17st 5 ehk jalutuskäik seenemetsas Voosel

Neljapäeva õhtuks oli kaks sportlikku alternatiivi - TONi päevak Voosel või pinksitrenn Moostes. Esimene jäi Võrumaale sõidul tee peale, teine vajas tsipa varajasemat väljumist Tallinnast. Kahjuks kestis hiline töökoosolek natuke kauem ja Mooste variant jäi ära.

Eurostauto oli auto piinlikult puhtaks teinud nii seest kui väljast, seda peale metsikitsega kokkupõrke remonti. Ilus oleks olnud sõita mööda puhast asfalti Moostesse, vihmase ilmaga mänginud sisetingimustes lauatennist, pesnud sooja duši all puhtaks ja tundnud end valge inimesena. Normaalse inimesena.

Selle asemel läksin päevakule, sest vaatasin TONi lehelt, et keskus on Paunküla veehoidla ääres. Kohale saabudes selgus aga, et seal polnudki keskus, vaid suunaviit. Päevaku keskuseni oli 7 km  mööda porist ja auklikku teed, mis kulges piki veekanali äärt. Kogu aeg sadas kõvasti vihma ja oli üsna  pime. Eespool kaugel liikus üks auto, kuid kedagi vastu ei tulnud. Arvasin, et seekord lähevad päevakule vaid mõned üksikud fanaatilised orienteerujad, kuid kui keskusesse jõudsin, olid kõik parklad autosid paksult täis!

Ilm oli aga mõnusalt soe ja vihmasadu jäi vaiksemaks. Igati mõnus.

Finiši juures kohtasin Marje Viirmanni, kes oli just metsast välja tulnud ja kurtis, et kõik oli olnud rõve, kaardist midagi aru ei saanud ja tuli peale teist punkti välja. Tohoh, mõtlesin, et kas see on veteranide MMile medali järele sõitva primadonna kapriis või tõesti on Voose kaardi lõunaosa "valge" mets nii hull. No ei uskunud seda, pigem oli tegemist ikkagi vale häälestusega.

Stardini oli pikk maa ja esimesse punkti läksin väikese kaarega. Koos natuke varem startinud Ülo Timuskaga suundusime soo servas oleva teise punkti suunas, mida aga ei saanud kuidagi kätte. Ühel hetkel taipas Ülo midagi ja pani kirde suunas ajama. Ma ei saanud midagi aru ja tegin edasi küll väiksemaid ja suuremaid ringe, kuid ei midagi. Kaart ei klappinud ka kohe üldse. 

Veetsin seal matkates üle 20 minuti, nägin mitut ilusat sirmikut ja mõningaid seeni veel. Kuid mitte palju.  Mõtlesin Marjele, kes teist punkti ei leidnud ja suundus koju. Soov oli sama teha.

Siis lähenes kusagilt eemalt võimas pealamp, kelleks osutus KP34 suunduv Lauri Beilmann. Võtsin talle sappa ja imestasin, et minu teine punkt oli nii kaugel, läbi soise tihniku, risti nõlvadest üles ja alla turnides. Lõpuks sain aru, kus olin asunud - hoopis kahe soo vahel. 

Siiski läksin veel kolmandasse punkti, põhiliselt "persetunde" järgi, natuke kaarti piiludes. Kuna aega oli liiga palju kulunud ja igasugune motivatsioon metsas viibida kadunud, siis suundusin sealt KP11-sse, mida aga ei leidnud. Ei otsinud ka. Suund oli oodatust hoopis teine, kaardikribust ei saanud hämaras nagunii midagi aru. 

KP12 sain kätte, kuid KP13 mitte. Mõttes oli veel KP14 võtmine ja peale seda keskusesse minek. Punkti sain jalutades kätte ja liikusin kokkumurtud kaardiga kolmnurga suunas läände. Tee peale jõudes selgus aga, et start polnudki keskuse juures. Selle väikese asja olin juba unustanud. 

Pesemisvõimalust muidugi polnud, riided ja jalanõud olid rõvedalt mustad, auto samuti. 

Kuid olla oli mõnus, samas oleks seda mõnu nö normaalsele inimesele raske selgitada. Ja ei saa ka ise aru, miks need inimesed suure vihmaga Voose reljeefsesse võssa suundusid.

Tahaks paluda rajameister Rünno Sulg'ilt (või Sulelt), kes sai Suvejooksu järel noomida, et tegi MN12 ja 14 klassidele liiga keerulised rajad, et järgmine kord ühendaks ta MN60 rajad MN14 radadega. Seekord oli rada nii mulle kui Marjele liiga keeruline :)