"1944" ja Sinimägede lahingud

Eile õhtul käisime kinos. Ootused "1944" osas olid väga suured, sest siiani on filmi valdavalt väga kiidetud ja Elmo Nüganeni "Nimed marmortahvlil" andis õnnestumiseks kindla garantii.

Kuid esimene reaktsioon filmi lõppedes ei olnudki nii ülev kui enne lootsin. Esimeses pooles  tundus, et stsenaarium jäi kohati venima, eriti alguses. Samas armastus, vastupidi,  tuli justkui liiga kiiresti. Tegelikus elus oleks see võinud nõnda toimudagi, kuid filmi vaatajana oleksin tahtnud natuke pikemat sissejuhatust. Filmil ei olnud nii head sidusust ja dünaamikat kui "Nimed marmortahvlil".

Esimene mõte oli, et ootused olid enne vaatamist ehk liiga kõrged. Mäletan väga hästi 1970ndat aastat, kui terve Eesti sõitis asutuste jm bussidega Tallinnasse "Kosmose" kinno ülikiidetud "Helisevat muusikat" vaatama. Esimene reaktsioon tookord sarnanes eilsele, kuid siis osutus see väga valeks. Olen hiljem "Helisevat muusikat" 10-20 korda täiega nautinud.

Terve õhtu kummitas lõpukaadrite muusika, film jooksis pikalt peast läbi, ilmekad näod ja situatsioonid tulid jälle ja jälle silme ette, positiivne emotsioon tugevnes ja sõnumid said vastu ööd selgema kuju. Hõredamad kaadrid sulandusid kokku. Väga võimsad olid lahingustseenid, näitlejatüübid hästi valitud. Siiski natuke häirisid liigtuttavad näod, näiteks Nüganeni kursuselt Piusid ja Kalmetid, kes on viimasel ajal ehk liigagi palju TV-s ja kergetes rollides esinenud.

See, mida filmiga öelda taheti, tuli selgelt, ehk liigagi selgelt välja. Kas tegijad polnud mitte liiga kõvasti edastatavas põhisõnumis kinni, väike manipuleerimise maik jäi juurde. Kuid see ei häirinud.

Tegelikult oli film muidugi hea, peaks ka teist korda vaatama minema. Ehk juhtub nii nagu "Heliseva muusikaga", mille esilinastusest saab sellel aastal 50 aastat.

Film algas Sinimägede lahingutega. Täpselt kaks aastat tagasi tegin blogisse lühikese sissekande Sinimägedest. Lisan siia uuesti kaks kaarti 1944.aasta lahingutest Narva rindel ja Sinimägedes. Tegin need Andres Tõnissoni jooniste järgi, Sinimägede rindejooni nihutas ka Mart Laar.

1944.aasta lahingutest saab kiire ülevaade Vaivara Sinimägede Muuseumi veebilehelt (seal ka need kaardid).

Aastal 2004 tegime koos geograaf Andres Tõnissoni, arhitekt Tiit Kaljundi (tema on Grenaderimäe risti autor) ja tudengi Jana Sampetovaga ühte rahvusvahelist arendusprojekti Vaivara, Toila ja Sillamäe omavalitsustele, kus sai välja pakutud päris palju projektiideid ning tehtud arhitektuurseid ja maastikukujunduslikke ettepanekuid. Tolle projekti koosseisus oli ka vaatetorni ehitamine Lastekodumäele, muuseumi loomise mõte oli vaid kohaliku aktiivse eestvedaja, ajaloolase Ivika Maidre peas.

See töö oli esimene suurem tutvus Ida-Virumaa väärtuste ja probleemidega, täis põnevaid avastusi ja toredaid kohtumisi. Hiljem olen teinud mitmeid üldplaneeringuid, nüüd, seoses põlevkiviga, on sidemed Ida-Virumaaga jälle tihedad. Ida-Virumaa on põnev.

Head Vabariigi aastapäeva!

Vabagraafiku alusel

Tänase päeva põhisõnum on, et transport liigub vabagraafiku alusel. Jääge parem koju. Monika.

Eile õhtul käisime teatris ja valisime linnasõiduks rongi. Autoga minek Keilast Tallinna ei tundunud eriti mõistliku lahendusena. Seepärast siis ka esimest korda (üle mitme aasta?) rongis.
Kõik oli uus, põnev. Rong oli ilus, soe, sõitis graafiku järgi. Väljas tuiskas lund, aga see meid ei morjendanud. Üks huvitav seinaleht tuletas meelde rongisõidu 25 aastat tagasi.

Tulin linnast, lumesadu. Hiline aeg, tühi rong. Pooleldi tukkusin.
Lilleküla. Järve... Ja siis käis plaks. Minu ette aknasse oli tekkinud kuuliauk. Vaatasin ringi, kuul oli väljunud vastasaknast.
Ja polnud seal vaja mingit plakatit kirjaga "Lase rong läbi".


