Jüriöö pikk sprint Viljandis

Jüriööjooks on orienteerujate pidupäev, mis sellel aastal toimus juba 60. korda. Viljandis olid olemas kõik tingimused pidulikuks meeleoluks - MMi kogemusega laululava, istumiskohad, mugav soe spordihoone pesemise ja LIVE-ülekande jälgimisvõimalusega, traditsiooniline rongkäik hobuste ja tõrvikutega, lossimäed, tublid korraldajad JOKA klubist. Ka Priit Poopuu poolt tehtud rajad olid head, kus kiire sprindiorienteerumine vaheldus tempomuutustega järsunõlvalises metsas. Viljandi vanalinna seekord ei kasutatud (või ei saanud kasutada), aga eks seal on ka juba joostud.

Jooksin 1. vahetust Harju OK veteranide võistkonnas. Oleme veteranidena nii mõnedki Kalevipojad võitnud, kuid nüüd, kus meie tiimi keskmine vanus on 59, suurt lootust poodiumikohale pole. Eriti pikas linnasprindis. Samas tahaks meeskonna heaks ikka teha oma parima soorituse, ükskõik, milline see lõpptulemus ka ei tule. Kui kõik liikmed võtavad kõik punktid, on juba hästi. Eelmisel aastal Tartus me sellega hakkama ei saanud.

Stardis oli veel valge, kuid üsna varsti läks pimedas. Minu Viljandi jooksude kirstunaelaks on igal korral saanud Valuoja ümbruse künkad kohe Lossimägedest lõunas, kus kaardist midagi aru ei saa ja seda ka päeval. Nii läks ka seekord.

Kohanemine 1:5000 kaardiga võttis aega, mistõttu tulid mitmed möödajooksud. Teel 3. KP-sse jooksin teerajast üle, ehkki paljud eesolijad läksid sealt. Tundus liiga vara ja kui olin äkki ühe kõrge mäe jalamil, ei jäänud muud üle, kui sellest üle ronida. Teisel pool nõlval aga punkti polnud. Ka Ülo Viru oli seal segaduses. Jooksin valele poole punkti võtma, paika sain kaugel vastasnõlval oleva lageda järgi. Viga 2 min ja hea grupp oli kadunud.

Edasi nikerdasin Ülo Viru ja Aivar Meindokiga. Sain neist jooksuga ette, kuid peale pisivigu olime jälle koos. Viga 30 sek KP5-ga, väike haak etapil 6-7, ümber staadioni ringijooks etapil 8-9, hekki kinnijooks etapil 9-10, vale teevalik etapil 10-11, kus ma ei näinud nõlva keskel olevat rada. Seda rada ei lugenud kaardilt hästi välja ka hiljem kodus laua taga.

Avavahetuse võitja, klubikaaslane Ats Sõnajalg, sai oma põhikonkurendist Sergei Rjabõškinist lahti etapil 7-8, kus viimane tegi hajutuspunktiga korraliku vea. Temal oli punkt 42, Atsil lihtsam 63.

Ma ei mõistnud, miks kõik need vähesed konkurendid etapil 11-12 otse läksid ja lisakõrgust võtsid. Inertsist läksin ise ka.

Etapi 13-14 lahendasin nii nagu ei plaaninud. Esialgu tahtsin minna ida poolt ringi, kuid sattusin lahtisest väravast aia sisse. Vastujooksnud Priit Överus arvaski, et läksin keelualasse. Mina aga ei saanud aru, miks kõik mäkke üles jooksevad. Kui aga nägin kaardil "suurt" jõge, siis loobusin sellest variandist. Tõenäoliselt  olid kõik variandid enam-vähem võrdsed, kuid igasugune kõhklushetk ja edasi-tagasi jooks tõi suure ajakaotuse. Nagu sprindis ikka.

Kuna konkurente eriti polnud, siis hobuste võiduajamiseks ei läinud. Tõstsin natuke kiirust peale vaatepunkti ja selle ringi aeg 10:42 polnud paha (vähemalt 50 sek kiirem Tiit Talist).

Lõpetades olin oma vigaderohkest jooksust üsna pettunud, sest 5 min oleks ikka kiiremini saanud. Lõppkokkuvõttes see võistkonna jaoks midagi ei tähendanud, sest kõik tiimikaaslased (Marje Viirmann, Mati Preitof, Gea Rennel ja Maido Kaljur) tegid üsna kehvapoolse soorituse.  Võitsime oma klubi juuniore 1 sekundiga, tõsi, seda küll mitte vahetus konkurentsis, sest mõlemad olime lõpus ühisstardis. Meie kahe võistkonna vahe oli selles, et põhiliselt pisikestest Kaljuritest koosneva võistkonna 5 liikme vanus kokku oli 57 aastat (!), meie kõige noorema liikme, ehk minu vanus oli aga 58. Veteranide võistkonna vanus kokku oli 295.

