pühapäev, 6. august 2023

Läti rogain troopilises kliimas ehk Koprakarika 2. päev

Neljapäevane sissekanne Voose neljapäevakust tõi Facebooki paraja hulga kommentaare, millest värvikam oli Helen Jürjö kirjeldus oma Voose päevakust. Neile, kes FBs ei ole, toon selle siin ära.

Oi kui tore äratundmisrõõm, et kellelgi veel seal feilas 😃 Minu Strava kirjeldusse sai nii: TON Voose päevak. KATKESTASIN. Võsa. Võsa. Võsa. Eksinud. Kogu aeg. Vihm. Pime. Ei näe muhvigi. Lõputu valge mets reljeefiga, mitte midagi ei saa aru, kus olen 😅. 49 otsides sattusin ühe noormehe otsa, kes otsis sama punkti, kammisime koos veel 2-3 punkti (meil oli sama rada N21A/M21AL), siis ta ütles, et okei, ta peab mu nüüd üksi jätma, sest ta peab tööle minema . Mina - 🤨. Ok, jätkan üksi... Sain paar punkti veel kätte, ajataju oli täiesti kadunud. Vaatan ehmatusega kella, finiš pandi pool tundi tagasi kinni vist juba. No ok, ju ootavad, aga kuna ees oli veel 3 samasugust metsavõsa punkti, siis... keerasin huuled rulli mossis ja jooksin 4.20 tempoga lõppu ära... 58 oli ju peaaegu käes nüüd vaadates, aga seal võsas polnud aimugi, kus see on. 

Hüppasin bussi, et põgeneda kõikide põdrakärbeste eest. Tagasitee polnud ka lihtne. Minnes oli väga pikalt halb kruusatee, mõtlesin, et tagasi sõidan teist teed pidi, tundus lühem kruusaosa. Oli veel halvem kruusatee. Lausa muldtee. Mitmes kohas arvasin, et libisen lihtsalt bussiga kraavi sopa sees. Ühel hetkel peatasin bussi keset teed ja mõtlesin. Ees laius ookeanisuurune lomp, kuskil kaugemal läks tee edasi. Mõtlesin, kas keeran otsa ringi või teen Ott Tänakut ja kihutan hooga läbi, teadmata, mis seal lombi all on ja kui sügav see on. Kihutasin läbi. Oli jube. Jõudsin koju. Pats - käärid või kamm? 🤣 Orienteerumine on nii tore! Kuigi kurb, et ma rada kirja ei saanud 😔

Kuna ma ise ei osalenud Koprakarika 1. päeval Pokal, siis jätkus FB lõim ka selle maastiku teemaga. Algatajaks oli Spordi Mati ehk Mati Mägi.

Spordi Mati

Kui te oleks täna Kopra Karikal käinud, kiidaksite Vooset taevani 🙂

No nii, ettevalmistavat materjali sai Poka maastiku jaoks seega piisavalt, et võtta päeva tõsiselt. Palju kurdeti ka selle üle, et kaart ei vastanud maastikule - läbitavus oli ettearvamatu, teed kaalukategooriat muutnud jm. Üheks suuremaks väljakutseks sai aga ilm, mis oli väga niiske ja palav. Õnneks ei paistnud stardis päike, kuid varsti tuli ka see välja. Nii füüsiliselt kui tehniliselt polnud see päev pehmodele.

Kui minult on küsitud, miks ma neid 24h rogaine teen (või tegin), siis olen öelnud, et meeldib. Mõnus on. Kui küsitakse, et mis seal meeldivat on, siis olen meesterahvastele toonud järgmise näite (naisterahvad, palun ärge edasi lugege):

"See on nagu siis, kui paned riista lauale ja hakkad haamriga peale lööma"

Küsimus: "Aga kus see mõnu seal on?"

Vastus: "Siis, kui mööda lööd või lõpetad löömise"

Rogaini kõige mõnusam hetk ongi finiš, peale paari esimest tundi vist ainuke mõnus asi. Orienteerumine on vaheldusrikkam ja seda eriti Poka metsas. Selle näite varal püüan ka tänast raja läbimist kirjeldada.

Kohe stardist oli selge, et ei taha nagu üheski suunas liikuda. "Põmm", tundsin lööki vastu... Aga Randy tõmbas vasakule ja kallutasin end ka natuke sinnapoole. Joosta ei saanud. Sobis. 

Sain ilusasti mäe otsa, kus pidi augus punkt olema. No ei näinud selles tihedas võsas ei mäetippu ega ka auku. Lõpuks võttis Raivo Reiman selle 10 m kauguselt ja ütles ka mulle. Möödalöök!

Teekond teise punkti kulges läbi tiheda pajunoorendiku, kus alustaimestiku moodustasid vaarikad. Rida lööke otse pihta. Marju oli seal siiski vähe, ehk oli liiga pime. Omast arust suundusin joogipunktist vasakule, kuid olin kaldunud hoopis kõvasti paremale. Aitäh, Merike Vanjuk, et tee peal joogipunkti asukohast infot andsid.

Nüüd kohtusin Raul Laasiga, kes startis 2 min varem ja alustasime koos rogainimist. Kahekesi on ikka parem kui üksi, eriti, kui kiiret pole.

Keeruline oli, aga punktid saime kenasti kätte. KP6 juures läbisime paksult punetavaid vaarikaid täis raiesmiku, kohe kahju oli, et keegi sinna pärapõrgusse mitte kunagi ei jõua. Toidaks pool Tallinnat ära.

Peale seda punkti otsustasime joosta ringiga mööda teed, mis oli ilmselge "möödalöök".  Mõnus, ehkki sörkida polnud kerge. Raul jäi natuke maha. 

KP7-sse sain natuke enne Urmas Lips'u, kes oli läinud otse ja ei kaotanud meile palju.

Sealt edasi valisin 8-sse teejooksu, Urmas ja Raul läksid lagendiku nurgast otse. Ja sinna kuhugi ka jäid. Sain "nautida" normaalset teed, ehkki pagana raske oli liikuda niiskuse-kuumuse tõttu. 

Edasi oli juba lihtne ja läbitavus ka natuke parem.Etapil 10-11 pidi tumerohelist õigesti forsseerima, õnnestumise korral sai täitsa normaalselt läbi. Kõndides, muidugi. 

Tulemused


2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ausa mängu reeglid ning orienteerumisvõistlustel manipuleerimise ennetamine Ausa mängu reeglid on üks osa Eesti Orienteerumisliidu võistlusreeglitest 1. Kõik võistlusel osalejad peavad käituma ausalt. Võistleja ei tohi tahtlikult takistada teist võistlejat raja läbimisel. 2. Individuaalsel eraldistardiga võistlusel on eeldatud, et võistlejad orienteeruvad ja läbivad raja iseseisvalt. Võistluse ajal on teistelt võistlejatelt abi saamine ning teistele võistlejatele abi osutamine keelatud, välja arvatud õnnetusjuhtumi korral. Igaühe kohus on abistada vigastatud võistlejat.

eduardp ütles ...

Õige, anonüümne võistleja.
Mina pole/polnud võistleja, sest põhieesmärk liigutamisel oli tervisele (loe: südamele) mitte liiga teha. Tõsi, eestikaid, kui sinna lähen, võtan reeglite osas teisiti.