Sattusin juhuslikult Youtube'i värskelt üleslaaditud matkavideole, kus grupp eestlasi käis suvel Altais mägimatkal. Väga mõnus ja ilus kokkuvõte ning kõik oluline oli olemas: 5 päeva rongis, 1 päev bussis, 3 päeva hobustega + 8 päeva kergemat laadi mägimatka.
Altai on väga ilus mäestik, kuid asub kahjuks Venemaal ja sinna praegu ei kisu.
Seoses selle matkavideoga meenus meie Altai matk 2001. aastal, kus kaks matkagruppi sõitsid koos kohale, planeerisid ja sooritasid sama marsruudi ning saabusid üheskoos koju. Ometi oli tegemist kahe, justkui täiesti erinevas kliimavöötmes sooritatud matkaga, kus taktika, õigemini kogemused ja distsipliin, mängisid kandvat rolli. Meie grupp koosnes kogenud mägimatkajatest, teine grupp aga üsna toorest materjalist, ehkki grupijuht Boriss oli vana matkahunt. Nüüd on neist mitmed käinud Lenini (7134m) otsas, vähemalt üks ka Aconcagual (6961m).
Ühine rongi- ja bussisõit läks lõbusalt - naabergrupi Fred mängis kitarri ja koos Monikaga hoidsid lauludega meeleolu üleval. Pikal rongisõidul õppisin ära sõnad laulule "Постой паровоз!", mis on meeles siiani. Tuttavatest geoloogidest olid naabergrupis Tarmo ja Tuuli.
Matka alguspunkti Tjunguri jõudsime öösel, järgmisel päeval otsisime hobuseid, kes aitaks osa kandamit ette vedada. Suure hädaga leidsime, miskipärast osutus hobustele pakkide selgapanek tõsiseks katsumuseks.
Veel samal õhtupoolikul otsustas meie grupp ca 4 tundi edasi liikuda. Poolel maal kuruni jäime laagrisse. Teisest grupist ei teadnud midagi.
Hommikul alustasime liikumist 6.30 (kokkadel äratus kell 5) ja olime varakult lihtsal kurul. Päike oli juba kõrgel ja ilm palav. Ees ootas kiire laskumine ja siis pikk ning aeglane tõus suurest orust üles. Tegime pika lõuna sooja supiga, õhtul saime ka oma ettesaadetud varustuse kätte. Tõsi, vahepeal oli mul närviline ja väga ebameeldiv vestlus hobusemehega, kes soovis raha juurde saada. Ei saanud.
Õhtupoolikul alustatud matka ja hommikuse varajase tõusmisega olime juba esimese päevaga saanud teise grupi ees edu peaaegu terve päeva!
Edasi kulges matkagruppide liikumine umbes nii: meie alustasime varakult (ca 6.30) ja jäime varakult ka laagrisse, reeglina tegime pikema lõunapausi. Tavaliselt hakkas õhtul peale kolme-nelja sadama vihma, nagu mägedes on üsna tavaline. Sel ajal olid meie telgid üleval ja matkajad mõnusalt vihmavarjus.
Naabergrupp ei saanud hommikuti varakult minema, mistõttu jäi lõuna lühikeseks ja õhtul liiguti pikalt vihma käes. Hommikul kuivatati riideid, õhtul jäädi jälle vihma kätte ja hommikul kuivatati jälle riideid. Ja nii samamoodi edasi. Meie saime esimest korda märjaks alles matka lõpus.
Mõlema grupi eesmärgiks oli Beluhha mäetipp (4506m). Kui me jõudsime Berelli sadulale (3520m), mis oli tiputõusu laagripaigaks, leidsime sealt eest 4-5 venelaste telki. Naabertelgi venelased olid kehva ilma tõttu viibinud seal juba 3 päeva, lumi telkide ümber oli pehmelt öeldes "määrdunud".
