esmaspäev, 28. juuli 2014

Xdreami kullafondi kuuluv etapp Jõelähtmel

Kujutan värvikalt ette, kuidas korraldajad hoidsid kõhtu naerust kinni, kui jälgisid öösel eliittiimide GPS-träkke, eriti esimesel jalgsietapil. Pulli sai seal ikka kõvasti, samas olid punktid õigetes kohtades ja kellelgi nurisemist ei tohiks olla. Ettenägelikult olid korraldajad B-rada lühendanud just sellesama jalgsietapi ärajätmise võrra, vastasel juhul oleks enamus tiime lõpetanud A-rajaga koos või matkaksid siiani võsas.

Kindlasti jääb Jõelähtme öine etapp emotsionaalselt Xdreamide kullafondi, nagu seda olid näiteks Pikasilla või Kärstna. Nii palju vigu ja trahve ei mäletagi, ainuüksi stardiülesanne oli paras pähkel, mida ei hammustanud läbi ka mitu tipptiimi.

Ise (Eesti Energia SK koosseisus Indrek Aarna, Kaido Kaarli ja Eduard Pukkonen) tahtsime seekord teha head sooritust, sest arvasime end olevat natuke tugevamad kui seni saavutatud kohad (2x27.). Tartu etapp läks esimese kohanemise peale, teisel etapil kaotasime lõpus rahalugemisega 10 kohta. Nüüd aga olime tiimina juba natuke kokku töötanud, nõrku kohti järele aidanud. Üheks suuremaks muudatuseks pakkusin enne starti kanuukohtade vahetamist, kus ise läksin ette kühveldama ja punkte võtma ning Kaido proovis esimest korda hakkama saada kanuu tüürimisega. Esialgu läks see veidi konarlikult, kuid üsna pea hakkas paat ka püsivalt õiget suunda hoidma.

Stardiülesanne oli üks keerulisemaid seninähtutest. Nimelt tuli lahendada sudoku ülesanne, millele oli külge poogitud nn hoonete nähtavuse teema. Mõnes mõttes aitas viimane ka ülesannet lahendada, kuid ainuüksi
küsimuse läbilugemine oli võistlustuhinas päris keeruline. Kuid õnneks olid meie tiimi olümpiaadivõitjad koostööna väga edukad ja said ülesandega 11 minutiga hakkama. Ise üritasin ka vahepeal midagi soovitada, kuid pigem segasin teisi. Tegelikult oleksin pidanud tegelema hoopis rajakaardi ettelugemisega. Näiteks endistest tipporienteerujatest koosnev eliitvõistkond Duncan lahendas ülesannet kõik lubatud 30 min ja sai veel vale lahenduse(?) eest otsa 30 min trahvi. Kena händikäp teistele. Meil oli 11.aeg, kusjuures mõned kiiremad olid ülesande lahendamisest loobunud.

Seega saime peale lühikest rattaetappi üsna heal positsioonil metsa (14.), kus koos oli kena hulk võistkondi. Juba teise punktiga (KP4) pani kogu see kamp, peale vana turbavälja, suunaga paremale. Kaart oli pööramata ja 7 kraadi eksitas niivõrd, et tekkis korralik segadus. Ka hilisemad tiimid kaldusid paremale. Sealt siis esimesed valed lohad, mida sellel võistlusel tehti ikka täiega.

Järgnev etapp (4-5) oli meie jaoks nagu paha unenägu, kuid me polnud seal kaugeltki ainukesed ekslejad. Algus läks kenasti, hoidsime suunaga põllu peale. Mingil hetkel möödus VAUDE. Edasi tuli hoida suunda, kindlaks orientiiriks eesootav metsatee. Kui paremale jäi tihe noorendik, mida pidasime kaardil lagedaks heinamaaks, võtsime koos Risto Kiilbergi õpilaste ehk Stiililaboriga suuna läände-edelasse, et kindlalt tee peale jõuda. Mida aga ei tulnud ega tulnud, oli tee. Stiililabor pani veel rohkem läände, meie keerasime lõuna suunas. Sest oli suur kahtlus, et oleme liiga kaugele jõudnud. Usk tee olemasolusse hakkas tasapisi kaduma. Olime nö "in the middle of nowhere", ümberringi peamiselt halva ja väga halva läbitavusega mets. Ütlesin otse välja, mida mõtlesin: "Täitsa perses!"

