Suvejooks Voosel põnevas võistlusklassis

Tore, et meil on nii põnev võistlusklass (M50) - Tali, Reha, Kaljur, Toomas, Rooni, Minn, Preitof, Talver jne. On jooksumehi, on orienteerujaid, mõni on mõlemat.

Sellel Suvejooksul leidis Jaanus Reha endale M45 klassi, no keegi peab ju Tenno Alamaale konkurentsi pakkuma. M40 tundus samuti olema üsna tühi, M35 seevastu põnev. M50 klassi tegi põnevamaks veel tugev külaline Rootsist - Hans Tarandi. Mees , kes eelmisel aastal tuli O-Ringenil kolmandaks ja võitis ühel päeval, peab olema väga tugev. Seda oli näha nii mehe kehaehitusest kui jooksusammust.

Hans Tarandi isa on eestlane, kes läks sõja ajal Rootsi ja vahetas oma nime Truberg'ist Tarandiks. Praegu elab ja võiks joosta M90 klassis.Hans on IFK Lidingö klubist, kõvast tegijast Jukolal nii naiste- kui meesteklassis. Esimesse võistkonda Hans siiski ei mahu :)

Esimene päev: eraldistart

Algus läks hästi, ehkki 2.KP oli natuke ootamatus kohas (maastik ei olnud selline poollage nagu kaardil). Ka pikk etapp õnnestus, ehkki vahepeal tundus, et otseminek polnud parim lahendus. Valge mets oli ikka parajalt mahakukkunud puid täis ja seda igal pool. Ajame süü lumerohke talve peale. Vaene Tarandi sellist risu tavaliselt ei jookse ja ülemisest teede ristist suunaga 6.-sse minekul läks kaardist välja. Viga 7 min. Ka Tiit Tali läks sarnaselt orbiidile (viga 5,5 min), ainult tema tahtis hoida paremale, kuid kaldus vasakule. Tarandi tegi vastupidi. Ise läksin pikalt mööda teed ja jooksin kindlalt nõlva kinni ning sain parima etapiaja ning liidripositsiooni.

Edasi läks samuti kenasti ja lähenemine 8.-le oli nõlva peal ilusti kontrolli all. Lihtne. Miskipärast hakkasin siiski punkti asukohas kahtlema, arvasin olevat teisel pool nõlva(??) ning tegin vist pisikese kaare ümber punkti. Ja olingi jamas. Mõned tiirutamised, siis jooksuga paikapanekuks tee peale välja ja tagasi punkti. Viga 4(!)min nii lihtsas kohas. Raisk.

Minekul 10.-sse tõlgendasin jälle reljeefi valesti ja hoidusin liiga paremale. Lihtsalt ei saanud aru, kus reljeef tõuseb, kus laskub. Pidur oli ka viletsavõitu, ei teinud pikemalt seistes endale pilti selgeks. Viga 3 min.

15-16-17 olid ka purjus mehe teevalikud, kuid ei midagi hullu.

Tulemuseks aeg 67min, 3min kaotust Kaljur-Talile ja 2 min Tarandile. Kuid imejooksu tegi Mati Preitof, läbis raja 60 min-ga ja juhtis järgmiste ees 4,5 minutiga, minu ees 7,5(!) min-ga.

Seega oli teise päeva viitstardis põnevust küll. Hea õnne puhul vajasin Tarandi kättesaamist ja siis paarisrakendina teistele järgitirimist.

Teine päev: viitstart

Esimene KP tuli ettevaatlikult ja ilusti. Teise liikumisel tuli pidevalt otsida paremat läbitavust ja vahemaa tajumine kannatas selle all. Äkki jooksis 2 min varem startinud Tarandi vastu. Punkti polnud leidnud. Ehkki mulle tundus, et oli natuke vara, pöörasin siiski nii kõva meest nähes otsa ringi. Ja tagasi, Tarandi minu järel. Kuid sealt tuli vastu Kaljo Julge, kes alles suundus punkti. Ka tema sattus natuke segadusse. Pöörasin jälle ümber. Ühel kahtlasel kõrvalnina-laadsel kohal jäin seisma, üritasin ühe puu peal seistes vaadata, kas eespool pole punkti näha, kuid suur risu oli ees. Ja siis tuli Toivo Toomas ja põrutas otse sinna ninale punkti võtma. Ja teised kõik järele.

Etapil 2-3 olin koos Tarandiga, teised jäid kohe maha. Kiirus oli rootslasel hea ja tee peal eemaldus natuke. Siiski liikusin suunaga täpsemalt ja punktis olin temast 10 sek ees. Edasi saime jälle kokku ning kiirus tõusis. Peale 4. (raadio)punkti hakkasin jooksma etappi 5-6 ja ei saanud aru, kuhu Tarandi põrutab. Tiirutasin lageda orvandites, kuid punkti polnud. Lõpuks sain veast aru, kuid vajaliku koosjooksu rootslane oli läinud. Kuid see polnud veel kõik. Nüüd hakkasin jooksma 5. asemel 6.-sse ja tegin seetõttu paraja ringi. Ju siis oli Tarandi mind tempoga läbi küpsetanud, keha tundus ka niruvõitu.