Meil aga vedas, sest järgmisel päeval oli suurepärane ilm ja õnnestus koos ühe külgehaakinud vana mägihundi Juraga kogu grupiga tipus ära käia. Mägihunt tegi üksinda 4-päevast paastumatka, millesse kuulus ka tipus käimine. Suurte kaetud liustikulõhede tõttu poleks ta sinna üksi läinud.
Tipupäeva õhtul peesitasime mõnusalt Berelli kurul, ilm oli ilus. Kohale jõudis ka naabergrupp, koos teistest pikalt mahajääva Borissi ehk "Silmapiiriga". Kolm liiget oli puudu, nemad hindasid teele jäävat Delone kuru liialt järsuks ja kõrgeks. Mida see ka oli.
Tegime plaane järgmiseks päevaks - meie allaminekuks, nemad tiputõusuks.
Ilm viis aga plaanidesse korrektiivid sisse. Järgmisel päeval läks tormiseks, sadas vihma. Olime pilve sees. Üks vene grupp koos Juraga läks vaiksemal hetkel alla. Kuna Mardil oli midagi tervisega, magasime selle hetke maha. Natuke hiljem tõusis uuesti tugev tuul ja öösel hakkas sadama lund. Istusime telgis, mängisime kaarte.
Järgmisel päeval jätkus lumetuisk. Pidime ootama, sest halva ilmaga laskumiseks oli Delone kuru liiga ohtlik, julgestus nõudis 5x40m tugiköisi.
Keskpäeval sai teise grupi närv otsa ja nad sättisid lahkumiseks. Vaatasin neid ja pildistasin seda ülesrivistatud kampa. Mõtlesin tõsimeeli, et kas kõik tõesti ikka eluga alla saavad. Tundusid kärsitud ja rumalad, meie nõu kuulda ei võetud. Samas oli neil varustus hea, uus ja kvaliteetne, nagu algajatel tavaks.
Öösel kell 2 tundus, et tuul oli vaibunud. Läksin välja, taevas särasid tähed, tuult polnud, kõik oli paksu valge lumevaiba all. Justkui jõulurahu oleks maa peale saabunud.
Hommik oli imeilus - päike, udu ja udus pikad varjud. Polnud mingit tähtsust, et telgikinnitused olid jääs ja sügava lume all, kehal külm ja ebamugav, saapad märjad - imelised vaated varjutasid kõik ebamugavused.
Delone kuru all asuvas Tomski onnide juures kohtasime naabergrupi liikmeid, kes asusid hilisele minekule. Olid toibunud eelmise päeva laskumisest ja kuvatanud riideid. Kõik olid elus ja terved.
Ei möödunud tundigi nende lahkumisest, kui hakkas sadama vihma. Meie pugesime telkidesse, nemad liikusid piki liustikut alla Akkemi meteojaama poole.
Kohtasime neid jälle järgmise päeva lõunaajal. Meie jõudsime kenasti Akkemi, nemad sättisid minekule. Jällegi vihmas.
Seega oli ühel grupil ilm ühtlaselt vihmane, teisel päikeseline. Ometi olime samal ajal samas kohas.
Altai on väga ilus mäestik, kuid asub kahjuks Venemaal ja sinna praegu ei kisu.
Ühine rongi- ja bussisõit läks lõbusalt - naabergrupi Fred mängis kitarri ja koos Monikaga hoidsid lauludega meeleolu üleval. Pikal rongisõidul õppisin ära sõnad laulule "Постой паровоз!", mis on meeles siiani. Tuttavatest geoloogidest olid naabergrupis Tarmo ja Tuuli.
Veel samal õhtupoolikul otsustas meie grupp ca 4 tundi edasi liikuda. Poolel maal kuruni jäime laagrisse. Teisest grupist ei teadnud midagi.
