Geoloogina Pakerordi sihtkaitsevööndis

Märtsikuu ilusate ilmadega käisin paar korda Pakri panga all, poolsaare loodeküljes. Eelmises postituses olid peategelasteks jääpurikad, kuid nüüd annaks väikese ülevaate geoloogi silmade läbi. Kirjutan seda, mida märkasin ja tean, põhjalikke teadmisi leiab igaüks internetist.

Esimest korda uurisin infotahvlit, mis oli asetatud pangast alla viiva trepi kohale. Ja ebameeldiva üllatusena avastasin, et suurel osal pangaalusest kaldaribast, Pakerordi sihtkaitsevöönis, on liikumiskeeld 1. maist 31. augustini. Polnud sellist piirangut varem kohanud ja olin seal varasemalt käinud aastaajast sõltumata. Tõsi, üsna harva, nagu enamus inimesi, kes sinna üldse satuvad. Seetõttu uurisin natuke keeluala tausta, mida käsitlen postituse lõpus.

Uhke trepp on ehitatud väikese neemekese kohale. Meri on selles kohas madalam, mistõttu leiab siit hulgaliselt moreenist välja pestud ja liustikujää ning lainetuse poolt kenasti lihvitud  tard- ja moondekivimeid. Tardkivimist on tüüpiline pruunikas-punakat värvi graniit, mis oma värvi on saanud põhiliselt K-päevakivi ehk ortoklassi mineraalist. 

Kui aga näete, et kivim on vöödiline, siis see viitab moondekivimile - siin peamiselt gneissidele või migmatiitidele. Viimastele siis, kui näete rohkem musta värvusega kivimeid. Moondekivimid on ümbersulanud tardkivimid. 

Kui merevee tase on madal, siis paljandub trepi all tumehallikat värvi sile "metallplaat", mis koosneb püriidistunud liivakivist. Raud selle mineraali sees teeb kivimi raskeks. Kui teil õnnestub plaadist tükk lahti lüüa, siis näete kollakat läikivat mineraali - püriiti, mida kutsutakse ka kassikullaks. See kiht lasub geoloogilises läbilõikes graptoliitargilliidi ja oobulusliivakivi piiril ja on kuni 5cm paks.

Ühe väikese groti lage hoiab selline püriidikiht üleval.

Mummud liivakivi plaatides pole aga mitte püriitse vaid kaltsiitse ehk karbonaatse koostisega.  

Kohe trepi lähedal paljandub astangus graptoliitargillit ehk varasema nimega diktüoneemakilt. Eriti uhke on paljand siis, kui meretase on kõrge ja lained peksavad vastu kivi.  

Madala veetaseme juures on näha, kuidas lained on argilliidikihist välja murdnud siledate servadega kivimiplokke. Justkui kivimurrus. Tegemist on lõhepindadega, piki mida plokid "lahti lõigatakse". Sellised lõhesüsteemid on kogu settekivimite kompleksis ja lõhede valdav suund on kas loode- ja kirdesuunaline või põhja- ja idasuunaline. Seda võib nimetada planetaarseks lõhelisuseks, mis on tekkinud maa pöörlemise tagajärjel setete litifitseerumise ehk kivistumise käigus.

Lubjakivi nukid pangaastangul jälgivad samasuunalisi lõhepindu.

Pole vist paremat kohta Eestis, kus oleks nii selgelt näha, kuidas settekivimite kihid on kaldu lõuna suunas, ligikaudu 4 m 1 km kohta. Seega, liikudes poolsaare tipu suunas, tõuseb argilliidikiht, mis trepi juures on veepiiril, järjest kõrgemale, ulatudes tipus 6-7 m kõrgusele veepinnast. 

Enne veel, kui selle kõige võimsama paljandini jõuda, hakkab  põhja suunas liikudes tasapisi kasvama oobulusliivakivi ehk nö fosforiidi kihind ja selle alla ilmub juba vanem, alamkambriumi vanusega  liivakivi kiht. Viimast pole ehk lihtne eristada lasuvast nooremast liivakivi kihist, kuid kui leiate nö basaalkongromeraadi kihi nende kahe kompleksi vahel, siis see ongi piiriks. Pildil on näide erinevaid veeriseid sisaldavast tsementeerunud kivimitükist - basaalkonglomeraadist.