Nüüd olime koos Kalju Julgega ning vahelduva juhtimisega jõudsime 10. (raadiopunkti). Etapp 10-11 oli päris huvitav ja siin tehti erinevaid teevalikuid. Meiega samalaadse teevaliku tegi M45 klassis Tenno ja sai 2min (!!) parema aja. Ilmselt sattus parematesse kohtadesse ja jooksis natuke kiiremini ka. Õnnefaktoril oli selles metsas päris oluline roll. Sama võib öelda etappide 11-12 ja 12-13 kohta. Valge mets võis olla hea joostavusega või ka mitte.

Peale keskuse vaatepunkti olin Julgest taga ca 100m. Läks tagaajamiseks, kätte sain ta alles viimases punktis. Nöörietapil vajutasime mõlemad täiega, kuid seekord oli mul jaksu rohkem. Ehkki tagaajamisest oli olemine üsna pehme.

Kokkuvõttes 4.koht, Tarandist 1,5 min järel. Duett Tali-Kaljur tegi aga kiire ja veatu jooksu ning jagas omavahel kõrgemad kohad. Eilne imemees Mati oli aga täna hädas ja pidi kokkuvõttes leppima alles 6.kohaga.

Tulemused

Võssist ja näljast

Nädalavahetusel siis järjekordselt võsasse - Voosele Suvejooksule. Tundub, et selle aasta o-tegijad selgitataksegi põhiliselt võsas. Tartu Kevad oli osaliselt seal, põhiliselt siiski lumes, Ilves-3 oli võsas, EMV lühirada oli võsas, tavarada tuleb vist veel ägedamas võsas (Põlula).

Aga mulle meeldib. Kui oled vähemalt 1km² võsa kaardistanud, on võsas jooksmine nohu. Kui võsale lisatakse reljeefi, nagu seda on juba juhtunud ja tuleb edaspidigi, siis on ju lausa huvitav. Niiet, ootan homset võistlust ja duelli Tiiduga. Maastik soosib igal juhul teda.

Simpsoni lehelt leidsin väga hea Tom Waits'i loo, mida polnud varem kuulnud. Sobib hästi võsas raiumiseks. Tundub, et Waits karjub vahepeal: "Ma ei saa, ma ei saa", kuid loeb siis "dva, tri, tšetõre" ja paneb edasi.




APEXi tegijatele, kes praegu veel rajal, sobiks see lugu samuti. No mingil hetkel tõesti enam ei saa, kuid kui haigus või vigastus ei takistaks, küll siis kuidagi ikka saab. Ja mitte halvasti.

Kahjuks on tervisehäda ACE Logistics Salomoni tiimi rajalt maha võtnud. Eensaared kahekesi jätkavad, vist, sest narr oleks uhkeid vaateid pakkuvaid harjatraaverseid ja võimsaid kaljusid mitte läbida. Ilm on ka paranemas.

Kuid ühte asja imestan küll - need inimesed peavad ikka hullult näljased olema, et nõnda asju teevad. Ühel oli seljaoperatsioon alles märtsi alguses, arstid ei lubaks veel pikalt jalgrattagagi sõita... Teisel oli sada pingelist asja, sh (tipp)võistlus vahetult enne 5-päevast masot, kolmas on töö- ja spordielu intensiivsest segust nii segi, et ronib paar päeva enne ränkrasket võistlust 4100m-le :) Värskele ja puhanud organismile on see nohu, kuid järgnev mõju...? Neljas oli vist juba enne starti natuke tervisega hädas, kuid mida sa ikka teed.

2 nädalat puhkust enne 5-päevast masot oleks elementaarne. Ja peale seda samapalju veel. Kuid kohe-kohe on tulemas järgmine pikk seiklus ja minema peab.
Peab ikka nälg olema.
.

Apex Race Interlakenis

Eestlased on Interlakenis kohal ja valmis homme alustama 5-päevast non-stop seiklusvõistlust The APEX Race.
Võistkonnad:
- ACE Logistics Salomon Team - Silver ja Rain Eensaar, Karli Lambot, Elo Saue
- Team Ulkoilun Maailma / Navigreen Oy - koos soomlastega Heiti Hallikma

Piirkond on mulle natuke tuttav aastast 2006. Tõsi, põhiliselt ronisime siis teisel pool suurt ahelikku jää ja lume peal, kuid külastatud sai ka Schilthorni mäge (2970m), mille peal asub Bondi filmist tuntud Piz Gloria kohvik, tõenäoliselt üks sihtkoht ka sellel võistlusel.

Lisan panoraampildi, kus rohelisega on kohad, kus ise olime, sh Interlakeni järve ääres 2-päevasel puhkusel enne Mont Blanci ja Matterhorni. Punasega tõin välja kohad, kuhu APEXi võistluskaardi järgi tuleb neil ilmselt minna. Paraglidingu lend saab suure tõenäosusega alguse Interlakeni järve kohalt, kuid maandumine ...?

Võistlejad käivad ka kuulsa 2km-se Eigeri põhjaseina lähedal, seal saavad vist pool km ratastega tõusu võtta. Eigeri seina ühest esmavallutajast Heinrich Harrer'ist on tehtud film "Seitse aastat Tiibetis". Pildil: Interlakeni järvel

Ise olen alla vaadanud Mönchi tipust, kuid vähemalt üks blogilugeja ka Jungfrault (Priit). Kas keegi eestlastest on käinud Eigeri tipus, ei tea.
Pildil: Mönchi tiputõusu lõpuosa harjatraavers. Taga paistab Finsteraarhorn (Berni Alpide kõrgeim tipp, otsas käidud).

