Sunday, September 6, 2015

Kanuuetapita Paldiski Xdream

Selle aasta Xdreami viimane etapp toimus mugavalt lähedal, Keila sadamalinnas Paldiskis. Pakri poolsaarel olen palju käinud, vähemalt 5 korda orienteerunud, rogaininud ja korra ka iksdriimitanud.

Xdream-i Klooga etapp, mis toimus 27.aprillil 2008, oli emotsioonide poolest värvikas. Olin tõsiselt põdenud mandlite tonsilliiti ja parajasti lõpetamas antibiootikumide kuuri, kui läksime Maku ja Tähnasega rajale. Kõige tähtsam oli tookord minu jaoks külmetamisest hoidumine. Mis aga juhtus, oli see, et kohe alguses läksime Makuga Klooga järvel paadiga ümber ja ulpisime aprillikuises vees ca 15 minutit. Ainult see, et kaks kanuud tulid meile korraga appi, päästis veel pikemast külmetamisest.

Klooga etapi lõpp oli samuti huvitav. Kuidagi kogemata sattusime astangu alumise serva kaudu Paldiski sadama territooriumile. Ja kuna sealt teistmoodi välja ei pääsenud, siis ronisime Medisofti järel üle kõrge aia. Natuke imelik küll oli, kuid kuna kõik läksid ees, siis järgnesin. Tulemuseks sadamavalvuri telefonikõne korraldajatele ja DSQ. Xdreami foorumis läks teema üsna palavaks.

Seetõttu ootasin huviga, et millega veel suudab rajameister Tanel Taal Paldiskis üllatada. Etterutates olgu öeldud, et eelkõige Madise mudavannidega. Kanuuetappi Vasalemma jõele ei näinud samuti ette, ehkki lisaks merele seal palju teisi võimalusi polnud. Natuke liiga palju sai seekord ratast sõita ja mahajäetud hoonetest bingopunkte otsida. Aja planeerimisega läks rajameistril ka seekord natuke viltu, ratast oleks võinud tunnikese jagu vähem olla ja kanuuetapile lubada kõiki.

Võistlusest.

Stardiülesanne ei õnnestunud meil kõige paremini. Hajutuses andsime näiliselt kergema valiku Karmole (C), Indrek võttis A- ja mina B-variandi. Esimese punkti leidmiseks bastioni küngastel oli vaja korralikku persetunnet (PT-d) või siis kaasvõistlejate hoolikat jälgimist. Kuna jätsin kaardi rattale, siis kasutasin viimast abivahendit. Lähenemisel maanteelt KP3 poole tegin omast arust kavala teevaliku, üksinda, kuna teised pöörasid juba varem ära. Tulemuseks oli 400m ratta vedamist soises metsas...

Kuid ma polnudki kokkusaamispunktis (KP3) viimane. Indrek oli oma variandil tublisti viga teinud ja tuli veelgi hiljem.

Siiski oli see ajakaotus Xdreami jaoks tühine. Järgnev tuulikute mäng tekitas parasjagu segadust kõigile, eriti KP9-s asuv tuuliku laba. Vana ja ebatäpse kaardi järgi eeldasime, et KP9-s asuv tuulik on kaugemal, kuid vastutulevad tiimid ja Neeme Looritsa enesekindel liikumine vastupidises suunas sügavasse võssa tõmbas ka meid magnetina kaasa. Ja läkski õnneks.

Esimene punktide otsimine hoonetest oli KP12-14. Kuna palju tugevaid tiime oli seal koos, siis kambaga leiti kiiresti kaks lähedalasuvat punkti. Tegelikult oli see rajameistri poolt kaval mõte, panna kaks punkti teineteisest 5m kaugusele. Kolmanda järele ei tulnud samuti kaugele minna, see oli kõige lähemal asuvas majas. Sellega saime teistel tiimidel natuke eest ära.

Minu jaoks oli huvitav punkt 15B, mis asus tuletornist kirdes. Kammisin mitme konkurendiga kogu hoone läbi, ei midagi. Olin juba minemas seda punkti otsima väljaspool maja, kui hoonest väljunud võistleja kehakeel näitas, et ta on ikkagi sealt punkti kätte saanud. Nii see oligi, tuli vaid väikesest katuseaknast välja ronida, mööda järsunõlvalist plekist katust harjale ronida ja sealt mingi torni tagant punkt võtta. Nii lihtne see oligi.

Tublisti minuteid kaotasime KP17-ga, kuid seal oli edasi-tagasi punktikammijaid päris palju. Punkt ise asus aga puu otsas, kohe selles kohas, kuhu kõigepealt läksime. Kahjuks ei taibanud puu otsa vaadata (legendist loeti "puu võras" asemel välja "puu võsas"). Kuna kokku said nii A- kui B-raja võistkonnad, tekkis puu juurde ka paras järjekord.