Ainsaks päästerõngaks sai lõuna pool asuv kraav. Kui teed tulevad ja lähevad, siis kraavid peaksid ju ometi loodusesse alles jääma. Lõpuks kraav tuligi. Suund oli küll natuke imelik, kuid lahti me sellest enam ei lasknud. Vahepeal kraav lõppes ära, mingil ajal tekkis uuesti. Selline koht oli kaardil täiesti olemas, kuid see oli ikka hullult kaugel mõistuspärasest asukohast. Tasapisi, mööda erinevatesse suundadesse viivaid kraave liikudes, sattusime üsna korraliku loha peale. Ehkki selles kohas ei oleks pidanud kuidagi loha olema. GPS-träkkide järgi sai asi selgeks, tõestatud autoriteks olid VAUDE, TV6, Aarain.

Olime langenud 10.kohalt 57-ndaks ehk tagant 3-ndaks. Kuid Kiilbergi õpilased Stiililaborist olid veel 21 min kauem ning jätkasid sealtpeale viimastena.

Etapil 5-6 liikusime esialgu nn tee peal. Kohati isegi mingi jälg oli, kuid suures osas kattis teekohta nii räige võsa, millist selles metsas rohkem ei kohanudki. Sealt võsast me siis üle "tee" läksimegi. Nüüd oli kindlaks orientiiriks Maardu raba lagedapoolsem lõunaserv ja see oli ka looduses täiesti olemas. Liikusime läände, kui ühel hetkel pööras hästi suur loha edelasse. Ilma igasuguse kahtluseta pöörasin selle peale, ehkki Kaido pidas seda natuke varajaseks. GPS-träki järgi on hästi näha, kuidas eliittiimid selle loha valmis treisid, mõned (VAUDE, TV6, Siplased jt) kogusid ühiseid matkakilomeetreid ka Maardu rabas.

Niisiis, seda loha pidi me soovitud lagedale muidugi ei jõudnud. Pöörasime tagasi pöörangukohta raba serval. Vahepeal tuli vastu väga keskendunult liikuv 100kg-ste meeste tiim, milliseid me tavaliselt rajal ei kohta ja kes läksid siis samuti, väga enesekindlalt, karu p-sse. Vaatasin neid mehi ja mõtlesin isekeskis, et oleme ikka väga põhja vajunud. Endast hakkas isegi natuke hale.

Peale korrektuuri Maardu raba servas saime KP kenasti kätte. Motivatsioon oli kadunud, kuid tänu Indreku tempokale liikumisele hoidsime siiski kiirust üleval ja võimalusel isegi jooksime, ehkki neid kohti, kus joosta sai, kohtas haruharva.

KP7 lähedal tuli meile lõuna poolt vastu suur tuledemeri. No midagi ei saanud aru, mille kuradi pärast nad sealtpoolt tulid. Võtsime punkti kenasti ära ja kogu see parv järgnes meile. Ühtäkki olime jälle inimestest ümbritsetud.
GPS-träki pealt on näha, kuidas liidrid ACE Mavic ja A&T vale loha ette tegid. Nike sai kummalise jänesehaagiga teiseks, selles punktis juhtis M-klubi (!).

Etapp 7-8 läks kenasti, leidsin kavala punkti kindlalt. Kogu ülejäänud seltskond järgnes. Samas tegid esiotsa tiimid ka siin tõelist seiklust (vt kaarti).

Edasine tee viis meid teistest lahku. Meie suundusime otse põhja, teised aga loodesse. Ehkki me ei teinud viga, oli selle etapi aeg alles 52.(!), keskmistest tiimidest 20 min aeglasem (??). Kas tõesti sai lääne poolt mingit teed kasutada? Või võttis meil kaardi peale kantud tee läbimine (loe: läbi võsa raiumine) nii palju aega?