Silveri blogi sh. Trassi kirjeldus YouTube's (lisasin siia hiljem)

Heiti blogi

Ratastel piki klinti

Täna siis järjekordne rattamatk Keila kiwanislastele. Eelmisel aastal käisime Rebala muinsuskaitsealal, varem on sõidetud mööda Keila ümbruskonna mõisaid ja Peeter Suure merekindluse kaitserajatisi Vääna-Posti ning Naage vahel.

Seekord oli marsruut Rannamõisa kirikust Laulasmaa kaupluseni ja seda võimalikult mere lähedalt. Harku valla mereäärne elamuehitus on viimastel aastatel olnud väga intensiivne ja liberaalne ning seetõttu huvitas eelkõige, et kas me sealt üldse läbi pääseme. (Kaart suuremalt, rada on peal GPS-ist)

Pääsesime. Kõigepealt ümber piirivalve õppekeskuse, siis ilusas pangaaluses metsas, seejärel piki Suurupi mereäärset kambriumi klinti. Viimane oli selle marsruudi pärl. Saime kenasti läbi, ehkki üks krunt oli end jõuliselt pangani laiutanud ja eravalduse keelavaid märke täis riputanud. Vastik-vastik.

Suurupi looduskaitseala on kui rändkivide paradiis. Ammu pole Vääna-Viti kaardil orienteerumist olnud. Huvitav miks? Kardetud suvilarajoonidest saime samuti kenasti läbi.

Grillvorsti peatus oli kokku lepitud Türisalu panga läänepoolsesse ossa ja selleks sai ka Peetrile vastav kaart tehtud. Kaardilugemisoskus on inimestel siiski erinev ja söömaaeg ootas meid hoopis Keila-Joa rannas. Jumal ise teab, kuidas me sinna jõudsime :)

Edasi tulid juba tuttavad rajad Keila-Joa mõisapargis (kabel!) ning Meremõisa BAM-il. Viimane ehitati kunagi Keila-Joal suvitavate parteibosside ligipääsuks Lohusalu puhkekeskusesse.

Piltide autor: Andres Matteus
(kahjuks selgus kohe matka alguses, et minu kaamera aku oli tühjaks saanud)

Tehniline EMV Piigandis

Kauaoodatud lühirada. Kõik tegijad olid kohal ja M45 ning M50 samal rajal. Seega sai end võrrelda 43 mehega ehkki medaleid jagati eraldi.
Medal oli eesmärk.

Võistlus

Ilmselt juhus, kuid üsna sageli satub mulle stardiprotokollis ette Raul Olesk. Tavaliselt saan ta veatu jooksuga üsna kiiresti kätte, kuid sellega ilus sooritus katkeb.
Just nii juhtus ka laupäeval.

Algus läks kenasti ja 5.punktis juhtisin Tiit Tali ees. Siis sain Rauli kätte ja kohe ca 30 sek viga. See oli väike hoiatus. Kiiruga eest ära, kuid üldse ei näinud kahel pool asuvaid teid. Panin otse läbi võsa, kuid sellega kaotasin kõvasti aega ja tee peal oli Rauli selg jälle 20m ees. Kiiresti mööda ja 7. punktis olin juba üksi. Seejärel hoidsin tumerohelisest paremale, kuid kaldusin liialt ära. Poollageda nurgas sain end paika, ehkki päris 100% polnud kindel, olin liiga palju ära kaldunud. Rohkem poollagedaid aga läheduses polnud.

Korrektuur tagasi, kuid maastik oli ühtlane mittemidagiütlev soo ja asi hakkas kontrolli alt väljuma. Õnneks tuli Raul risti tee peale ette, oli just kaardisse saanud ja tema liikumist ära kasutades tuli ka punkt. Viga üle 2min, läks veel hästi. Edasi natuke kõhklev minek 9-ndasse (tundus liiga kaugel) ja väike lisakaar 12-ndasse.

Ja siis vajutasin. Parim etapiaeg 13-ndasse ja finišisirge 18 sekundiga. Meeste eliidi esikolmikul oli finišisirge samuti 18 sek, mõni mees sai sekundi kiiremini. Seega arenguruumi on :)

Lõpp hea, kõik hea. Tuli III koht, ehkki kaotust Tiit Talile üle 5min (!). Üks mees lihtsalt oskab... ja jõuab.

Tulemused

Õhtu Mooste Viinavabrikus

ehk Sipsa 5-tärnilises lossis. Õhtuprogrammis saun, presidendi ja peakorraldaja aukirja üleandmine Jüriöö-ürituse abilistele (st kõigile), Andruse 50. juubeli pidulik söömaaeg ja Eurovisioon mitmelt ekraanilt. Magama kell 2.00, üleval kell 5.00. Süda tegi tuk-tuk-tuk. Kuid stardini oli õnneks veel aega.


KÜSIMUS: Millest on tehtud klaaslühter ja mitu "sedasamust" seal on? Lubatud viga 10%









Põhiklassi teade
Juba õhtul oli selge, et hobuste võiduajamiseks ei lähe. Head veini ei saa ju joomata jätta.
Eesmärgiks oli rahulikult ja ühtlaselt rada läbida, tunda mõnu orienteerumisest. Seda mõnu sai piisavalt, ehkki mõnu oleks olnud suurem, kui üks suur viga oleks tegemata jäänud.