Ats võitis esmakordselt Jüriööjooksu 1. etapi. Tõsi, väga tugevad konkurendid puudusid, kuid Atsi head vormi näitab ka päeval Ekideni Eesti MV esikoht, kus ta jooksis 5000m 15:37-ga.


Tulemused
GPS-träkid

Pildid (Aldis Toome)

ETV klipp (alates 11:33)

Otseülekanne (JOKA, 5 osa)

Jüriööjooksu kaart 47 aastat tagasi (J.Tasa)

Lõpp hea, kõik väga hea. Jüriööjooks Nelijärvel 2014

Tänavune Jüriööjooks, mis leidis aset Nelijärvel, toimus ideaalse ilmaga. SK100, kes võttis seekordse ürituse korraldamise enda peale peaaegu et sunniviisiliselt, sai hakkama suurepärase võistlusega. Nelijärve Puhkekeskus oli ette valmistatud mugavaks ja kompaktseks võistlusareeniks, kus sai lihtsalt jälgida nii rajal toimuvat kui rüübata sooja teed hubases kohvikus.

Kõige olulisem Nelijärve Jüriööjooksu juures oli kindlasti maastik, mis andis võimaluse korralikeks ja tehnilisteks radadeks, mida rajameister Timmo Tammemäe ei jätnud kasutamata. Oli nii lihtsaid jooksuetappe, kus tuli täiega vajutada, kui ka rohkeid  pidurdamise kohti hoolikaks ja kontrollitud kulgemiseks.

Ehkki meie võistkonna keskmine vanus on juba üsna suur, võtame Jüriööd jätkuvalt sportlikult, eesmärgiga saada pjedestaalile veteranide klassis. Kalevipoeg on meil olemas, eelmisel aastal olime kolmandad. Kuid seekord oli tiimide nimekiri aukartustäratav - esikolmiku koht tundus üsna lootusetu. Meie iga-aastaseks probleemiks on olnud teine naisliige Marje kõrval, seda siis, kui Gea on jälle kusagil välismissioonil.

Seekord oli meid nõus aitama Kersti Mardiste, sest Tiina Talisoo oli välismaal ja nooremaid me pimedasse metsa saata ei suuda, ei jõuga ega ka raha eest :)

Esimeses vahetuses läks rajale Maido. Tegi oma jooksu kenasti ära, ehkki oleks soovinud natuke enamat. Kui varasemalt on veteranide üheks põhitegijaks olnud OK Ilves, kelle esimest vahetust jookseb tavaliselt 7-kordne Jüriöö esimese vahetuse võitja Tiit Tali, siis seekord oli Ilves nõrga koosseisuga ja Tiit jalavigastusega hädas. Ta kulges rahulikult ja vigadeta ning tuli metsast välja 2:42 enne Maidot. Samas tegi esimeses vahetuses vinget jooksu JOKA Masters'i esindaja Ilmar Udam, kes tuli välja üldjärjestuse neljandana, meist 14-minutilise eduga. Mercuri Margus Klementsovist jäime maha 10 minutit, teistest vähem.

Teises vahetuses ei läinud Kerstil kõige paremini. Tuli rohkelt vigu, samas polnud Neljärve metsas keegi nende eest kaitstud. Nagu ka hilisem võistluskäik näitas.

Kaotust konkurentidele kogunes enneolematult palju:
JOKA Masters - 37 min
Mercury - 37 min
LSF I - 26 min
SRD-II - 21 min
Põlva Kobras IV - 19 min

Oli üsna selge, et selliseid vahesid enam tagasi ei jookse. Võtsime asja rahulikult ja mõnuga. Kersti põdes natuke, kuid asjatult, sest igaüks on meist öösel suuri vigu teinud, isegi Marje, isegi mitu Jüriööd järjest.

Matile tabeliseisu parandamise osas väga suuri lootusi ei pannud, sest jalg pole tal praegu kõige teravam. Kuid lootsime ikkagi, sest Mati on öösel stabiilne. Siiski suurenes vahe peale Tenno Alamaa head jooksu JOKA-ga  43(!) minutile, Mercuriga 39(!) minutile. Ulmevahed.

Siis aga algas pidu meie õuel. Marje tegi stabiilse ja korraliku jooksu ning tõstis võistkonna üldjärjestuses 8 kohta ettepoole. Konkurentide naised tegid tublisti viga ja vahed vähenesid oluliselt.

Sain rajale 22 min peale Priit Överust Mercurist, 17 min peale Raivo Pelljat JOKA-st, 9 min peale Toomas Tarvet Kobrasest jne. Kõik korralikud ja kogenud orienteerujad, sh öised eksperdid.

Mõtlemata tulemusele, sest sellele polnud vajadust mõelda, tegin agressiivset ja kiiret jooksu. Nautisin keskendumist, tõmbasin vajalikel hetkedel pidurit, kiirendasin pikkadel sirgetel. Nagu peab. Hoolimata ettevaatusest mikroreljeefi pesades, tuli ikkagi parasjagu vigu (KP 5, 12 14), kokku vähemalt 5 min. Ei midagi erilist, sest suuremast ämbrist suutsin hoiduda.