Graptoliitargilliidist mainiks lühidalt seda, et see orgaanilist ainet sisaldav kivim sisaldab kõrgenenud kontsentratsioonis mitmeid keemilisi elemente - vanaadiumi (V), uraani (U), molübdeeni (Mo), reeniumi (Re). Polümetallide (Pb, Zn) sisaldus on vaid kohati kõrgem. Kõige huvipakkuvam element on V, mille sisaldus on jämedalt 1 kg 1 tonni kivimi kohta (1000 g/t). Kui kogu see V, mis esineb Hiiumaalt Narvani levivas graptoliitargilliidis, rahasse panna, saaksime pea 2 triljonit eurot. Kuid enne on vaja kivim maa alt ja pealt kaevandada ning V argilliidi seest kätte saada. V probleem on selles, et ta ei taha kivimist kuidagi välja tulla, erinevalt uraanist ja molübdeenist. Selle teemaga praegu tegeldakse, lahendused pole kindlasti odavad.

Kui väidetakse, et fosforiidiga on võimalik teenida sadu miljardeid eurosid, nii P2O5 kui haruldaste muldmetallide müügist, siis ka see pole tõsine jutt. Keegi pole riiklikul tasandil kokku löönud kaevandamis- ja rikastamiskulusid, järeltöötlusega seotud maksumust. Keskkonnamõjud sinna juurde.  Mis aga ei tähenda, et fosforiidiga miljoneid teenida ei saa. Paldiski kandis on oobulusliivakivi kiht madala fosfori (P2O5) sisaldusega (alla 3-5%), mistõttu seda fosforiidiks nimetada ei saa ja seega ka majanduslikku huvi ei oma.

Graptoliitargilliidi peal lasub roheline glaukoniitliivakivi, mis alla valgudes värvib ära kogu kildakihi. Rohelist värvi saaks sellest liivakivist nii palju, et võiks ära värvida kogu Euroopa. Siiski pakub suuremat huvi kõrgem kaaliumi sisaldus (K2O kuni 8%) ja seda just kaaliumi allikana K-väetiste jaoks. Ka see  protsess on keeruline,  energiamahukas ja esialgu olulise perspektiivita. 

Vahvad on igasugused augukesed ja uurded, mida on kivikesed teinud lainetuse mõjul siledatesse liivakivi pindadesse.

Erinevalt abrasiooni- ehk kulutusrannast, mis on valdav rannatüüp panga all, on vahepeal lõik kliburannast, kus väikesed lubjakiviveerised on lainetuse mõjul kaldale kuhjatud. Merepõhi on seal liivane. Mida seal kindlasti pingsalt otsima ei pea, on lutsukivid.

Lainetuse mõjule on vastupidavamad lubjakivid, mis lasuvad glaukoniitliivakivi peal. Kuid kui pind altpoolt ära uhutakse, ei jää neilgi muud üle, kui aeg-ajalt alla kukkuda. Nendest tükkidest võib leida fossiile, kuid viimaste jaoks pole Pakri pangaalune piirkond kõige õnnestunum koht. 

Samas peab arvestama, et paaris kohas on lubjakivinukid üsna ohtlikult pea kohal ja neid kohti oleks soovitav kiiremini läbida. Ükskord kukuvad nad alla igal juhul. 

Lisan eelneva jutu juurde infostendil toodud geoloogilise läbilõike. Kihtide ajaline kuuluvus ja järjestus on seal kenasti esitatud.

Pakerordi sihtkaitsevöönd ja liikumiskeeld

Nagu postituse alguses mainisin, üllatas selline keeld päris korralikult. Nagu hilisemal uurimisel selgus, on põhjuseks kõrgel kaljuseintel pesitsevad krüüslid. 