I vahetus. Start. Alustasin rahulikult ja peale poollagedal tehtud jänesehaaki kulgesin kindlalt viimasel kohal. Esimene punkt oli lihtne. Kuid mitte mulle, sest kõik eesolijad läksid kuhugi mujale. See kiskus ka mind paremale ja oligi 2-minutiline veake käes. Edasi rahulikult ja jumala üksi.

Mingil hetkel hakkas kaaslasi kogunema ja 4-sse punkti liikusime juba viiekesi. Uku-Laur võttis punkti esimesena ja siirdus oma 5-sse hajutusse. Meie kolm (+ Argo Loo JOKA IV-st ja Oliver Jõgeva Kobras II-st) liikusime aga sihikindlalt orbiidile. Kõik läksid punkti ründama liiga vara, piki vale pätsikest. Tulemuseks oli pikk mõttetu tiirutamine mõttetus võsas. Argo kaardistas piirkonda laiemalt ning kui mina otsustasin paikasaamiseks tagasi eelmisse punkti minna, siirdus tema kurat-teab-veel-kuhu. Paika sain end 3. punktis. Tagasiteel 5.-sse möödusin noorest koprapoisist, kes ei teadnud ikka veel oma asukohta, kuid minu järel jõudis õnnelikult 5.-sse. Sealtpeale olime temaga sageli koos, jooks oli tal kiirem, kuid teevalikud viletsamad.

11.punkti asukohta ei suutnud ma kaardilt välja lugeda - 1:15 000 oli selles kohas väga kribu. Küsisin noorema mehe käest, et kas punkt on mäe tipus või all orus, kuid ta ei osanud vastata. Ronisime mäe otsa, seal aga selgus, et oli ikkagi all. Väike viga. Edasi läks kõik kenasti ja kui see 5-nda punktiga tehtud 7 min maha võtta, oleks vägagi OK jooks olnud. Pulss vist üle 140 ei läinud ja kontakt kaardiga oli kogu aeg olemas. Rada oli huvitav.

Teised olid vist natuke pettunud, et kaotust liiga palju tuli, kuid mulle polnud sportlik tulemus sel päeval üldse oluline. Mati ja Meelis tegid enam-vähem normaalsed jooksud ja 23.koht oli reaalsus.

Tulemused

Vormitest SEB Tartu 23km Maratonijooksul

Üle-eelmises postituses esitasin väljakutse võimalikele konkurentidele, hinnates enda tehtud tööd ja prognoosides vormi hetkeseisu. Aastakümnetega on mingi kogemus nii enese kui teiste hindamiseks tekkinud, ehkki informatsiooni teiste seisundi kohta tavaliselt pole. Õnneks on pikamaajooks selline ala, kus suuri üllatusi kohtab harva. Areng ja edu tuleb sihikindla aastatepikkuse töö tulemusel.

Niisiis, ennustus läks enam-väheb õigesti, seljatasin pea kõik nimekirjas toodud konkurendid. Tõsi, Tanel Kannelit ja Eesti jooksupiigasid mitte, kuid sellest järgnevalt.

Tavaliselt ei õnnestu sellel üritusel end rahulikult sisse joosta, ei enne võistlust ega ka jooksu algfaasis. Enne jooksu on keha pikast autosõidust natuke tuim, soojendustrass liiga künklik (see on muidugi oma süü). Jooksu algfaasis pannakse liiga kiire tempoga minema ja seda ülesmäge. Samas peab kohta hoidma, sest numbreid 300-ga pole rõõmustav enda ümber näha.