Peale jalgsietappi olime 52.kohal, rattaid oli vahetusalasse jäänud üsna napilt. Jäin seal kaardiga kohmitsema, metsa vahel kadus veel ka kaart kaardilaua pealt ära ja pidin tagasi sõitma. Kaaslased olid aga hooga vajutanud kaugele ette, kuid õnneks ootasid suurema tee peal järgi.

Edasi järgnes lühike rattaetapp ja siis kanuusse Maardu Fosforiidi lõunakarjääri. Punktid olid pandud vahvatesse kohtadesse, põhiliselt väikeste, kuid kõrgete saarekeste peale. Mõni oli lausa kaljusaar. Taktikaliseks variandiks oli meil seekord jooksmine 14-15-16, kusjuures kanuu liikus 14-16. Nimelt pidi võtma KP16 koos kanuuga. Meenus Aidu karjääri Xdream, seekord oli võistlus siis pimedas.

Jooks etapil 14-15 läks kenasti, ehkki algul ei saanud kuidagi vajalikule teele. Samas olid tippmehed (VAUDE ja DUNCAN) selle punktiga ikka kõvasti hädas.

Peale KP15 võtsin aga kaardi valetpidi kätte ja jooksin esialgu 180 kraadi vales suunas - itta. Pikka etappi 15-16 läbisin rahulikult, kuid ikka tulid jänesehaagid sisse ja lõpus ka punktist (KP16) möödajooks. Antti Roose jooksis samuti mööda, aitasin tal õigesse kohta jõuda. Peale kanuud olime ajaliselt 49.kohal.

Siis algas huvitav jalgsietapp, mis viis kõigepealt üle vee. Esimestel meetritel sai rinnuni märjaks (vesi oli väga soe), kuid edasi kõndisime helkurpostide järgi nagu Jeesused vee peal. Seda mainiti ka möödasõitvast kanuust.

Peale KP20 jaotas Indrek järgnevad hajutuspunktid ära, mulle andis 21C. Pimedas tundus, et enne punkti oli ees suurem veekogu ja üritasin alguses minna lõuna poolt ringi. Mingil hetkel siiski loobusin plaanist ja võtsin suuna otse punktile. Kuni ühel hetkel olin tranšeede ristumiskohas, suure vee ääres, kõvasti punktist mööda tulnud. Edasi olin suunaga hoolikam ja sain punkti võsa servast ilusti kätte. Polnud seal ei järve ega muud veekogu. Antti Roose tuli vahetult enne seda punkti kõrvalt 20m mööda ja pani edasi sinna, kuhu ma ei soovitanud tal minna. Kuid see, mida tegi endine tipporienteeruja DUNCANi tiimist KP21C-ga, väärib esiletõstmist (vt pilti). Huvitavam on muidugi vaadata GPS-träkki liikumises. Nii mõnelgi tiimil jäi see punkt leidmata.

Järgnes jälle lühike rattaetapp ja seejärel pikk rulluisuetapp. Kihutasime kenasti, rulluisutaja Indrek tegi vedamisega ära kõva töö. Kahjuks eksisime Iru jaama juures tunneliga, suundusime ringiga hoopis põhja pool asuvasse raudteetunnelisse. Peale rulluisku olime 25. kohal, viimasel pikal rulluisuetapil 29-30 saime 2.(!!) aja (14:08), kaotades vaid Tridensile 3 sekundiga. Kaido, kes Tartu etapil oli esmakordselt uiskudel, liikus nüüd küll tehnikavabalt, samas aga hästi kiirelt. Kasutasime peamiselt üksteisest kinnihoidmise meetodit, st et esimene mees higistas ja hingeldas, teised vilistasid, ajasid juttu ja vaatasid ümberringi nii loodust kui eesolija uiske.

Järgev rattaetapp karjääri põhjaosas läks kenasti, ainult Indrek pidi käima alguses uisu vahetusalas seljakoti järel (6 minutit ajakadu + hulk kaotatud kaloreid).

Suur probleem tekkis valiketapi lõpus, kui sõitsime KP35-st vett täis tranšeede ristumiskohta kinni ja tekitasime niiviisi sinna piirkonda uusi rattasingleid.

