Geoloogide päev

Täna, 1.aprillil.
Hakkaks vist ununema, nagu kõik muudki nõukogudeaegsed pühad, kui poleks Aprillikonverentsi, mida Eesti Geoloogiakeskuse kaardistamise osakond on korraldanud juba 20 aastat. Ja ikka Kalle Suuroja eestvedamisel.
Siis, 20 aastat tagasi oli pidu geoloogide päeval suur, konverents aga väike. Aastatega on konverents läinud järjest suuremaks (seekord ca 180 osalejat), pidu seevastu väiksemaks. Aja märk. Metsikust, raha ja tööd on jäänud vähemaks, kuid geoloogi hing ja uudishimu on püsinud muutumatuna, neil inimestel, kes sinna kord oma hinge on sisse pannud.

Geoloogia ja romantika - need sõnad olid omal ajal sünonüümid. Seepärast sattusin ka mina geoloogiat õppima. Ja seda romantikat oli.

Mõned väljavõtted Kamtšatka päevikust:

11.august 1981.
Pool 10 saime minema. Maad oli ca 20km üle kolme mäekuru. Saša sõitis ees, Ugoljokile sidus taha Molnija. Mina aga ajasin terve tee taga ülejäänud nelja kitse (loe: hobust), kes kippusid igal võimalusel raja pealt kõrvale võsasse põikama. Sõitsime vahetpidamata 4,5 tundi, hääl oli karjumisest ära.

Utšastokilt pidime kaasa võtma kolm külalist: kuulsa uraaniuurija Puzõnkovi, ühe noore poisi ja ca 40-aastase laborandi. Viimane osutus hiljem teaduste doktoriks.

Ilm oli hirmus palav, hobused ei tahtnud end kuidagi uuesti saduldada lasta. Päris jama kohe. Tagasiteel traavisime pea igas võimalikus kohas, aega kulus samuti 4,5 tundi. Minu põhiülesanne oli vastiku Alpi tagaajamine tihedas võsas, millesse ta pidevalt kõrvalhaake tegi.

Tagasi baaslaagris kell 22. Muidugi järgnes saun ja siis pidu šefi telgis. Seltskond oli noore tudengi jaoks põnev, mitu teaduste doktorit, hirmsuurte välikogemustega kohalikku geoloogiaässa - ühesõnaga, hulk andekaid, tarku ja väga võimekaid inimesi.

Kokku joodi ära 10 viina ja 1 konjak. Käisin mitu korda laost lisa toomas. Saša oli vormis, mängis kitarri ja laulis väga hästi, põhiliselt hobustest. Ühte lugu tellisin mitmeid kordi uuesti, kurb ja ilus laul oli.

Järgmine päev oli rahulik, see oli vajalik taastumiseks. Pildil pügab bioloogist Nataša oma mehe Saša juukseid, kes polnud veel riideid seljast ega kalamehekummikuid jalast saanud. Seda juhtus varemgi, igatahes polnud Saša jaoks mitteriietumine probleem. Sisu oli tähtis ja selle sisu tõttu on ta (Aleksandr Litvinov) olnud aastaid Kamtšatka Geoloogiaekspeditsiooni juht. Arvatavasti on ta kummikud juba ära võtnud. Enne seda oli asutuse juhiks Mihhail Patoka, mees, kes pildil istub. Patoka oli tookord meie töörühma ehk partija ülem, šeff. Mõnus inimene, kahjuks juba aastaid manalamees.

Ukselävel seisab Slava ehk Vladislav Kirsanov, tookord külaline Alma-Atast. Erialalt tuumafüüsik, matemaatika-füüsikateaduste doktor, hilisem Tveri Ülikooli prorektor. Matkaja, kelle perekonna ülikülalislahkust olen Alma-Atas mitu korda nautinud. Kahjuks samuti surnud, palju aastaid tagasi.

Siin veel see kurb lugu, mida Saša laulis, muidugi paremini :) Venelased on selle loo ajal palju pisaraid valanud. Huvitav, kui eestindada, kuidas mõjuks, näitlejate heategevuskontserdil Vene Draamateatris näiteks...


Enda jaoks teistsugune versioon SIIN.