- Kusagil 9 minutil möödub rastapatsidega Olga Andrejeva, samm kuidagi kandiline. Teised naised on eespool. Olgale järgi minna pole mõtet, tempod on liiga erinevad.
- 19 minutil möödun ise Andrejevast (!?). Seega on üks konkurent seljatatud
- 22 minutil möödun Raul Kudrest. Raul on vist enda jaoks liiga kiiresti alustanud, nüüd liikus üsna raskelt.
- 34 minutil möödub jõulise tööhobuse sammuga Tanel Kannel. Tempo on tal tunduvalt kiirem, Heitil oli kahjuks vist õigus :(
- Põldude ja metsade vahel mööduvad km-d üsna kiiresti, laskumised parandavad enesetunnet. Kohati on tee üsna liivane, väikeseid tõuse/langusi jagub rohkesti. Koht paraneb pidevalt, järjest võtan skalpe ja skalpide gruppe. Mõned skalbid on üsna visad, neid tuleb mitu korda võtta. Hoian ühtlast tempot, seda ei oska teha kõik jooksjad. Paar rattasärki kohati kaugevad, siis oleme jälle ühes pundis.
- Kusagil 10.km-l läheb olemine järsku väga heaks. Tõstan tempot ja tunnen end esmakordselt jooksjana. Samm on kerge ja konkurendid jäävad pikalt maha. Niiviisi mitu km, Taneli selg hakkab paistma. Ta on ca 70m eespool ja enam ei kaugene. See oli just see, mida olin oodanud: esimesed 10km pannakse täiega, edasi algavad võitlused. Ise mõtlen, et kui kaua selline kerge jooksutunne küll kestab.
- 44 minutil jääb ette pikemat kasvu naisterahvas. Alles kõrvuti olles tunnen ära esitriatlonisti Alma Sarapuu. Vahetame paar lauset. Ütlen naljatamisi, et ta ei jookse oma numbri vääriliselt (nr.82). Tegelikult on kõigile naisterahvastele antud miskipärast väiksemad stardinumbrid. Seejärel eemaldun kerge sammuga, kuulen vaid mingit torisevat meest, kelle küünarnukki õnnestus õrnalt riivata.
- Eespool olevat 10-liikmelist gruppi siiski kätte ei saa. Tagant tuleb suurte ponnistustega üks rattasärk ning jääb mitmeks km-ks selja taha "puhkama". Liigume kenasti, Tanel on kusagil 50m kaugusel.
- Ühel järsul tõusul, ca 3km enne lõppu võtan tempot natuke tagasi, et säästa mootorit liigkõrgete pöörete eest. Rattasärk vaatab korra uurivalt tagasi ja hakkab siis eemalduma. Saabuvad viimased 2km. Kõik on siiani möödunud väga kiiresti, varakevadel joostud Otepää maraton on andnud hea psühholoogilise ettevalmistuse. Tempot tõsta ei saa, pöörded on 165 ja enam ja nii kestab see jooksu 15 viimast minutit. Minu jaoks on see väga kõrge, EPOC jõuab 440-ni. (pilt on siit)
- Rattasärk aga liigub kogu aeg ettepoole, ise saan vaid mõnest jooksjast mööda. Siiski on tempo kerges langusfaasis, tagantpoolt möödub nii mõnigi jooksja, Tanel on nägemisulatusest kadunud.
- Kannatan kenasti finišini ja saan 112.koha. See teeb rõõmu, ehkki aeg 1:37.51 pole justkui selle koha vääriline. Väike pettumus, kuigi eesmärgi täitsin. Järelikult oli täna kõigil natuke aeglasem jooks. Ei tea miks, sest ilm oli suurepärane, palav hakkas vaid lõpuosas.
- Peale finišit tuli minu juurde rattasärk (Sulev Lokk, keda olen varem ka võitnud) ja tänas hea vedamistöö eest. See oli meeldiv. Tõesti, ta sai peale pikaajalist varjus püsimist lõpuosa jaoks hea hoo sisse ja möödus Tanelist (ja Lauri Valdmaast, kes eelmise aasta Keila poolmaratonis kaotas mulle 6 sek-ga) ning sai 99.koha. Vot, sellise lõpu oleksin pidanud ise tegema. Siis oleksin pea kõik eesmärgid saavutanud. Peale naiste. Kuid need on vaid oleksid, sest tegelikult poleks ma suutnud ka 5 sekundit kiiremini joosta.

Naisjooksjatel on aastaga toimunud suur arenguhüpe. Eriti muljetavaldav oli Annika Rihma 2.koht peale etiooplannat ajaga 1:30.50 (!). Nüüd pole mul vist enam põhjust tema nime siin blogis mainida, sest ta on jõudnud järgmisse mootoriklassi. Ja naisteklassis võistlemine tuleb ära unustada, sest sain alles 8.koha.

Tuleb oma liistude juurde jääda ja võrrelda end teiste omavanuseliste vanameestega:
M50 klassis sain Venemaa esindaja Victor Gromovi järel (1:35.21) II koha. Seljataha jäi soomlane Timo Heikkilä (1:38.30). Vähemalt olin eestlastest parim ja see ka väike lohutus kaotuse eest Tanelile ja Annikale :)

Tulemused (esialgsed)

Fotol selle jooksu tegijad:

Hobused ja elukool

Tegelikult ma suur loomafänn pole, inimesed meeldivad rohkem. Suuri loomi natuke kardan ja hobused kuuluvad nende hulka. Kuid sellegipoolest on tulnud elus hobustega tegeleda, seda nii vabatahtlikult kui lihtsalt olude sunnil.


Lapsena Tartus
Vabatahtlikuna käisin lapsena Tähtveres ratsatrennis, koos sõber Aksiga. Treener oli Kutti, paks vanem mees. Õppisin hobuseid saduldama, traavi ja galoppi sõitma. Parkuurini ei jõudnud, enne loobusin. Aks ja Aleks Lotman said päris ratsutajateks, käisin nende võistlusi hiljem huviga vaatamas. Loobusin vist seepärast, et kartsin hobust kitsas latris saduldada ja vahetevahel sattus ka perutav ruun nimega Mõnu istumise alla. Loobumise põhjuseks võis olla ka mõni muu huvi. Kuid oskused, mille siis omandasin, kulusid hiljem väga ära.