Kui möödusin hooga Priit Överusest, siis tekkis tunne, et nii võib isegi mingi tulemus tekkida. Vajutasin gaasi, kuni peale väikest viga olime Priiduga jälle koos. KP52, mis minul oli järjekorras 16-s, oli üks hajutuspunktidest, kuhu nii mõnedki pikemaks ajaks kaevama jäid. Mul õnnestus see punkt tänu hoolikale suunajälgimisele ja sammulugemisele võtta ca 15 sek veaga, peale seda enam konkurente ei näinud. Väga head ja tehniliselt puhast jooksu tegi 1 min minust tagapool startinud Sander Annus OK TON 1-st, kes mingil hetkel sai isegi korraks ette. JOKA Raivo Pelljale olin saanud 10 min lähemale, kuid 17 min oli liig mis liig. Kahjuks või õnneks kustus Raivol enne lõppu lamp ja ta käis liidrina seda keskuses vahetamas. Tulemuseks esikolmikust väljalangemine ja teistele võimaluse jätmine.

Peale KP16 (52) vajutasin täiega sihile, võtsin kiiruse üles ja lõpupunktid lahendasin hoolikalt ning turvaliselt.

Ja siis tuli finiš. Rahvas seisis, vaikis ja vaatas mind kuidagi imelikult. Marje küsis, et kas ma ikka kõik punktid võtsin? No mida.

Laadisin punktid maha, sain paberilipiku õigete punktidega. Küsisin igaks juhuks Timmo käest, et mitmendad me veteranidest oleme, oli õhkõrn lootus kolmandale kohale.

Timmo uuris tulemusi ja vastas, et veteranidest pole veel keegi lõpetanud !????

See oli ikka eriline tunne, mis sellele järgnes, oeh, ei hakka täpsemalt kirjeldamagi. Teha midagi sellist oma võistkonna heaks ... ja üllatada kõiki... no ikka hullult hea tunne.

Kokkuvõttes 17.koht, veteranidest I.

Tulemused
ETV klipp

Jüriöölt kilbiga

Enne võistlust veteranide stardiprotokolli uurides oleksime olnud õnnelikud ka viie hulka jõudmisel. Palju oli võrdseid võistkondi, Joka ja Ilvese tiimid teistest ühtlasemad ja tugevamad.

Läksin rajale ankrumehena, 20sek enne kella 1 öösel. Kuid enne seda juhtus ka üht-teist.

1. vahetus
Maido (KEKRSK) tegi väga hea jooksu ja tuli välja natuke enne Tiit Tali (ILVES). See oli tähtis võit! Rajal oli olnud tihe rebimine, kus hajutuspunktid meelitasid nii mõnegi vea välja. Metsatukkades pidi olema hoolikas, tänavatel tuli vajutada täiega.
Hea jooksu tegi Ats, kes KEKRSK poistest koosnevas võistkonnas Heki KP tuli põhiklassi avavahetuses välja neljandana. Samal päeval kell 16.30 oli tal olnud start Riga Cupi lühirajal, nüüd siis teine jooks otsa.
Natuke jama oli see, et avavahetuse võitis hoopis harrastajate klassi võistleja, Elva linna tiimi liige Veiko Kütt. Muljetavaldavad jooksud tegid Heiti Hallikma Korteriühistust ja Mihkel Järveoja Kobrasest.

2. vahetus
Marje tegi oma jooksu kenasti ära ja kasvatas edu Ilvese ees ligi 2- ja Joka veteranide ees 8,5-minutiliseks.
Selles vahetuses tegi parima aja Grete Gutmann, kes miskipärast võistles hoopis SK100 teises võistkonnas. Minu ennustuse järgi pidi ta olema I võistkonnas ja kui see nii oleks olnud, siis...
Esitiimidest tõstsid veteransportlased Viivi-Anne Soots (Tammed) ja Elo Saue (Ilves) oluliselt oma võistkonna kohti.

3.vahetus
Mati pole tee peal kiire jooksja, temale sobiks rohkem võsas rassimine. Siit ootasime eduseisu sulamist, kuid loodetavasti mitte palju. Raivo Rõõm Ilvesest sai siiski Matist natuke ette, Margus Marrandi JOKAst vähendas kaotust 5,5 minuti võrra. Taganttulijaid ei vaadanud, sest see info sai oluliseks alles peale 4.vahetust.
Eliidist tõi Kristo Heinmann Ilvese liidriks, napilt SK100 ette.

4.vahetus
Tiinale oleks samuti sobinud tehniline ja aeglane maastik, Elva ligi 6km-ne jooksukas ennustas meile suurt ajakaotust. Tiina jooksis nagu jõudis ja see oligi peamine. Kaotust tuli, kuid medalivõimalus jäi alles.