Tol ajal olid igal pool hoiatavad plakatid "Võidad minuti, kaotad elu", kus üks mees üritas liikuva rongi eest veel üle raudtee saada. Naljakas oli aga siis, kui selle plakati kõrvale oli kleebitud Aerofloti reklaam "Õhusõit on ajavõit".

Tagasisõit linnast toimus vabagraafiku alusel. Meie rong väljus õigel ajal, ehkki eelmine rong oli seisnud Balti jaamas 40min ja lõpuks ei väljunudki. Rahvas jooksis teise rongi üle.
Sõit läks kenasti kuni Urda (!) jaamani, mis on uus peatus peale Laagrit, Maksimarketi lähedal. Seisime kaua (1,5 tundi). Väljas tuiskas maruliselt, tuul kõigutas isegi rongi. Sees oli aga mõnus, soe ja turvaline ning vestluskaaslasteks muusikutest tore Teppode pere.
Paljud inimesed lahkusid, eitea, mis suunas. Lahkuti isegi väikeste lastega:

Linnateatri "Ma armastasin sakslast" oli ikka ai-ai kui hea (Teetamm-Võigemast-Orro, Nüganen). Samas on oi-oi kui raske sinna teatrisse pileteid saada. Ja piletid on ai-ai kui kallid.

Kuidas siis Linnateatrisse piletit saab:

1) Võib proovida iga kuu 1. päeval internetist osta (järgmiseks kuuks!), kuid niimoodi pole küll kunagi ühendust saanud. Liinid kogu aeg kinni.

2) Minna 1.kuupäeval kohale Linnateatri kassasse juba varakult. Kell 10.30 lastakse majja sisse, pakutakse kohvi. Kell 11.00 on kõik inimesed üle interneti nobedate näppude voorus, sh ka linnateatri piletimüüja. Start. Järjekorra esimesed inimesed saavad pileti etendusele, kuhu soovivad.

Kas on veel teisi võimalusi?

Üks mõnu on veel ees - Nüganeni "Jumala Narride Vennaskond". Rongid võiksid siis graafiku järgi sõita, sest rongisõit on mõnus.

Prantslannalt Anna Politkovskaja lugu

"Parandamatu", eile, Püha Katariina laval. Monoetendus prantsuse keeles.

Tšetšeenia
"Nord-Ost"
Beslan
Tšetšeenia
Moskva, lift, 4 kuuli
Lõpp

Väga tänuväärne etendus. Pikk-pikk aplaus oli ka Politkovskajale.

Tee maitse (The Taste of Tea)

Natuke eelmise teema jätkuks.

5 aastat tagasi linastus PÖFFil Jaapani režissööri Katsuhito Ishii film "Tee maitse".
Lugu ühest perekonnast, kus kõigil eri põlvkonna pereliikmetel olid oma fantaasiad ja suuremad-väiksemad mured-probleemid.

Ka väikest tüdrukut painas miski pikemat aega. Vanaisa tundis juba muret, sest tüdruk oli pinges ja kadus aeg-ajalt kuhugi ära.

Ükskord tütretütrele märkamatult järgnedes nägi ta hetke, kui tüdruk oma probleemi lahendas. Nimelt tegi tüdruk ära tagurpidi ringi kangil... See oli midagi tõeliselt suurt tema jaoks, mis tegi tüdruku suuremaks ja maailma väiksemaks ning lähedasemaks.

Värisen mõnust

... kui panen kõrvaklapid pähe ja avan Klassikaraadio sarja "Meditatsioon" mõne salvestuse.
Ehkki kõik saated on juba üks või mitu korda läbi kuulatud, võin seda teha jälle ja jälle ja jälle...

Kui töö on tehniline, verbaalset mõtlemist mittevajav, siis on põnev kuulata Vikerraadio Ööülikooli. Kuid sinna pole juba tükk aega midagi uut lisandunud.

Töö ajal saab veel kuulata "Fantaasiat", kus lemmikuteks on Jaak Johanson (välja arvatud regilauludega seonduv) ja Eva Mitreikina.

Siis veel "Meloodia võluvõim" (eriti vene filmimuusika klassikud, nagu Petrov, Tariverdijev, Zatsepin, jt.).

Raadiost pole neid saateid peaaegu kunagi kuulanud. Õnneks on nad sellegipoolest olemas.

________________________________

Aga õhtul pole meditatsiooniks aega, Harkus tuleb Sprindikarikasarja viimane etapp, kus üldkokkuvõtte esikoha eest peab kõvasti pingutama. Punkte antakse topelt ja kõik on lahtine.

Kolm jooksu a 2,5km on üsna tappev tegevus. Kolmandaks tavaliselt särtsu ei jagu.
Seega tuleb teha üks normaalne, üks hea ja üks väga hea jooks. Samas võib võistlus lõppeda ka esimese jooksuga.

Seis:
Pukkonen 172 punkti
Alamaa 169
Rõigas 163

Punkte jagatakse vastavalt kohtadele 100, 90, 82, 76 jne. Seega, kui keegi neist peaks võitma, on ta ka üldkokkuvõttes võitja. M35 stardis on 23 meest.