Kamtšatka
Metsik loodus, mäed ja hobused – iga seikleja unistus. Kuid siis polnud see seiklus vaid lihtsalt elu. Elu, mille eest maksti veel palkagi.
Olime 1981.aastal peale III kursust neljakesi Kamtšatkal geoloogilisel praktikal. Mina ühes rühmas Mati Stroomiga, Tõnu Martin ja Toomas Nestor teistes “partijates” ehk töörühmades. Meie rühma kaardistuspiirkond asus Itšinskaja vulkaani lähedal Kamtšatka keskahelikul, igasugusest asustusest üle 100km eemal. Kaardistustöödeks vajasime hobuseid, eelkõige selleks, et varustust ühest vahelaagrist teise vedada ja aeg-ajalt ka geoloogiliste marsruutide tegemiseks. Kui ühes kohas said kõik vajalikud kaardistustööd tehtud ja materjalid kogutud, liikusime järgmisse laagripaika. Ja sealt jälle edasi, niiviisi kokku ca 2,5 kuud. Alguses, lõpus ja vist ka vahepeal olime baaslaagris, mis ehitati geoloogide ja tööliste poolt kevadel. Seal oli saun, leivaküpsetusahi, kameraaltöödeks vajalikud hooned jpm.
Nagu öeldud, vajasime hobuseid ja need tuli Milkovost baaslaagrisse viia. See tähendas ca 5 päeva kestvat ratsutamist mäenõlvadel ja orgudes, võsas ja tundras, läbi jõgede ja üle kurude.
Pildil: Üle pea ulatuv шаламайник

Löök jalaga kõhtu – tühiasi
Esimene kohtumine hobustega leidis aset Milkovo lähedal asuvas hobuste välitallis. Vanemgeoloog Saša (Aleksander Litvinov) (pildil) näitas lühidalt ette, kuidas hobusele sadulat selga panna ja edasi oli juba igaühe enda asi. Kaastudengid Mati ja Sergei Rakov polnud hobust kunagi varem saduldanud, ratsutamisest rääkimata. Mati valis valge hobuse nimega Migratsija, kellele upitas sadula kenasti selga. Hakkas siis rihma pingutama ja nii kui korra tõmbas, lendas eemale põõsasse. Ma polnud varem näinud, et hobune jalaga külje peale lööks, kunagi nimetati karates taolist lööki yoko-geri’ks. Geoloog ei teinud juhtunust väljagi, ütles vaid, et sadulda ära ja hakkame minema. Ning Matil ei jäänudki muud üle, kui tõmbleva ja hammustada üritava hobuse all, esimest korda elus, see töö ära teha. Kuid see polnud veel kõik.

Hobuste tallist oli Milkovo lennuväljani, kus asus geoloogide väljalennueelne vahelaager, 30km. Istumise all olid meil nö pakisadulad, kus jalgade ees suur konksudega raud, selja taga samasugune. Kohe läksime traavile. Geoloog viskas lühipilgu selja taha, fikseeris ära, et kaks poissi ratsutada ei osanud. Nad rappusid hobuste peal nagu liivakotid, oskamata traavisõidu hüplemist jalgadega pehmendada. Olin viimane ja vaatepilt oli tõesti naljakas. Vatijopesid meil seekord istumise alla ei antud. Ja kui Mati lõpuks lennuväljale jõudis, oli tal sadularaua vastu hõõrumisest tekkinud selja peale ca 10-15cm läbimõõduga veritseva liha laik. Hea algus järgnevateks päevadeks.

Mis sitasti, see uuesti
Järgmisel päeval pakkisime ja kinnitasime hobustele asjad ning alustasime 5-päevast “peregoni” baaslaagrisse. Mehi oli kokku neli - geoloog Saša ja kolm tudengit (Mati, mina ja Sergei Blagoveštšenskist) ning kuus hobust kahe varsaga. Esimese traavi järel sai kohe selgeks, et kottide sidumist pakisadulatele peame veel õppima ja õppima - kotid lendasid üsna kiiresti tee peale laiali. Tuli pakid kokku koguda, magamiskotid kasepulkadega kokku siduda, seejärel tõsta sadula keskele pakikott (vjutšnik) ning kõik see uuesti kinni tõmmata. Sellele järgnes pool tundi sõitu, kuniks kõik jälle laiali lagunes. Nõndaviisi juhtus mitu korda, kuni kõik nöörid olid korralikult pingul ning perfektselt kokku seotud. Kõvas pohmellis geoloog end sellesse jamasse ei seganud. Tema karastas ja kontrollis meid omal passiivsel moel ja see meetod töötas hästi.

Suur jõgi ja nüri nuga
Ühel õhtul pidime ületama suurt jõge. Asi tundus üsna kõhe, sest vett oli palju ja vool kiire. Sidusin koormahobuse enda omale taha ning läksime vette. Istusin hobuse seljas, eelmise aasta uppunud hobuse jutt peas kummitamas. Saša käskis hoida nuga valmis, sest juhul, kui üks hobustest peaks uppuma hakkama, tuli nendevaheline nöör läbi lõigata. Ma ei hakanud ütlema, et nuga on nüri ja et ujudes poleks jämeda köie katkilõikamisest niikuinii midagi välja tulnud. Lootsin vargsi, et seda pole vaja teha. Seekord läks õnneks. Miskipärast kardan natuke vett, ka mägedes eelistan järsemaid kaljuseinu vahutavale jõeveele. Mõnel teisel on vastupidi.