5.vahetus
Mulle selline rada sobis, seda enam, et füüsiline seisund oli päris hea. Priit Pääslase (Ilves) starti ei näinud, see oli ca 17min enne mind. Ka Tenno Alamaa (JOKA) 8,5-minutiline edu minu ees oli tema jaoks piisavalt turvaline igasuguste ootamatuste vastu. Neile me konkurentsi ei pakkunud. Samas startisid Andy Karjus (Võru vet) ja Meelis Zimmermann  (KAPE vet) minutilise edumaaga ja nendest tahtsin küll ette saada. Ei teagi, kust neist mööda sain, võib-olla juba teel 1.punkti.

Jama oli see, et enne 1.punkti läks tossu tald lahti ja esimeses metsatukas vajus see päris laiali. Vasaku jalaga tegin põlvetõstejooksu kuni lõpuni.

Pildil kolm naeratust.

Konkurentideks olid kaks noort poissi, kellest Tammede liige (Saetalu?) oli eriti väleda jalaga ja kadus mitu korda kaugele eest ära. Sain nad alguses 4-5minutiga kätte, tegime minu eestvedamisel koos rumala võsase teevaliku 6-7 (vt kaarti), sealt oleks pidanud jooksma ringi mööda tänavaid. KP18 juures nägin neid viimast korda, kus olid vist mõlemad hädas. Põhilise osa etappidest jooksin üksinda, mõned pisivead tulid ka sisse. Põhiline oli aga see, et pidur toimis.

Oma jooksuga jäin rahule ja 3.koht pakkus rõõmu. Üldkokkuvõttes olime jälle 21.

Selle ürituse suurim võitja oli kindlasti OK Ilves, kes sai hakkama suurepärase korraldusega. Kõik oli meeldiv ja mugav ning toimis kenasti. Lisaks tegid ilveslased kaardi ja rajad (Kalle Kalm) ning võitsid põhi- ja veteranide klassi.

Teine suur võitja oli Elva linn, kus Jüriööjooks seekord toimus ja kelle võistkond võitis avavahetuse ning harrastajate klassi. Nii mõnigi elvalane sattus esmakordselt Jüriööle.

Tulemused
Jüriöö koduleht
ETV (AK) uudis

Ennustus

Mis ennustusse puutub, siis alahindasin oluliselt Ilvese I vanameistreid. Nad on jätkuvalt kõvas hoos.
Võruga läks nagu läks, muu oli enam-vähem õige. Tammede 4.koht läks täkkesse mõlemas ennustuses. Kas vanameistrid on vanaks jäänud?

54. Jüriöö jooks Elvas. Homme

Homme Jüriööle Elvasse, linna, mis seostub miskipärast ainult lapsepõlvega. Hiljem olen sealt küll harva läbi sõitnud, kuid linn on alati jäänud märkamatuks. Mõttetu linn?

Homme tuleb sõit just Elvasse ja ehk elustub nii mõnigi mälestus sagedastest kalapüügiretkedest Elva jõel, ujumisest Verevi järves ja söödud 14 munajäätisest; orienteerumisest 11-aastaselt Vaikse järve kaardil, millele järgnes 29km pikkune jalutuskäik koju; klassikaaslastega kooli lõpetamisest Siku suvilas (pildil); autokrossist Kulbilohus, kus ühel mehel põles veoauto ümbert ära ja kiiver sulas pähe.

Võistluse jälgimine:

• GPS jälgimine (Sportrec, kaart avaldatakse peale südaööd kui ühisstart on antud)
• Jooksvad tulemused (Osport.ee -- vaheajad rajalt ja finišist)
• Video/Heli

Ergutuseks natuke Rammsteini:

Jüriööjooks kui o-pidu

Juba hommikul oli mõnus ärevus eelseisva pidulik-sportliku ürituse ees. Mõnutunnet süvendas ülikena kevadilm +16 kraadi ja päikesega. Meeleolu tõstsid veel kena võistluskeskus, rongkäik, hobused, tõrvikud, tantsud. Ei puudunud ka tähtsad kõned.

Jüriööjooks on pidupäev ja kui sa sel päeval kohal ei ole, siis pidu sinus eneses jääb ära.
Olin esimeses vahetuses.

Start
Kohe läks kõvaks andmiseks. Kuidagi ei leidnud kaardilt K-punkti kolmnurka ega ka esimest KP-d. Aga hoidsin teistele järele kuni sain ka ise pildi ette. Ei midagi keerulist, tuli ainult vajutada.

Vajutamine kestis 5 punktini ja sealt muidugi ka edasi. Kahjuks ei näinud kaardilt, et peale suurt maanteed oli rajameistri poolt tehtud sundpööre esimesele sihile. Mina aga arvestasin, et keerasime ära kaugemal asuvalt suuremalt teelt ja natukese aja pärast toimus loogiline pööre KP6 suunas.

Ja äkki leidsin end ootamatult tee pealt??? Mitte midagi ei saanud aru. Kõik teised panid aga hooga edasi.
Seisin natuke ja suutsin vaid välja mõelda, et olen juba kaugemal asuva tee peal ning teekäänaku kontrolliks jooksin tagasi lõunasse, vastassuunda. Käänakut aga polnud ja nii jõudis lõpuks kohale, et tegemist on siiski esimese teega. Aga mitte päris kindlalt.