Hästi oli välja mõeldud kaheringiline reljeefikaardiga orienteerumine (18/29). Suures osas ületamatu kaljuastang tegi teevalikute tegemise põnevaks ja orienteerumise üsna tehniliseks. Meil õnnestus see etapp hästi (enne ring X, seejärel Y).

Edasi tuli lõputult ratast, põhiosas metsasihtidel ja -rajakestel. Rattavalikus tegime mitu viga. Indrek oli 4 punkti (5-st) võtmise plaani valmis teinud ja läks vedama. Kahjuks sai valel ajal suure oksa tagumisse rattasse ja sel ajal, kui ta seda välja kiskus, panime meie Karmoga suurele pundile järele, möödudes niiviisi vajalikust pöördekohast. Indrek nägi seda, kuid oli liiga kaugel. Punkti 63 võtsime ringiga.

Rattasõidul keskendusin ise rohkem ühtlasele pingevabale kerimisele, sest oli oht, et rattasõidu osas treenimata lihas võib krampe tekitada. Ja mingil hetkel hakkaski kiskuma. Vea tegime ka etapil 46-47, kus rada kiskus väikesel lagedal valesse suunda. Minu rõõmuks tegi sama vea ka vastusõitnud Raichmanni kamp.

Hea leid oli mudaetapp 50/57. Indrek läks torni KP90 asukohta vaatama, kuid ei saanud ülesandest õigesti aru, mistõttu pidime rajal sellesse oletatavasse punkti suunduma sisetunde ja loha järgi. Läks õnneks. Roostikus, mudas ja kuni reieni mudases vees kõndimine oli täitsa ok, kuid jooksusamme ei saanud teha - kohe kiskus krampi.

Võtsin sisse juba kolmanda vedela magneesiumi ja valuvaigisti, lootes, et küll asi paraneb.

Enesetunne läks kohe paremaks kanuuetapi alguses, kui öeldi, et etapp on suletud. Olime jäänud 8 minutit hiljaks, ehkki liikusime kenasti ja olime pidevalt kohtadel 15-20?? Sandbergi naiste tiim, kellega olime sageli koos, said kanuuetapile viimastena.

See oli vist esimest korda, kui olin kõikide läbitud Xdream'ide jooksul jäänud nö joone alla, jäänud nende nõrgukeste tiimide hulka, kelle distantsi lühendatakse mõne etapi ärajätmisega. Mis sest, et selja taga oli veel ca 2/3 kõigist võistkondadest.

Aga nagu juba mainisin, olin kanuuetapi ärajätmisega väga rahul, sest võita polnud meil selle etapiga suurt midagi, küll aga kaotada. Pealegi oli kanuuetapi alguses keha kerges krambiohus, mis taandus küll õige varsti ja tekkis ebatavaliselt hea ja kerge tunne nagu poleksin võistlust seljataga olnud. Imelik muutus, mida olen varem mitmeid kordi kogenud.

KP64 vett täis mahutisse saatsime muidugi kõige noorema - Karmo. Tundus, et ta läks õigesse auku (6) - nii palju pidi olema erinevaid kuulutuste lehti ühel infostendil rattaetapi KP47 ja 48 vahel. Jätsime meelde igasugust infot kleebitud lehtedelt, kuid lehti endid kokku ei lugenud. Nagu ilmselt paljud :)

Lõpus saime jälle kokku Duncaniga, kellega olime koos  veel teise tunni lõpus. Ainuke vahe oli selles, et nemad olid nüüd ca tunnise kanuuetapi läbinud, meie mitte.

Enne finišit tuli leida kolmest mahajäetud majast kolm punkti ja seejärel veel ühest kaks punkti. Selles viimases olid siis juba kõik staarid koos, sh meie (nali). Ühe punkti leidsid kõik 3.korruselt üles, kuid teist polnud. Otsustasime siiski veelkord 2.korruse üle vaadata, kus Indrek avas ühe toetava lauaga suletud ukse. Selle tagant avanes Papa Carlo peidetud maailm suurte tubade ja rohkete urgastega. Leidsimegi punkti ja õige pea järgnesid meile staarid Eensaared, Ilmar UdamHeiti Hallikma jt, kõiki ei jõuagi üles lugeda.

Ja siis läks lahti. Väljusime majast esimestena, finišisse oli 150m maad. Spurtisin ja kui nägin hagijaid seljataga, lisasin veel kiirust. Ühtegi ässa ei tohtinud mööda lasta ja see vist ka õnnestus. Keegi filmis seda võiduajamist pealt, olin ilmselgelt vale inimene vales kohas, sest tiimid kohtadel 2 ja edasi jagasid omavahel medaleid.  Eks näis, kas mind lõigatakse filmiklipist välja või retušeeritakse nooremaks ja saledamaks, et põnevaid kaadreid ei rikuks. Igal juhul ei saa see neil kerge olema.