Lootusetuid olukordi pole olemas
Mingil x päeval olid inimesed ja hobused juba parajalt väsinud, Mati palavikus. Minu kantseldada oli üks noorem isekas täkk nimega Alp. Pidin talle pakke selga siduma, järele vedama jms. Alp ei tahtnud taga joosta, kippus tõmblema ja tagasi kiskuma. Ühel hetkel sai sellest jamast villand ning otsustasin looma lahti lasta ning teda tagantpoolt teistele järgi ajada. Galopeerimine mäenõlvadel põikleva hobuse järel, tuul kõrvus vihisemas – kõik see meenutas kauboifilme. Ja siis, ühel hetkel, põrutas see vastik Alp tihedasse mägipaju võsasse, koos kõigi pakkidega. Võsa oli nii tihe, et sinna poleks isegi inimene suutnud sisse pugeda. Nüüd oli aga hobune 15m sügavusel tihnikus, silmad pahupidi, pakid osaliselt lahti. Teised liikusid rahulikult edasi, isegi tagasi ei vaadanud. Esimene mõte oli muidugi, et sinna ma jään. Hobust tagasi saada oli lootusetu, edasi tirida tundus samuti võimatu. Ometi olin varsti teistel järel, koos vastiku Alpi ja tema pakkidega.

SMENA on ribidest tugevam
Niisiis Alpi enam vabaks ei lasknud. Kuid see elukas ei tahtnud Gagara sadula külge seotuna ilusasti järel joosta. Esimene õhulend juhtus siis, kui ette jäi sügav kraav. Tegin hobusega hüppe, kuid samal ajal tõmbas järelveetav end tagasi. Tagajärjeks kraavis lõhkuv Gagara, sadul tagumiste reite peal, mina nägupidi kraavi vastaskalda mudas.

Järgmine õhulend lõppes kehvemini. Jällegi kiskusin traavi ajal kätega Alpi järele, sunnik ei tahtnud järgi joosta. Kuid ootamatult tuli ette mingi takistus ja hobune peatus järsku. Kuna vaatasin sel hetkel tagasi ja tegelesin Alpiga, kaasnes järsule pidurdusele pikk õhulend üle hobuse laka, otse suure kivi kõrvale vastu maad. Kiviga läks seekord hästi, jäi terveks, kuid kahjuks sattus SMENA fotokas ribide alla ja tagajärjeks oli 3 murtud roiet. See juhtus “peregoni” viimasel päeval ja siis polnud valu veel suur, kuid edaspidi kannatasin ribide pärast mitu kuud. Mitu korda murdsin roided uuesti lahti, viimane kord Tartus, korvpallis, vähemalt pool aastat peale Kamtšatkat.

Õnne on vaja
Mati oli pidevalt hädas oma Migratsija’ga, lõpuks panime hobusele nimeks Menstruatsija (pildil koos Matiga). Hobune ei lasknud end jätkuvalt saduldada, hammustas, samuti võis keset ratsutamist end kõhuli visata. Mati istus siis hobuse seljas, jalad vastu maad ja ei suutnud sundida hobust edasi liikuma. Alles palju hiljem saime teada, et hobune oli tiine.
Ning see tiine hobune otsustas, suured pakid seljas, istuda ühel lagedal järsul nõlval maha. Olime liikumas ühest laagripaigast teise, kõik hobused kenasti koormate all, üksteise järel. Laskusime sellel nõlval serpentiinis alla, istuva M tõttu pidi karavan seisma. Ajasin hobuse üles, kuid järsul nõlval kaotas ta tasakaalu ja hakkas uperpallitades nõlvast alla veerema. Hoog läks päris suureks, pakid lendasid lahti ja mõnes kohas tegi hobune üsna kõrge õhulennu. Just sellise õhulennu ajal sattus all olema vene tudeng Sergei, kes pääses pealelendavast hobusest vaid ehmatusega. Migratsija lend lõppes 50m allpool. Korjasime pakid kokku, sidusime hobusele selga ja rännak jätkus.

Lugusid oli muidugi veel, sh kohtumised karudega, kuid aitab küll.

Suurjooksu eel

Pühapäeval on siis järjekordne SEB Tartu Jooksumaraton. Keel ei taha sõna "maraton" kuidagi välja öelda, sest tegemist ju 23km-ga. Kuid pikk ikkagi.

Eelmisel aastal jäi jooks vahele, sest rajameistritöö Keila Jõepargi sprindis lõppes haigusega. Seekord on tervis korras, ainult spetsiaalseid jooksutrenne pole saanud teha. Ja ehkki sain paar korda peale Ilves-3 maanteele, polnud organism võimeline kiiresti jooksma. Lihased tundusid olema korras, kuid muu seis oli vilets. Nüüd saab vaid puhkusega vormi parandada.

Tahaks hästi joosta, sest talvel on korralikult trenni tehtud ja üks maratongi seljataga. Siiski tundub, et esimese saja hulka pääsemine saab olema väga raske. Aastad liiguvad allakäigu suunas, seega vaatan lähikonkurente - orienteerujaid/seiklejaid, kellele tahaks ära teha.

Kristjan Karabelnik - talle vist vastu ei saa, aga hakkan ikkagi

Erik Saarts - maratonideks valmistuv Erik on end vist vormi viimas. Ei tohi veel kaotada

Ilmar Kink - teda lausa pean võitma :)

Priit Rooden - võidan

Raul Kudre - võidan

Rain Vellerind - võidan

Tagareast tulevad Andres Hiiemäe ja Tanel Kannel. Nendega võrreldes on 1min edu. Andres võib II pooles mööduda, Tanel möödub samuti vahepeal, aga lõpus saan ette.