Palju jooksjaid läks mööda ja hea grupp oli eest läinud.

Ja siis tuli see kummaline viga teel 7-sse. Hoidsin jõuga vasakule, sest ikka kaldusin sohu ja vette. Veel keerasin vasakule, ikka oli kohati märjavõitu. Lõpuks arvasin end olevat soo taga KP7-st põhja pool ja hakkasin otse lõunasse sood ületama. Vesi oli soos ka üle põlve. Lõpuks sain kuivale maale ja panin otse lõunasse punkti poole.
Foto: A.Sipsaka

Ja punkt oligi täitsa olemas! No küll oli ikka hajutus, käis peast läbi. Vaatasin punkti numbrit - 51, pidi olema 39!? No mida?

Õnneks oli 51 kaardil olemas, kuid järjekorras alles 13-s. No küll vedas. Kui selles kohas poleks vale punktiga end paika saanud... oi-oi-oi, ei taha mõeldagi. Tulemuseks vaid 2,5min viga ehkki tundus, et kulutasin kahe üleliigse soo ületamiseks terve igaviku.


2-minutiline viga tuli veel kiviga nõlval (KP10-65). Sattusin kohe 46 otsa ja võtsin suuna paremale üles. Kuid ei osanud ette kujutada, et olin nii palju vasakule kaldunud ning jäin vahepeal kõhklema. Selle punktiga olid paljud hädas. Nüüd sain kokku suure seltskonnaga, kuhu kuulusid Minn ja Kaljo Julge jpt.

Mõrvarpunkti 16-56 leidsin ca 30sek veaga. See auk oli paljudele sama hävituslik kui eelmise aasta Keila kivipunkt. Seal pidi natuke vedama.

Küntud põllust üle ei jooksnud, ehkki paljud olid seda teinud. Kas võis?

Kokkuvõtteks läks kehvasti, alles 21.koht. Kuid kokkuvõtteks oleks võinud veel hullemini minna.

II vahetus - Marje
NLiidu meistersportlane ja 9-kordne NLiidu medalist, ainuke Eesti orienteeruja, kes on tulnud NLiidu meistriks individuaaldistantsil ... tegi 10 min viga ja kukutas võistkonna 29.ajaga 25.-ks. Öö on öö, Jüriöö on ka öö.

III vahetus - Mati
Kiirus ei olnud hea ja 5-minutiline viga tõi vaid etapi 29.aja.

IV vahetus - Tiina
Sammus rahulikult raja läbi ja tegi oma töö kenasti ära. Kukkus kõhuli vette. Andis viimasel sekundil enne ühisstardi sulgemist teate Maidole üle. Aega läks palju, kuid konkurents oli juba hõre ja parandas koha 24.-ks.

V vahetus - Maido
Ettevaatlik jooks, ei teinud olulisi vigu. Kiirus enam-vähem.

Nali naljaks, kuid selliste väga viletsate jooksudega saime veteranidest 3.koha! Hea meel ikka.
Edasi Vastseliina Helve poole sauna,  pool 4 magama. Hommikul läbi Mooste koju.

Tulemused


ETV klipp   

Artikkel (Võrumaa Sport)
Pildid (Võrumaa Spordiliit)
Pildid (Andrus Sipsaka)

Jüriöö jooks. Rajameistri mõtted

Jüriöö jooks on läbi, elagu Jüriöö jooks. Nii vist kirjutasin ka eelmisel aastal. Kuid seekord oli läbielamine natuke teistsugune. Sest menüü koostasin võistlejatele ise.

Pildid (4) (Urmas Veersalu)

Toiduvalik pole Keilas eriti suur, kuid natuke vürtsi ja lopsakamat salatit leiab metsast ikka. Magustoiduks oli võistluskeskus ja julgen väita, et Keila lauluväljak oli sellise ürituse jaoks lausa ideaalne koht. Võistluskeskuse kontseptsioon tuli Tarmo Klaarilt, samuti olid tema poolt kõik IT-lahendused, mis lubasid võistlust põnevusega jälgida ka internetist. Eriliselt tahaksin ära märkida Andrus Sipsaka peakorraldaja tööd ja klubi presidenti Valju Tali. Minu jaoks oli oluline persoon Jaanus Reha, kes võttis voliniku tööd väga tõsiselt ja oli mulle, kui väheste kogemustega rajameistrile, suureks toeks. Tegelikult planeerisin teatevõistluse radu esimest korda elus, mistõttu arusaamine hajutusvariantide jagamisest võttis esialgu natuke aega.

Jüriööle eelnenud Proloog-O orienteerumisest Keskpargis võttis lisaks orienteerujatele osa 77 linnaelanikku, suurem osa lapsed. Koos orienteerujatega marsiti lauluväljakule, tõrvikud käes. Avamisel oli kohalikke pealtvaatajaid päris palju, peale starti suurem osa lahkus. Orienteerujad kogunesid ekraani juurde kino vaatama ja jäid sinna tundideks. Isegi möödajooksvaid kaasvõistlejaid polnud neil mahti ergutada.