Seejärel kihutasime rattaga Ülgase koobastesse. Ja sealt tuli ikka megapauk. Nimelt sõitsime rattaga otse klindi peale ja laskusime sealt otse koopasuu ette. Koopas käisime läbi suurema osa külgstrekke, peastrekist rääkimata. Külgstrekid olid lõpmatult pikad ja lõpus vajasid neljarattavedu, st roomamist. Veetsime koopas ligi 40 minutit, punkti polnud. Ekslejaid oli seal veel, kuid üsna vähe. Juba koopaürituse alguses hakkas Indrek kahtlema õiges kohas, sest polnud näha piiravat linti. Kuid me ei teinud sellest välja, muudkui väisasime neid madalaid tunneleid. Ma olin varem oma 5-6 korda Ülgase koopastes käinud, kuid selliseid süsteeme nägin nüüd küll esmakordselt. Põhjus selgus aga üsna pea.

Nimelt oli keelav lint ja KP tähis viidud hoopis teise koopasse, sinna, kus all olid fosforiidi rikastusvabriku varemed. Sealt saime punkti kohe kätte. Selle etapiga kukkusime 10 kohta (23.->33.) ja kaotasime üle 40 minuti. Nagu hiljem selgus, ei teadnud rajameister Urmo Liblik midagi teise koopa olemasolust. Samas oli kõndimine ja roomamine seal üsna ohtlik, käisime ikka üsna kitsastes urgudes.

Seejärel tuli natuke rattasõitu koos roosade beibedega, Kaido edukas golfi greenilöök, kõikuv rippsild koos 15 järgneva ratturiga ning õudus ise - ühe šumaariga tõus Linnamäe paisu alt üles silla peale. Pakkusin viimast ka kaaslastele, kuid keegi ei näidanud üles erilist entusiasmi. Mul käed nõrgad ja tehnikat pole, teadsin, et see ronimine saab olema väga raske. Isegi kahe šumaariga on raske tõusta, nüüd siis veel ühega ja võistluse 13. tunnil.

Ronimine võttis kõvasti aega, kuid eelnevate apsudega võrreldes oli see mikrokadu.

Jäi veel joonorienteerumine Linnamäe o-kaardil ja rattasõit finišisse. Joonorienteerumine toimus reljeefikaardil, mis oleks korralik treeningharjutus ka tipporienteerujate jaoks (B-rada tegi seda öösel!). Nüüd pidid siis kõik seiklejad selle ülesande sooritama ja joone pealt 4 punkti leidma (kõrvalolevale kaardile on punktikohad hiljem lisatud). Liikusime hoolikalt ja leidsime kõik üles. Samas jättis näiteks VAUDE punkti 73 vahele ja läks peale ülesande sooritust seda kõige kaugemat punkti uuesti võtma.

Peale Jägala joa ületamist ja punkti märkimist läks kõvaks rattasõiduks koos rogainiässadest Ilmäraeksimatute tiimiga. Ilmar Ansko vedas kogu kampa korraliku kiirusega, lootsime, et ehk tekib meil veel võimalus neile ära teha. Mingil hetkel küsis Indrek, et kas meil kellelgi on veel jõudu, et spurti vedada. Kahtlesin. Siiski tundsin enne Kostivere alevikku, et mul seda powerit veel jagub ja spurtisin täiega ette. Järgnesid küll Ansko ja Mirme, kuid kuna omad mehed järele ei tulnud, siis tundus kogu see üritus kasutuna. Ületasin finišieelse jaheda jõe, lõpusirgel üle põldude jõudsin küll esimesena finišisse, kuid kaaslased jäid konkurentide selja taha. Seega võeti meie eest ära traditsiooniline 27.koht, pidime piirduma 28.-ga (seda peale igasuguste trahvide mahaarvutamist). See, et pääsesime igasuguste trahvideta, oli sellel etapil omaette väärtus.