Naisteklassis võitu ei saa, sest keegi Etaferu Wodaj Temesgen on kohale toodud. Enam-vähem minuga võrdsed Eesti naised on viimasel ajal kõvasti trenni teinud, sh Aafrikas, seega läheb raskeks. Kuid Annika Rihma käest pean Aastalõpujooksu eest revanši saama.

Üks lugu ka:

Teevalikute Ilves-3 Selgisel

Ilves-3 on osavõturohke ja konkurentsitihe võistlus, seepärast ka atraktiivne. Sellel aastal oli küll ca 200 jooksjat vähem kui mullu, kuid rahvast jätkus M45 ja M50 klassi sellegipoolest. Tore, et rajameistrid olid teinud samad rajad nendele kahele klassile ja pannud M55 kokku M60-ga. Pole vaja ka tulevikus ühildada M50 ja M55 , no ei ole vaja. Sest M50 on kergelt tugevam kui M45 ja M60 tugevam kui M55.

Nagu pealkiri ütleb, oli seekordse Ilves-3 radade omapäraks õigete teevalikute tegemine ja seda kõigil kolmel päeval. Sealt tulid suuremad võidud/kaotused, lisaks otsusekindel ja jõuline liikumine võsases metsas.

Enesetunne enne võistlust oli väsinud. Eelneva nädalavahetuse üritused (Jüriöö rajameistri kohustused ning Xdream), nädala sees üks 5-6-tunnine maakaevamine Lõuna-Eestis ja pikad autosõidud tegid keha tuimaks. Unepuudust ei tundnud isegi autot juhtides.

1.päev

Lühike õhtune jooks, mis õnnestus ilma suuremate viperusteta. Vaid üks 1,5 minutiline jama (etapp 4-5), kus ei osanud kohe tee peale minna. Täitsa loll, tagantjärgi vaadates. Lisaks veel põikpäine ka. Veel 1,5 min kadu Jaanus Rehale tuli pisikeste ebatäpsustega, mis kasvatas temaga võrreldes kaotuse 3 minutile. Siiski päeva 2.aeg.

2. päev

Raske enesetunne enne starti. Pika ja rahuliku soojenduse peale sai keha kuidagi liikuma, poolel maal hakkas isegi tööle. Sooritus ise oli jälle ilma suuremate vigadeta, kuid sisse tuli 2 vale teevalikut: kõigepealt etapp 3-4, kui läksin otse (+20 sek) ja etapp 10-11, kui läksin ringiga (+1min). Päeva teine aeg ja kahe päeva kokkuvõttes M50 liidriks eduga Reha ees 1min. Polnud paha. Reha oli teinud paar viga. Hea jooksu tegi Andres Talver.

3. päev

Peale eelmise õhtu sauna, korralikku sööki ja puhkust koos kultuuriprogrammiga oli füüsiline vorm suurepärane. Hommikul ärkasin juba kell 6 ja vaatasin-kuulasin Tiomila võistlust internetist kuni esikolmiku lõpetamiseni. Eestlaste sooritused olid normaalsed, Lauri Sillalt hea jooks.

Võtsin stardist asja rahulikult, siiski esimese punktiga natuke koperdasin. Edasi läks tee peal jooksuks, lugesin 5 etappi ette ära. Asi tundus lihtne. Kolmandasse valisin turvalise tee põhjapoolt ringi, kuid tee peale oleksin pidanud kohe poollageda nurgast minema (seda võimalust ei näinud, kaotust ca 1min) ning karjääri nurgast punktiorgu minnes sattusin hoopis teise orgu. Veast sain küll kiiresti aru ja ronisin õigesse orgu, kuid punkti hakkasin otsima valest suunast. Olin tublisti mööda tulnud.

4-sse minekul soovisin leida tee pealt tume- ja helerohelise piiri, kuid seal joostes ei saanud nendest kõlvikutest (sh poollagedast) mitte midagi aru ja läksin liiga kaugele. Katasroof oli lähedal.

Viga kahe punktiga üle 7 min. Edasi läks enam-vähem, mida lõpupoole, seda paremini. Liikusin Tiit Tali tempos ja isegi kiiremini. Tiit tegi vägeva jooksu, võitis isegi Mihailovs'it ja Yliluikki’t (M45). Võib-olla tundis maastikku natuke paremini, sest oli kaks eelnevat päeva punkte metsa viinud/toonud. Samuti rääkis Mihailovs, et mäletas 4. etapi läbitavusi eelmise aasta Balti MV-lt.

Niisiis, lõpuks Ilves-3-l ka esikolmikus, teisel kohal, napilt Andres Minni ees. Minn liikus suuremate vigadeta. EMV lühirada tuleb huvitav, Tiit Tali on tagasi konkurentsis.

Tulemused

Ah jah, täna, st 1.mail, töörahva pühal, oli ju ka Viljandi järve jooks. Mäletan-mäletan, kunagi ka jooksin. Väike nostalgiagi sees. Nüüd on olulisem Ilves-3. Jooksuvõistluseks jääb järgmise nädalavahetuse SEB Tartu Jooksumaratoni 23km.

Aga 1985.aastal jooksin ümber järve päris hästi, ehkki olin nö hiline harrastaja. Oli palav ja raske ilm, ajad polnud kõige paremad. Lippasin seal staadioni naelikutega ja sain 24.koha ajaga 42.12. Nimi on protokollis Pükkonen ja sünniaasta 1951(??). Sama vanus oli ka aasta varem.