Tore muidugi, et Eestis haruldased linnud on Pakri pangal enesele turvalise elupaiga leidnud. Kõige suuremaks ohuks on neile muidugi allakukkuvad paepangad, milles inimeste süüd et vaevalt on. Kahtlen väga, et need üksikud inimesed, kes soodsa mereveetaseme juures poolsaare tipu lähedal panga alla jõuavad, häirivad mingilgi määral 20-25 m kõrgemal pesitsevaid krüüsleid. Kindlasti pole ka vastupidist tõestatud. 

See on lihtsalt üks liikumiskeeld, mis ühtegi osapoolt ei häiri ja mille täitmist keegi ei kontrolli ka. Näiteks peaks suvekuudel olema keelatud ülevalt panga servalt pilti teha, sest ka see ala jääb liikumiskeelu sisse. Liikumiskeeluga ala infostendil ulatub veelgi rohkem lõunasse kui see kehtivas kaitse-eeskirjas on. Ehk on vahepeal midagi muudetud.

Natuke naljakas on lugeda veel paari punkti kaitse-eeskirjast:

§ 5. Lubatud tegevus

(1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud § 11 punktis 3 sätestatud ajal Pakerordi sihtkaitsevööndis.

Kus need seened ja metsad seal sihtkaitsevööndis on?

§ 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

(1) Pakerordi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on krüüsli (Cepphus grylle) elupaiga kaitse ning lubjakivipaljandite, esmaste rannavallide ja loopealsete kaitse.

Lubjakivide, rannavallide ja loopealsete kaitse...!??
Suur osa selle sihtkaitsevööndi loopealsest osast on ära kaevandatud. Lubjakivid kukuvad ise alla. Rannavallid on ka ühed kahtlased moodustised. Pigem on need kõrgemad vallid paekalda serval sinna  tekkinud lubjakivi katva katendi (rannavalli kruusa?) eemaldamisel. 

Kogu oma lugupidamises looduskaitsjate ja antud juhul ka Lauri Kleini vastu, leian, et mitte kõik keelud ja piirangud pole alati eesmärgipärased. Pakerordi sihtkaitsevööndi liikumiskeeluala ei häiri eriti kedagi ja kui mõni sinna valel ajal satubki, ei juhtu ka midagi. 

Küll aga võiks Päästeteenistus hinnata/seirata kaljunukkide ohtlikkust ja vajadusel mõne seal lõhata. 

Pakri pangaalune

Need imelised päikeselised kevadilmad, mis tõsi küll, algavad ametlikult täna kell 17:33. Mis võib veel ägedam olla, kui jalutada sellel ajal Pakri poolsaare läänepoolse pangaastangu all, kuulata kerget lainete loksumist ja võtta näole päikest. Põnev paik nii maastikuliselt kui ka geoloogiliselt. Viimast siin selgitama ei hakka, väikese ekskursioonijuhi peaks tegema mõnes teises postituses (foto on tehtud 17. märtsil).

Ei mäleta, millal esimest korda seal panga all käisin. Aastal 1984 toimus Eestis 27. Ülemaailmne Geoloogia Kongress, kus tehti ekskursioon ka Pakri panga alla, alamordoviitsiumi Pakerordi lademe stratotüübi ehk tüüpläbilõike juurde. Selleks ehitati sinna kõrge puidust trepp, mille eluiga ei kestnud kaua. Siis ma seal ei käinud, küll aga ühinesin igasugu professoritega Suhkrumäe paljandis.

Paldiskisse polnud võimalik minna, sest sõjaväelinn ja kogu poolsaar oli tavainimesele suletud. Ka palju aastaid hiljem, siis, kui Eesti juba iseseisev oli, käis nö metsikus looduses üldse vähe inimesi. Pangast allasaamise koht jäi üle 2 km poolsaare põhjatipust lõuna poole. 

Hästi ei mäleta, millest see mõte alguse sai, kuid 1996. aastal otsustasime kahe perega minna läänepoolse panga alla jääpurikaid vaatama. Alustasime jalgsimatka Paldiskist, sest meil polnud õrna aimu, kus need purikad olla võivad ja kas hiljem klindist üldse alla saab. Meie Madis oli siis 6 aastat vana, Tiidu ja Marina poeg Sander natuke noorem, Lee ja Kaur vaid 1-2 aastat vanemad.