Hommikul alustasime liikumist 6.30 (kokkadel äratus kell 5) ja olime varakult lihtsal kurul. Päike oli juba kõrgel ja ilm palav. Ees ootas kiire laskumine ja siis pikk ning aeglane tõus suurest orust üles. Tegime pika lõuna sooja supiga, õhtul saime ka oma ettesaadetud varustuse kätte. Tõsi, vahepeal oli mul närviline ja väga ebameeldiv vestlus hobusemehega, kes soovis raha juurde saada. Ei saanud.
Õhtupoolikul alustatud matka ja hommikuse varajase tõusmisega olime juba esimese päevaga saanud teise grupi ees edu peaaegu terve päeva!
Edasi kulges matkagruppide liikumine umbes nii: meie alustasime varakult (ca 6.30) ja jäime varakult ka laagrisse, reeglina tegime pikema lõunapausi. Tavaliselt hakkas õhtul peale kolme-nelja sadama vihma, nagu mägedes on üsna tavaline. Sel ajal olid meie telgid üleval ja matkajad mõnusalt vihmavarjus.Naabergrupp ei saanud hommikuti varakult minema, mistõttu jäi lõuna lühikeseks ja õhtul liiguti pikalt vihma käes. Hommikul kuivatati riideid, õhtul jäädi jälle vihma kätte ja hommikul kuivatati jälle riideid. Ja nii samamoodi edasi. Meie saime esimest korda märjaks alles matka lõpus.
Mõlema grupi eesmärgiks oli Beluhha mäetipp (4506m). Kui me jõudsime Berelli sadulale (3520m), mis oli tiputõusu laagripaigaks, leidsime sealt eest 4-5 venelaste telki. Naabertelgi venelased olid kehva ilma tõttu viibinud seal juba 3 päeva, lumi telkide ümber oli pehmelt öeldes "määrdunud".
Tipupäeva õhtul peesitasime mõnusalt Berelli kurul, ilm oli ilus. Kohale jõudis ka naabergrupp, koos teistest pikalt mahajääva Borissi ehk "Silmapiiriga". Kolm liiget oli puudu, nemad hindasid teele jäävat Delone kuru liialt järsuks ja kõrgeks. Mida see ka oli.
Tegime plaane järgmiseks päevaks - meie allaminekuks, nemad tiputõusuks.
Ilm viis aga plaanidesse korrektiivid sisse. Järgmisel päeval läks tormiseks, sadas vihma. Olime pilve sees. Üks vene grupp koos Juraga läks vaiksemal hetkel alla. Kuna Mardil oli midagi tervisega, magasime selle hetke maha. Natuke hiljem tõusis uuesti tugev tuul ja öösel hakkas sadama lund. Istusime telgis, mängisime kaarte.
Järgmisel päeval jätkus lumetuisk. Pidime ootama, sest halva ilmaga laskumiseks oli Delone kuru liiga ohtlik, julgestus nõudis 5x40m tugiköisi.Keskpäeval sai teise grupi närv otsa ja nad sättisid lahkumiseks. Vaatasin neid ja pildistasin seda ülesrivistatud kampa. Mõtlesin tõsimeeli, et kas kõik tõesti ikka eluga alla saavad. Tundusid kärsitud ja rumalad, meie nõu kuulda ei võetud. Samas oli neil varustus hea, uus ja kvaliteetne, nagu algajatel tavaks.
Öösel kell 2 tundus, et tuul oli vaibunud. Läksin välja, taevas särasid tähed, tuult polnud, kõik oli paksu valge lumevaiba all. Justkui jõulurahu oleks maa peale saabunud.
Hommik oli imeilus - päike, udu ja udus pikad varjud. Polnud mingit tähtsust, et telgikinnitused olid jääs ja sügava lume all, kehal külm ja ebamugav, saapad märjad - imelised vaated varjutasid kõik ebamugavused.
Delone kuru all asuvas Tomski onnide juures kohtasime naabergrupi liikmeid, kes asusid hilisele minekule. Olid toibunud eelmise päeva laskumisest ja kuvatanud riideid. Kõik olid elus ja terved.Ei möödunud tundigi nende lahkumisest, kui hakkas sadama vihma. Meie pugesime telkidesse, nemad liikusid piki liustikut alla Akkemi meteojaama poole.