Jutt tuli pikk, kuid Kostivere ehk Jõelähtme Xdream oli seda ka väärt. Meeldiv oli see, et kogu võistluse vältel polnud kordagi väsimuse tunnet või lõpetamise soovi, toitu kulus vähe, jooki polnud samuti palju vaja. Kõige raskem oli minu jaoks Linnamäe šumaaritamine. Peale võistlust olid lihased väga mõnusas seisus, meeldivas toonuses. Midagi sellist pole näiteks peale rogaini võimalik tunda, seal on lihased-liigesed tavaliselt korralikult viga saanud.

Kuid selge on see, et seiklusspordi nautimiseks peab kõigepealt olema hea tiim, kus eesmärgid ja suhtumised on liikmetel sarnased, füüsiline võimekus samuti ning täiendatakse üksteist nõrkade külgede vähendamiseks.
Tundsin, et selline tiim on meil praegu täitsa olemas ja oleksime kindlasti natuke kõrgemaid kohti väärt. Kas oleme, seda näeme 6.septembril Haapsalus.

Tulemused
Pildid (Meelis Toom, põhiliselt B-rada)

Videokokkuvõte

neljapäev, 24. juuli 2014

Uhtjärve jooks

Selleks jooksuks valmistasin end "korralikult" ette. Kõigepealt aitasin Contral ja Co-l natuke rada trimmerdada, tasuks maitsvad kiluvõileivad, karaskipannkoogid ja Urvaste kogukonna maitsev ökokama.

Mõned päevad hiljem sõitsin rattaga Nõiariiki ja tegin jooksutiiru ümber järve. Juba olid suured heinamaad niidetud ja purded parandatud. Tegin erinevatest maastikuosadest pilte, riputasin need üles ka FB-sse.

Päev enne jooksu võtsin kergelt, tegin vaid rahuliku sörgi Anni järve äärde, kokku ca 8km. Ilmad olid olnud palavad ja päikeselised, jooksmiseks väga rasked. Rattasõit osutus meeldivamaks tegevuseks.

Margus Konnula ehk Contra oli teinud raja ettevalmistamisel väga suure töö ära. Esimesel korral ei saanud ühes kohas arugi, et kust see rada üleüldse minema pidi, metsaveomasinate sügavad roopajäljed tegid raja jätkamise pea võimatuks. Siiski leidis Contra peale pikemat matkamist variandi, kust sai valutult läbi. Kuid võistluse ajal jäi just see koht natuke kehvasti tähistatud, õigemini jäi sulgemata piki metsaveotee sügavaid jälgi minev lõik. Ja sealt selle suurepärase ürituse üks aps tuli - päris paljud panid rajalt välja, mõned "oskajamad" venitasid oma teekonna üle km pikemaks. Õnneks tugevamad seda viga ei teinud.

Ise kartsin kõige rohkem vastaskaldal, ca poolel maal asuvat pikka tõusu. Seetõttu võtsin algust üsna rahulikult, suuremat hingeldamist vältisin. Lõppude lõpuks oli see ka esimene? kiirem jooksuvõistlus sellel aastal, järvejooksudest olen mõnel korral osalenud vaid ümber Ülemiste jooksul.




Võistlus algas jooksuga kruusateel, kus eespool oli nii sulelisi kui karvaseid, sh väiksemaid lapsi. Niipea, kui rada pööras ebatasasele traktorijäljele, jäi enamus eesolijaid, sh Tatjana Mannima, justkui seisma. Võtsin siis ridamisi skalpe, Mannima oma ka peale ainsat porist lõiku (pildil). Vihaselt vajutas Võrumaa mees Tõnu Hendrikson, ähvardas pidevalt mööduda ja mööduski, misjärel lootsin, et küll ma ta raja teisel poolel uuesti kätte saan. Suur tõus poolel maal pidi aga näitama, kes on täna kes.

Peale seda tõusu, kus tegin ka paar kõnnisammu, lasksin mööda kaks konkurenti, sh ühe noore poisi, kuid vahe eesolijatega palju ei suurenenud. 20m eespool oli Mannima, natuke kaugemal Hendrikson. Siitpeale läks ka hingeldav auruvedur tööle.