Rajaplaneeringust ka.

Ühisstardi jooksjatele kõigepealt väikesed keerutamised ja siis kohe hajutusse. Sealt suuri vigu ei oodanud, kuid nii mõnigi võis teiste järgi vales suunas joosta.

Hajutus - KP34. Teevalikuid oli mitmeid, ise oleksin ilmselt otsinud teeradu. Kuid otseminek 32/33-st oli sama kiire.

Kohe uus hajutus (35,36,37), mis pidi seltskonna ümber mäe laiali jagama. Siiani ei tea, kas keegi jõudis punkti 37 nii nagu ise paremaks pidasin (esialgu ikka mööda teid/radu). Oli ka neid, kes üle mäe jooksid.

Hajutus -38. Nö ettevalmistav etapp 38-40 teevalikuteks. Viimases arvasin, et otseminejaid tuleb rohkem, kuid pimedas eelistati siiski vasakult ringijooksu. Tõenäoliselt oli viimane variant kiirem. Kuid joosti ka paremalt ringi.

40-41. Etapp, kus ootasin vigu, sest pimedas on kauguse ja suuna hindamine raskem. Lagedal pole ka selgeid orientiire. Vigade väljameelitamine õnnestus, sest isegi tandem Eensaar-Aadli sattus esialgu põhjapoolsele teerajale. Üheks põhjuseks võis olla ka see, et esimese sirge/teeraja ots on üksikute puudega natuke varjatud.

41-52 Selle etapi vahetasin viimasel hetkel pikemale vahetusele, sh ka ühisstardile (41-43 asemel, mis läks 3.vahetusele)). 41-52 sisaldas rohkem erinevaid teevalikuid ja võimaliku rongi hajutamise võimalust.

52-44. Vajutamise etapp, kus kitsamat sooületuse kohta võis pimedas olla raske leida (kaduva raja algus oli ebamäärane). Ainus tõsisem vesine koht. Kaldumine punktist vasakule-paremale lisas etapiajale sekundeid, kuid mitte minuteid.

44->45. Ettevalmistav etapp järgnevaks rajavaliku etapiks. Võis minna mööda siksakitavat ATV rada, kuid päeval oleksin jooksnud otse.

45-46 Alguses jämedalt 3 varianti (vasakule, paremale ja otse põhja), pärast jälle mitmeid teevalikuid. Punktile oli kindlam peale minna parempoolselt lagedalt, kõige raskem ehk mööda kiviaeda, sest seal oli üsna tihe võsa. Kiviaiast kaugemalt minnes oli läbitavus parem, kuid oht ära kalduda.

Kiirem variant võis olla: esialgu otse soonõlva pealt ja siis paremale lageda peale? Parempoolse kaduva raja algus oli okstega natuke varjatud. Suvel on raja ots selgem.

46-47. Siin tuli legendist vaadata, et punkt asub kaljunuki peal. Sama ka naiste etapil 42-47. Naistel oli siin hajutus (47 ja 48), mis oleks pidanud suuremates rongides segadust tekitama.

47-hajutus (49,50,51). Ligipääse (radu) mitmeid, kõige aeglasemad olid otseminekud läbi karjääri.

Hajutus -53. KP53 oli nö pidurdamise etapp. Hoolikas suunaetapp sammude lugemisega. Kõrvalekaldumine võis seal kalliks maksma minna. Natuke riskantne punkt öiseks orienteerumiseks, kuid tipud võtsid selle üldjuhul ilusti. Esialgu punkti planeeritud polnud, kuid kuna olin päeval 4x ilusti suunaga peale läinud ja praegu oli nähtavus hea, siis läks mängu.

53-54. Lihtne jooks raadio-videopunkti.

54-39. Mitmeid teevalikuid, mida ka tehti

39-55 Rattaorienteerumise kaardilugemine Loodeosa elamurajoonis.

55-56 (vaatepunkt) ehk "Väle Jüri" etapp. Kahjuks oli punktist idasse minev teeke natuke punase joonega kaetud ning mõned võistlejad ei lugenud hapnikuvõlas teed välja.

"Väle Jüri" esimesed (546m):

2:07 Kenny Kivikas ja Kristo Heinmann

2:08 Peeter Pihl

2:12 Silver Eensaar

2:13 Erkki Aadli

Vanameistrid tegid omavahel rebides väga kõvad ajad.

Naised:

2:28 Grete Gutmann

2:30 Annika Rihma

2:33 Kirti Rebane

56->57. Otse või paremalt ringi. Kiirem variant oli vist otse. Kuid riskantsem.

57->58. Lõppu hajutusi ei planeerinud, 57-58 oli kindla suunajooksu etapp, kus võis võita-kaotada nii mõnegi sekundi.

Tulemas huvitav nädalavahetus

Laupäeva õhtul siis 52. Jüriöö jooks Keilas. Eks näis, kuidas see etendus välja tuleb, endalgi suur huvi. Väike ärevus muidugi ka, vastutus ikkagi.