Kohtasime neid jälle järgmise päeva lõunaajal. Meie jõudsime kenasti Akkemi, nemad sättisid minekule. Jällegi vihmas.
Seega oli ühel grupil ilm ühtlaselt vihmane, teisel päikeseline. Ometi olime samal ajal samas kohas.
8 kommentaari:
Õige jutt, Eduard. Miks meil nii läks? Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et matka ette valmistanud ja seda juhtima pidanud Valdo murdis vist umbes kaks päeva enne ärasõitu jalaluu... Pehmelt öeldes olime šokis. Valdo oli meid alati juhtinud - ilma vaadelnud ja otsustanud, millal minna, millal jääda, hommikul vara üles peksnud, õhtul kasvõi ise lusikaga putru suhu lükanud (sest matkaja pidi ju korralikult sööma). Nüüd oli meil kaks varianti - kas jätta matk ära või valida endi hulgast uus matkajuht. Otsustasime viimase kasuks. Aga nagu näha, siis ei läinud siiski kõik nii nagu oleks võinud. Boriss oli tore kaaslane ja hea nõuandja, aga matka oleks pidanud juhtima keegi kõvemakäelisem tüüp, kes oleks nö korra majas hoidnud ;). See oli üks selliseid matku, mille puhul mõtled tagasi tundega, et ime, et meist keegi viga ei saanud. Sest võimalusi selleks oli päris mitu korda. Aga meenutada on seda käiku ikkagi tore ja... kahtlemata ka õpetlik.
Mul on ehk valikuline mälu, aga päris nii hulluna ma seda matka ei mäleta. Päris kehva ilmaga liikumsit ma mäletan ainult 2 päeval: liustikult alla onni, kui terve päeva oli jama ilm, ja siis edasi meteojaama. Kui teie alla meteojaama jõudsite, siis me käisime osa seltskonnaga lihtsalt värviliste järvede ääres väiksel ringil.
Aga tuleb tunnistada, et tilkuvast telgist onni saamine oli ikka väga mõnus. Ja kogu matka highlight oli minu jaoks meteojaama tagasi jõudmine. See ca 10m2 tuba kogu grupile tundus too hetk ikka tõeline luksus. Lisaks veel kuuvalgel saunas käik.
Meelde on jäänud veel ka rongis kohatud venelaste kamp, kes täpselt samal ajal kuskil jõe peal parvetasid, neil oli päike iga päev hommikust õhtuni paistnud :)
Külli
Kas ei olnud nii, et Borisi grupp jäi matka alguses Võsotnuku alpilaagrisse saunatama ja sellega jäidki maha? Ja see maksis tipu. Meie saunatasime pärast...
Jah, siit siis vanasõna: "Kes pärast saunatab, saunatab paremini" :)
Aga muidu olid naabergrupi liikmed väga toredad.
Altais tuleb ikka talvel käia, siis ei pea kehva ilma pärast muretsema:)Ainuke häda on see, et muidu klassifitseerimata kuru võib talvel omandada 2A elemendid.
Tervitades,Gea
Gea, Sa ei unusta vist elu lõpuni oma lemmik- ehk "Mineperssekuru", kus lumeplaadil pika sõidu said :)
Sul on õigus, Ets! Tegemist siis Verhneje Sedlo kuruga, mille nimetasime ümber Ülem-Jebla kuruks. Olen seda kuru peale mälestusväärset kiirlaskumist korra ka teistpidi läbinud ja no ei olnud parem:)
Rahulikke pühi kõigile, Gea
Oi jah, vabanda Gea, too oli tõesti Ülem-Jebla kuru. Aga see ropu nimega oli meie enda matka esimese päeva ja kunagisel Altai talimatkal viimase päeva kuru. Ühesõnaga, üsna mõttetu kurusadul.
Postita kommentaar