Kuid siis tuli see paljudele saatuslikuks saanud rajakäänak. Nimelt oli vaja peale 10m pikkust  roopajälgedega lõiku teha väike pööre vasakule, kuid kõik minu ees jooksvad võistlejad panid mööda roopajälge otse edasi. Hõikasin neile, et see on vale rada, kuid nad ei reageerinud. Hiljem kuulsin, et nad olid hüpanud üle puude ja ramminud läbi võsa. Mõni mees ajas all järve ääres taga metssigu, mõni sai toriseda vene keelt kõnelevalt maaomanikult (kasvatas mingisuguseid madalaid veiseid).

Jooksin nüüd üksi, sest selja taga polnud enne pöörangut kedagi. Kõrge mäe otsast hüüdsin valel rajal jooksvatele kaasvõistlejatele, et "rada on siin", mille peale jooksid mõned üle raiesmiku ka õigele rajale.

Nüüd oli siis tekkinud olukord, kus suur punt oli eest kadunud ja mina küll ei teadnud, kas nad lõikavad kusagilt otse ja kiiremini või mitte. Nädalataguse luure andmed andsid siiski "lootust", et ametlik rada on kiirem.

Mitmes kohas olid pealtvaatajad raja ääres ja pidin neile ütlema, et osa jooksjaid on rajalt eksinud. Sest polnud ju eriti loogiline, et jooksjaterivis oli ühtäkki ca 3-minutiline auk.

Enne eelviimast ojaületust, kus paljud said herilaste-mesilaste käest nõelata (pildil), mõni isegi 20 nõela, tuli võsast välja Tatjana Mannima. Seega oli ta nüüd paarkümmend meetrit tagapool ja olin kindel, et surub veel viimasel kilomeetril mööda. Õnneks seda ei juhtunud ja karmil kaheastmelisel lõputõusul lasksin vaid ühe noorema mehe mööda.

See oli vahva jooks, eriti sobiv orienteerujatele, seda nii treeninguks kui hetkevormi testiks. Seekord võitis üldarvestuses Ivar Ivanov, Raido Mitt tuli pooleminutilise kaotusega teiseks. Ehkki vahepeal oli Raido juba 50m eest ära saanud. Naistest oli parim Annika Rihma, temal teravaid konkurente polnud.

Ise olin üldkokkuvõttes 17., enne rajalt eksimisi loeti kohaks vist 27.
Raja pikkus oli ca 8,2km, aeg 38.22.

M50 klassi võitsin ja selle eest anti igasugust nänni: ilus medal ja diplom, lillepott, kilekotitäis Eesti Pagari tooteid, sh šokolaadileiba. Ja säärised!

Tulemused
Osa pilte võetud SIIT (autor Külli Leola)

Õhtune ilm oli imeline, suvi jätkub täiega.

Sellel nädalavahetusel tuleb öine Xdream Jõelähtmes, nädala pärast 3-päevane Koprakarikas ilusas ja kiires männimetsas. August on eestikate kuu, selleks ajaks peab vormi saama.




pühapäev, 20. juuli 2014

Lajavangu nädalast

Puhkus on ja seda ka blogis. Ilmad on täiega mõnusad, laiskus ruulib.
Lisaks päikesevõtule Võrumaal käisime ka Saaremaal, kus läksime muuhulgas jalgsi Vilsandile. Olin seal esimest korda elus.

Pildil Käkisilm, kõige sügavam koht, kus ristub paadi- ja autotee.





Nüüd Lajavangu nädalast.

Teisipäeval oli Põlva o-päevak, Lajavangu kaardi tehnilisemal osal, mõõtkavas 1:7500. Noored tüdrukud olid rajameistrid, esimest korda elus. Võtsin eliitmaastikul eliidiraja ja nägin kohati kurja vaeva. Rajavalikutega panin mööda, suunaga olin hädas, tumerohelisi kõlvikunurki ei suutnud rohelises kuidagi leida, säärekondid peksin ära nii, et isegi sõnajala puudutus pani valust kiunuma...
Ühesõnaga, oli hea treening, pealegi veel tugevas äikesesajus.