Kokku läbisime 75km ajaga 6:45.49 ja saime 16.koha, parima sellel aastal.

Tulemused
Fotod: Meelis Toom

PS. Tegelikult juhtus Paldiskis üht-teist veel. Nimelt ei reageerinud auto peale võistlust puldile. Sellest polnud hullu, kuna ukse sai ka võtmega lahti ja signalisatsioon ei hakanudki kisama. Ärasõidul selgus aga, et kogu elektroonika oli sassi läinud. Auto käima ei läinud, selle asemel hüplesid ja vilkusid kõik seierid ja märgid, mida aga armatuurlaualt leida võis. Välistuled põlesid, kuid salongi tuled mitte. Samuti ei töötanud raadio. Kutsusin kohale autoabi, toreda jutuka mehe, kes elektrimehena hindas olukorda esialgu lihtsaks, üsna pea sai aru, et mitte midagi ei saa aru. Ja nii veetigi mu auto Tallinnasse teenindusse. Ise hüppasin möödaminnes Keilas maha.

Kuid Paldiskis polnud üldse igav autoabi oodata. It's my life.




Paldiski etapi kokkuvõttev ametlik videoklipp:


8 comments:

Eleri said...

Päris viimasena me kanuusse ei läinud, viimaste seas olime küll. Kogu seltskond kellega roostikus koos müttasime laekus väikeste vahedega kanuusse ja siis pandi etapp lukku. Värska komposteeris 16:29:28, meie ja Viasat 16:29:33, Asimuut 16:29:57. Kanuuala kontrollaeg oli 16:30. Saime aru, et võistlus on pikaks läinud, aga kellaaegu ei taibanud vaadata. Natuke oli õnne : )

Anonymous said...

"avas toetava lauaga suletud ukse" - kas võib järeldada , et keegi oli vahepeal lauaga ukse sulgenud peale liidervõistkonna punktiläbimist 15 min varem?
Alar, Duncan

eduardp said...

?? Üks vaikne korraldaja istus mingis ruumis, enam ei mäleta, mis majas, mis korrusel, millises toas :)

Anonymous said...

Sten-Eric istus kõige läänepoolsemas suures avatud aknaga ruumis, minu arust 1. korrus, vbl ka kelder. Vaevalt tema käis ust sulgemas lauaga. Välisuksel olid sisse joostes poisikesed - neid valvas? poisikesed tegid see tempe? Vaevalt Salomon sulges ukse :D Meil läks 4. koht sinna et võtsime arvesse majas sees olevaid suuri lintide/laudadega palistatud keelumärke. Pärast selgus, et polnudki meie võistlusega seotud. Ülinõme muidugi, et selline lausbingo lõpus. Võiks kohe stardis täringut visata
Alar

Anonymous said...

ma lugesin lõpubingol, et punktid on sinises majas ja detailsemat fragmenti üldse ei vaadanud. hoovil oligi sinine maja... kammisime alustuseks selle tootmishoone koos kontori poolega läbi:)

Arthur

Timmo Tammemäe said...

ACE Salomon tunnistab ausalt, et suletud uks koos toikaga oli algseis meie võistkonna sinna saabumisel. Taastasime algupärase olukorra pärast punktivõtmist ja ei soovivinud kellegile halba. Ka meie kammisime nii esimese, siis teise, siis kolmanda ning siis alustasime ülevalt alla uuesti puudu oleva punkti otsimist.
Sellise lõpubingo võiks tõesti tulevikus ära jätta ja rajameistrid võiksid mõelda pigem legendi täpsusustamise peale (maja teise korruse kirgenurk; keldri tagumine tuba jne). Õnne faktor on tore, aga kusagilt jookseb hea maitsekuse piir.

Armo said...

Ets, Paldiski ei ole 1996. aastast juba Keila linnaosa.
Rågerviki sadama ehitasid rootslased juba 17. sajandil, et Peeter selle koha üles leiaks. :) Niipalju ajaloost.

Erkki said...

Timmo kommentaar väga asjakohane. Selline lõpp rikub kogu asja ära. Kas tõesti piirdub kogu fantaasia mõttega, et "otsi majast punkti". Ei ole aega ja tahtmist olnud aga peaks kokku lugema, mitu sellist punkti oli vaja laupäeval leida. Eriti nõme oleks olnud kui Salomon oma pika edumaa oleks seal "maha otsinud" ja meie asemel viiendaks jäänud. Selleks oli täiesti reaalne võimalus.