Ilm oli üsna põhjamaine - jäine, karge ja pilvine. Imestan praegu, et lastel polnud kõndimisel mingit nurinat. Pildistasin kohe alguses oma filmi-seebikaga madalaid vertikaalseid jää- ja lumetriipe, aimamata, mis meid põhja pool ees ootab. Aga ees ootas midagi enneolematut.

Kirsiks tordil oli suur grott põhjatipu all, mille ava oli kaetud mitmekihilise jääkardinaga.   

Kahjuks pole grotti enam ammu, see oli üks esimesi klindilõike, mis  hiljem alla varises. Mõni ohtlik kaljunukk ripub ka praegu, olge ettevaatlikud nendes kohtades.

Tagasiteel leidsime pangaastangult ülesmineku koha. Mehed käisid linnas autodel järel ja lastel jäi pikem jalgsimatk tagasi Paldiskisse tegemata.

Sellest aastast saidki Pakri purikad üheks põhiliseks vaatamisobjektiks. Käisime veel nii Tiidu ja Marinaga kui Kuldevi perega, piltidelt leian ka Hanno pere liikmeid. Mitte igal aastal ei olnud purikaid, meri oli kord rohkem, kord vähem lahti. Igal korral oli midagi teistmoodi, uutmoodi põnevat. 

Pilte on muidugi selle 25+ aasta jooksul kogunenud väga palju. Proovisin teha mingi valiku, kuid panen siia ikkagi tavapärasest rohkem. Et näidata, kui muutlik võib loodus(maastik) olla, ehkki käid kordi samas kohas.

Siin paar pilti mõni aasta hiljem (enne 2000)

2002. aastal tegime Pakri poolsaarel sõprade peredega esimese Fotojahi ürituse. 

Tegin siis pildi Madisest klindi all, mis läks isegi mingisse Harjumaa maastike raamatusse. 

Mõned päevad tagasi tehtud foto on aga samasugune. 

Siis oli põhjatipus väike astang, mille peal puidust tool. Vaatega merele ja loojuvale õhtupäikesele, muidugi.

Oleme käinud nautimas ka tormiseid päevi, kuid põnevust on alati olnud ka väiksema lainetusega.

2003 oli väga hea purika-aasta. Siin mõned pildid kahest külaskäigust.

Ka 2004 leidsime üht-teist.

Aastal 2005 kohtasime juba suuremat seltskonda, fotostatiivide ja korralike kaameratega.

Järgnevatel aastatel ehitati laskumiseks puidust trepp. Enne seda kasutasime laskumiseks statsionaarset, kuid väga niru köit, millega mägedesse ei läheks, kuid pangast sai alla kenasti. Köie all voolas teinekord ojake, seegi lisas põnevust (sellest oli videoklipp, mida üles ei leidnud).

Siin on näide selles poolpalkidest ehitatud trepist. Aasta oli 2011.

Paar pilti ka aastast 2012.

Käisin lastega panga all 2015. aasta jõululaupäeval. Veetase oli kõvasti tõusnud, oli lausa nii kõrge, et pesi kenasti ära graptoliitargilliidi paljandi. Praegu sellist ilusat vaatepilti pole.

Täna läheb pangalt alla kena metallsõrestikuga trepp. Koer on küll läbipaistva põranda tõttu ettevaatlik, kuid ei tõrgu.

Küsite ehk, et miks seal need purikad tekivad? Aga seetõttu, et lubjakivikihtide vahelt ja alt, glaukoniitliivakivi kohalt, voolab põhjavesi välja. Ja kui on soodsad temperatuurid - mitte liiga külm, samas ka külma ja sula vaheldumine, siis võib näha imelisi jäämoodustisi. 

Kui sinna lähete, siis vaadake ka jalgade ette, ehk leiate mõne põneva fossiili. Kuid nagu alguses mainisin, geoloogiaga siin kedagi tüütama ei hakka. Pildil on nautiloid, ilusa sifooni ja lülidega. 

Faunast ei tea palju. Kuid luikesid näeb seal alati.