Laupäeval oli Põlva MV tavarada Lajavangu kaardil. Osalesin sellel võistlusel esimest korda. Kohalesõit oli üsna keeruline, sest igal pool toimus ralli. Teed olid kuivad ja tolmused.
Maastikusse suhtusin ettevaatlikult, rohelisest võimalusel hoidusin, jalgu ära ei peksnud. Rajameister Kalle Ojasoo ei andnud aega kaardisse sisseelamiseks. Olin natuke ebakindel, kuid ettevaatlikult sain esimesed KP-d kätte. Edasi jooksin turvaliselt. KP7 juures, kus läks ca 40 sek sihi pealt augu leidmisega, sai mind kätte 2min hiljem startinud Rein Zaitsev. Ja kohe ka 4 minutiga Antti Roose. No see viimane oli küll paras üllatus, küsisin veel, et kas ta pole mõnd punkti vahele jätnud. Tagantjärgi analüüsides kaotasin etapil 5-6 otsemineku ja ärakaldumisega 2 minutit (!) ja see oli üllatav. Etapil 10-11 üritasin tee peal Antti eest ära joosta, natuke ka õnnestus, kuid efekt oli minimaalne. Peale pikemat surumist läks KP12-s kaart 90 kraadi viltu ette ja tuli paras lisajooks. Edasi liikusime Anttiga koos, tema sai keerulise KP14 kätte 15 sek varem. Ja kadus vaikselt ning kiirelt eest ära.
Tulemused

Pühapäevase Põlva MV teatejooksuvõistkonna pani kokku Raul Laas. Võistlesime JOKA all koosseisus Meelis Zimmermann, Raul ja mina.
Meelis tegi hea jooksu, kuid peale pressikat kaevas 5 minutit ebamäärases piirkonnas punkti . Raul tegi oma jooksu ja läksin rajale teisena, Pekost kõvasti taga.

Komistasin esimesega ja tegin korraliku vea teisega. Seal ei pannud kaarti (lagedat) ja maastikku kuidagi kokku. Komistamisi tuli veelgi, mistõttu oli minust 4,5min hiljem startinud Sixten Sild pressipunktis juba ligi 2 minutiga ees. Tema tegi aga pressikast järgmisega punktiga viga nagu Meeliski. Sain Sixteniga kokku ja edasi läks lõpuvõistluseks.

Viimasel kahel etapil võttis ta jalad kõhu alt välja ja vajutas läbi võsa päris kiiresti. Möödamineku võimalusi polnud ja ega poleks ka suutnud. Viimasest KP-st oli finišisse vaid paarkümmend meetrit ja kuna Sixten võttis viimase esimesena, siis olid sellega ka kohad jaotatud. Meile siis 3.koht. Võitis suure ülekaaluga Peko, üks tippsportlaste inkubaatoreid (pildil).



reede, 4. juuli 2014

Läheb lahti. Homme!

Homme algavad Itaalias orienteerumise maailmameistrivõistlused. Esimesel päeval on kavas sprindidistantsid, kell 10.00 kvalifikatsioon ja 16.20 finaaljooksud. Eestlasi on rajal 3+3, ootame finaalikohti ja positiivseid üllatusi.

Kuna WOCi programm on koostatud nii, et lisandunud on lisaks individuaalsele sprindile ka sprinditeade, siis lühi- ja pikal rajal kvalifikatsioone ei ole. Riikidele on jagatud kvoote taseme järgi, Eestist saab mõlemal distantsil joosta 2 võistlejat. Nendeks on meestest Timo ja Lauri Sild, naistest Annika Rihma ja Liis Johanson tavarajal ning Liis Johanson ja Evely Kaasiku lühirajal.

Pilt võetud Elo Saue FB-st. Spinterid Veneetsias.

MMi PROGRAMM

Kahjuks homseid jookse jälgida ei saa, sest jookseme Marjega Võsul 6h XT Suverogaini. Treeninguks sobiv. Sportlik vorm on kehvapoolne, loodetavasti paraneb äsjasaabunud puhkuse ajal.

Järgnevatele juulihommikutele mõeldes meenus üks noorusea lemmiklugu - Uriah Heep ja "July Morning". Õnneks seda raadiost eriti ei kuule, ilmselt seetõttu, et täisversioon kestab 11 minutit.