Tulemused ja veebivideod peaksid Tarmo Klaari IT-lahendustega otse internetti jõudma:

SIIN (start antakse kell 21.30).

Otsepildid METSAST ja KESKUSEST


Pühapäeval Xdream Tallinnas, start ja finiš Vabaduse väljakul.
Osalus meesteklassis ja tähtis pole mitte võit vaid osavõtt.


T.Kall

Valikuid nii et tapab

Lumi lükkas üritused hunnikusse, pane või iga päev stopperi ja kaardiga metsas, või mitu korda päevas. Valikute tegemine pole lihtne, sest üritused on vahvad ja korraldajad toredad. Kõiki tahaks ju toetada, nagu Veerpalu.

Eeloleva nädalavahetuse valik on Tartu Kevad, mis oli mõeldud küll Ilves-3 tehnilise treeninguna, kuid tulemas on tubli füüsiline trenn. Pole ju mõtet sõita kaugele 5km rajale, seepärast valisin M35 ja 8km. Konkurendiks MMi pronks :).

XT-Kevadseiklus on lahe, eriti veel tasuta. Kahjuks samal päeval Tartu Kevadega.

Järgmisel nädalavahetusel on muidugi 52.Jüriöö jooks Keilas (23.apr). Joosta saab seal omajagu, nii punkte maastikule viies, kui ära tuues. Lumi sulab jõudsalt ja musta maad on parasjagu, kuid päris lumevaba jooksu tõenäoliselt ei tule. Vesi koguneb madalamatesse kohtadesse, mehed saavad jalad märjaks.

Loobusime sellel aastal seiklusrajast, sest:
1) osalejaid on vähe ja järgmisel päeval on nagunii Xdream.
2) Jüriöö jooks on pealtvaatamiseks põnev. Kui ise mitu tundi kambaga metsas mütata, siis jääb võistluse fiiling ära ja pole kellelegi pöialt hoida. Võistlusel on kaks kõrghetke: start ja esimese vahetuse finiš, kulminatsiooniks aga põhiklassi võitja finišeerimine. Need on "kananaha" hetked. Harrastajate rada on neile, kes 5 liiget kokku ei saa, muus osas kõik sama.

Pühapäeval toimuv ACE Xdream Tallinnas on kindlasti omaette vaatemäng ja väga põnev kaasa teha. Kuid vist ei saa (vaja Jüriöö punktid metsast ära tuua jm), ehkki tahaks.

Peko Kevade edasilükatud orienteerumise saaks teha reedel 22.aprillil ja eelneval õhtul veel ka Põlva MV öised. Aga see pole meile. Seekord.

Üks KÜSIMUS ka:
Alloleval pildil on üks kuumõhupall. Kus?



















Pildil on 23.aprilli Jüriöö jooksu võistluskeskus.

Vastus on siin:

Jüriööjooksuni Keilas 20 päeva

Tõesti, vaid 20 päeva on veel jäänud, sest Jüriööjooksu start antakse 23.aprillil kell 21.30. Ehkki kogu võistlus- jm info ilmub lehele http://www.kekrsk.ee/, tahaks siin välja tuua mõned võimalused, mida sooviksime Jüriööjooksul pakkuda. Loodetavasti õnnestub.

Võistluskeskus on Keila lauluväljakul. Pealtvaatajatel on võimalus jälgida võistlust mitmest kohast. Tribüünidelt näeb ühisstarti, vaatepunkti ja jälgida orienteerujate jooksusammu ka natuke pikemalt. Samuti näeb suurelt ekraanilt jooksvaid tulemusi ja ühest punktist videopilti. Kommentaatori tekst, tulemused ja 2(?) videopilti peaksid jõudma ONLINE'ina internetti. Jooksvad tulemused ja pilt peaksid olema nähtavad ka Tervisekeskuses, kus on võimalik jälgida võistlust söögikohast, loodetavasti kuulata kommentaatorit ka saunast või ujulast.

Esmakordselt on plaanis teha Proloog-O. See on sissejuhatus Jüriööjooksule ja eelneb rongkäigule, kus ei puudu hobused, tõrvikud ning puhkpillid. Nimelt on võimalik teel rongkäigu alguspunkti (Keila Kultuurikeskuse juurde) komposteerida "möödaminnes" ka mõned KP-d. Seda saavad teha ka linnaelanikud (sh lapsed-noored). Linnaelanikel on võimalus marssida rongkäigus Keila lauluväljakule, kus toimub Proloog-O raja läbinute vahel auhindade loosimine.

