TON NATO Taga Metsas

Üle pika aja sain jälle kaardiga metsa. Õigemini, paljude kaartidega.

Mait Tõnisson tegi oma TONi tiimiga omaaegse KOKU Jooksuga sarnase võidujooksu, kus ühisstardiga suunarajal tuli võistkondadel läbida erinevaid etappe erinevate kaartidega. KOKUl olid need küll vanad kaardid, kuid siin väga erineva mõõtkava, vanuse ja sisuga topokaardid.

Juba enne võistlust plaanisin panna blogipostituse pealkirjaks "Riika vs Marje, kahe kange õe...jne". Tegelikkus osutus aga teistsuguseks, põneva võistluse lõpetas minu ja Riika saamatu mäluorienteerumise etapp, kus raskusi tekitas põhjasuuna paikakeeramine ajus, mistõttu tuli käia mälukaarti vaatamas lausa 3 korda (etapid 36-37-38). Ometi läksime esimesel väljaminekul viga tegema koos Mati ja Marjega. Nemad said joonele kiiresti, meil tuli viga kokku üle 20 min.

Samas ei läinud ka edaspidi kõik hästi, mistõttu möödusime Anu Malts'a tiimist kolm korda. Asi tegi juba nalja ja seda ka nii mõnelegi kaardivahetuse punktis olnud TONi abilisele.

Et kus siis veel nalja sai?

Etapp 40-41 oli nö valgel kaardil. Soos tuli hoida kindlat suunda ja nii punktini jõuda. Ühel hetkel, natuke liiga vara, hakkas paistma kõrge vallseljandik. Kas tõesti kaldusime nii palju paremale? Kiire korrektuur soo poole, kus mingit kõrgemat kohta (kõrgemaid puid) näha polnud. Kuniks taipasin, et valge kaardi all on veel üks kõrge nõlv. Nüüd oli suund ja asukoht kadunud ning päris keeruline oli punkti 41 üles leida. Lõpuks saime tee järgi end paika, kuid 9 minutit viga oli tehtud.
Samas kerge polnud teistelgi, Matile ja Marjele kaotasime vaid 1:20.

Viimane suurem viga, millega lugejaid, eriti Tarvo Jõeste't, rõõmustada, oli vana topokaardi järgi orienteerumine etapil 41-42. Kuna kaardi mõõtkava oli 1:25 000, siis hakkasime punkti ootama liiga vara. Lõpuks saime kitsa oosi alguses end paika ja seda koos võistkonnaga Anu Malts - Anneli Aas. Rohkem me neid ei näinud, õnneks. Viga tuli siin jälle 8-9 minutit, mis viis meid üldjärjestuses ikka päris lõpuossa.

Mingil hetkel said erinevad kaardid ära kasutatud, järele jäi vaid LIDARi reljeefijoonte kaart. Mis veel? Kuna tegemist oli sõjaväelastele augustikuus läbiviidud ürituse koopiaga (puudus vaid ujumine), siis pidi mingi masohhistlik etapp olema. Ja see tuligi - ligi 1,2 km ortofotot ja seda peamiselt soos.

Esimene mõte oli suunduda lõunasse musta joone ehk tee juurde, kuid joon meenutas pigem kraavi ja loobusime. Põhja pool paistsid olema kõrgemad kuivemad künkad, kuid ka sinna oli pikk maa. Soos oli aga esialgu hea liikuda ja nii me suuna järgi otse läksimegi.  Möödusime Viljar Vainola tiimist ja ka seiklusspordi  konkurendist Maret Hallikma'st. Soo viimane kolmandik oli aga väga risune ja märg, jalad hakkasid külmetama.

Tuli ületada ka üks lai kraav, kus mina riskisin libedal kasepuul, Riika aga sammus selja taga kraavist üle piki kindlat jalgealust - kopra tammi.

Võistluse teises pooles möödusime küll paljudest kaasvõistlejatest, Marje ja Matiga jäi aga vahe pool tundi.

Lisan siia mõned kaardid rajalt, puudu 1: 2500 kaart (punktid 52-56) ja mäluorienteerumine.

Kokkuvõtteks väga lahe üritus hea ilmaga. Kindlasti annaks korraldajatel ressurssi kokku hoida nii, et kohe alguses anda võistlejatele kätte kõik kaardid. Vaid mäluorienteerumise juures oleks pidanud olema inimene (et sohki ei tehtaks).
Mait ja Co, tehke seda ka järgmisel aastal.

Tulemused
SI-ajad

Rajameistri koondKAART

Madis 30

Kui sündisid, siis ma ei saanud sind Mustamäe haiglast koju tuua. Lubasin meie asutuse spordijuhile Veena Räägelile, et osalen võistkondlikel laskmisvõistlustel Männikul. Võistkonnas pidi olema kolm liiget ja ma ei saanud teisi alt vedada. Sind tõi koju hoopis kursusekaaslane Tõnn. Laskmas käisin, kuid meie kolmas liige ei viitsinud kohale tulla... Kodus nägin sind esimest korda. Siis ju isasid haiglasse ei lastud.

Kui sain 30, siis pidasime töö juures, Keila Geoloogiaekspeditsiooni majas, Piiri 5, sünnipäeva ja seda koos Tõnniga, kes sai samuti 30. Kui enne tööpäeva lõppu koju tulin, olid sa, äsja püstitõusmise ära õppinuna, toetanud oma kaks kätt praeahju klaasile. Kook oli seal natuke aega tagasi valminud, kuid klaasid veel tulised. Mõlemad peopesad said ränga põletuse. (Kõrval väljavõte videoklipist samal õhtul).

Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.

Kui olid 15, siis ronisime koos Tšeget Tau otsa (alpinism 2B, 4102 m) ja peale seda ka ida poolt Elbrusele (link). Tundsid end minust paremini ja laskumisel tuletasid korduvalt meelde, et ma kukkumise vältimiseks korralikult jalgu tõstaks. Tuul oli kõva ja üks selleteemaline klipp sai kunagi ka blogisse üles (filmis Mart Kainel).

Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.

Foto: Peeter Ploom

Mulle ei meeldinud, kui põhikooli ajal istusid pikki tunde arvutimängu mängides ja lõhkusid end rulaga igasugu trikke tehes. Enesepiitsutajast kestvussportlast-suusatajat sinust ei saanud, orienteerujat samuti mitte. Peale suurt ekslemist sõpradega Randvere metsas sa sinna enam ei läinud. Trikiharjutused meeldisid enam.

Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.

Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.

Nüüd ronid väga palju, boulderingi ja kaljuseina. 8a on eesmärgiks ja ehk veel midagi. Kui vaid selg vastu peaks.

Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.

Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.

Palju õnne!