Keilas toimub Jüriööjooks juba 4 korda, ehkki viimasest korrast on möödas 41 aastat. Ning kes veel ei tea, siis Keila ongi Jüriööjooksu häll, sest aastal 1960 peeti siin 1. üritus. Sellest võistlusest ja ka teistest Keilas toimunud Jüriööjooksudest on kirjutanud Vello Viirsalu raamatus "Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959-1970". Väljavõtted leiab SIIT. ____________________________________________

Johannes Tasa, kes oli 1970.aasta Keila Jüriööjooksu võitnud Tallinna Polütehnikumi võistkonnas, kirjutas sellest üritusest järgmist (lisatud on kaart ja mõned pildid):

Tallinna Polütehnikumi (TPT) orienteerumissektsioon oli kuuekümnendate aastate lõpus nähtus omaette. Sektsiooni põhiline vedaja oli minu vend Volli, aga sealt on sirgunud terve rida tugevaid organisaatoreid, kes on Eesti orienteerumist aidanud arendada. Tunnustuseks tuleb märkida, et just Polütehnikumi orienteerujad on teinud Tallinna neljapäevakutest just sellised, nagu nad praegu on. Süsteemi juurutas Toi, edasi arendas Virve. Praegune TONi vedur Rein oli sel ajal üks tehnikumi paremaid keskmaajooksjaid, aga orienteerumas käis harva.

TPT ei olnud 1970.a. Jüriööl mitte mingi juhuslik loteriivõitja vaid oli nendel aastatel kindlalt üks stabiilsemate hulka kuuluvaid võistkondi. Meie pink oli piisavalt pikk, et välja panna täisvõistkond (10+10) ka sellal populaarsele võistlusele Kes-Keda. Minu esimene Jüriööjooks oli 1966 a. ja mulle anti 3. vahetus, kuna see oli kõige lühem. Saime 34. koha. Järgmisel aastal olime 18., ja 1968. Vaimastveres juba viiendad. Osalesime siis kolme võistkonnaga.

1969.a. oli toimunud pereheitmine ja esindusvõistkonnas vahetusid peale minu kõik ülejäänud, sest staažikatel olid õpingud lõppenud. Kuna sel ajal oli avavahetus kõige pikem, siis anti seda joosta minule. Kokku jäime napilt kolmandaks, kuna ankrumees Olavi Tomson jooksis ümber staadioni aia, aga Oiva Rikkinen (Harju Jõud) leidis aiaaugu (1969 toimus jooks Keilas).

1970 olin juba Riia ASK liige, kuid poisid meelitasid mind Jüriööl osalema, kuna see toimus ju taas Keilas ning jooksimegi sama koosseisuga - Juku, Aili, Raivo, Viiu, Olavi. Rongisõit käis sõdurpoistel lihtsalt: Riias ostsin pileti Siguldani, rongis tuli leida platskaardi vagunis tühi kolmas „riiul“ ja sealt ei osanud sind enam keegi otsidagi. Kodus korrastasin otsmikulampi viimase hetkeni (sellal tehti need ise) ja jäin õigest rongist maha. Järgmine jõudis aga väga napilt. Vahetasin rongis riided ja jooksin jaamast starti, Raivo loovutas kergendusega numbri mulle ja kohe kõlas ka pauk. Hea hooga tormasime üle tankodroomi. Kui jõudsin veendumusele, et nüüd oleme juba küll punktist möödas, keerasin ringi ja imetlesin seda suurt vastuvoolavat tuledemerd - oli ju siis osavõtjaid pea kaks korda rohkem kui nüüd. Jupp maad andis tagasi tulla, enne kui põõsast tähise leidsin. Teistest KP-dest mingeid erilisi mälestusi ei meenu. Teatevahetusse jõudsin hulk aega peale esimesi. Olavi lohutas aga mind, et ma olevat esimene lõpetaja, keda ta tunneb.

Stabiilselt jooksnud järgnevad vahetused tõid meid järjest ettepoole. EPA võistkond jäi aga püüdmatusse kaugusse, aga neil toimus see õnnetu apsakas, kui Avo Saue läks viimasele etapile 3. vahetuse kaardiga. Mõnel võistlejal jäi aga jooks katki sel põhjusel, et juhtus jooksma liiga lähedal tankipolgu piirdeaiale, kust ta võeti tükiks ajaks „hoiule“.

Artikkel Spordilehes.

Kui nüüd võrrelda, et kuidas on orienteerumine edasi arenenud, siis eelkõige igasugune varustus on vabalt saada – jooksujalanõud, riided, kompassid, lambid. Isetehtud lambist oli juba juttu, kuid ka esimene vedelikukompass oli mul oma tehtud. Ankrumees Olavi meenutas veel praegu, et küll oli hea minek, kui sai minu nupusussidega joosta! Loomulikult on ka kaardid hoopis midagi muud kui siis. Kaardirevolutsioon oli käimas ja peagi said valdavaks täpsustatud, värvitrükis kaardid. Orienteerumise tehnikas aga suurt muutust toimunud ei ole – liikumine kaardi järgi - ja kui kaardil infot ei ole või on teda liiga palju ja välja lugeda pole võimalik (nagu seda kaasajal liiga sageli juhtub), tuleb minna täpse suunaga ja arvestada kaugust.

Vaimastveres aastal 1968. Start - kaks TPT Vollit on Tõnu „karpi“ võtnud. Pildid: Juku Tasa