Thursday, April 30, 2015

Toru Urmo meistriteos ehk Viimsi Xdream

Viimsit on väisatud nii siit- kui sealtpoolt, ometigi oli rajameister Urmo Liblik leidnud Xdreami jaoks uusi kohti ja lahendanud kogu raja vaheldusrikkalt ning põnevalt. Etteruttavalt olgu öeldud, et ootasin rajalt veel mitmeid tuttavaid kohti, kuid kahjuks jäid need käimata, just seetõttu, et lugesime peale KP9-t valesti legendi ning läksime sealt otse KP20-sse ehk kanuuetapi algusse. Tegemata jäi ratta valikuetapp ja võtmata 10 objekti, millest mõningaid ootasingi kohata sellel võistlusel. Trahv 450 (!) minutit.

Põnevatest ja meeldejäävamatest kohtadest mainiks kõigepealt muidugi maa-alust sadeveetoru, mille pikkus võis ulatuda 260+ meetrini. See tundus lõputu minekuna, kohati lausa uskumatuna, et rajameister võis nii nahhaalne olla. Heas mõttes, muidugi. Raudselt oli tegemist xdriimijate testiga, st uuringuga, millise astmeni võib rahvast viia, et nad veel mässama ei hakkaks. Vähe sellest, et A-rada torusse aeti, selle pidid läbima ka B- ja C-raja võistlejad...

Seal maa all oli raske eelkõige psüühiliselt, rõhus teadmatus, kauaks seda jama veel jagub. Mistõttu torus viibimine tundus topeltpikk ja väljumine eriti meeldiv. Kõik eelnev ununes hetkel, kui pea jõudis maa peale.

Mina kasutasin liikumiseks põlvi, mis lõpus muutusid lainelise torumaterjali tõttu üsna valusaks, samas oli see kõige energiasäästvam liikumisviis. Toru keskel hakkas tiimikaaslane Karmo tagasi tulema, kuna talle tundus, et oli sattunud tupikusse. Õnneks pööras siiski ringi ja nii meie kui ka taganttulnud naiste esitiim eesotsas Piibega jõudsid lõpuks päästva redelini.

Võistlus ise algas meie tiimi (Eesti Energia Spordiklubi I, koosseisus Karmo Kübarsepp, Kaido Kaarli ja mina) jaoks rahulikult, sest mina olin riskimas oma jalaga ja kogu tiimi tulemusega. Teipisin sääred korralikult kinni ja üritasin aeglase elevandisammuga lihaseid soojaks joosta. Kuid vaatamata sörgile oli pulss 150, mis normaalses jooksuvormis seisundi jaoks oleks tähendanud korraliku tempoga liikumist.

Kõigile ühise jooksuetapi lõpus olime 30.kohal, mis meile, jooksjatele, oleks tavaolukorras olnud masendav tulemus. Kuid nüüd oli kogu tiimile kõige tähtsam minu jalg. Aitäh siinkohal kaaslastele.

Jalg pidas esimese etapi vastu.

Järgmise rattaetapiga tõusime 16.kohale, peale "savikarjääris" individuaalorienteerumist olime 18. Ja siis ei leidnud meist keegi kaardilegendist järgnevaid punkte 10, 11 jne.  No ei olnud neid ja põrutasime KP9-st otse KP20-sse.

Üleni mudastena jõudsime mere äärde kanuuetapile ja koos mitmete teiste paatidega suundusime esimese punkti poole. Sealt võtsime teise ja lõpuks suundusime kolmandasse, KP22-e??

Viimaks sain kaardi korralikult reie peale kinnitatud ja natuke pikemalt seda vaadata. Selgus, et olime esimese KP asemel kolmanda võtnud ja teise asemel neljanda. Seejärel alustasime kogu kanuuetappi uuesti.

Enne kuuendat KP-d (26) lähenes tagant NIKEi tiim??? No mida, kas ka nemad olid midagi valesti võtnud? Jäime neile isegi natuke ette, sest kõrgel kail asuva punkti võtmiseks tuli valida sobiv maabumiskoht. Mingil hetkel tulid vastu ka teised esiotsa tiimid ja siis hakkas närima kahtlus, et midagi on mäda. Paadist väljudes, kui olime üldkokkuvõttes 3.kohal :), jõudis kohale, et olime vahele jätnud terve rattaetapi. Külmast lõdisedes ja 8-tunnise ajatrahviga suundusime järgnevale rattaetapile, põhiliselt selleks, et järgnev rada lihtsalt ära teha.  (foto: Alar Mik).

Pandju muuli juures vahetasin ära Karmo ratta õhukummi, käed olid parajalt kanged. Kuid seejärel vihmasadu lakkas ja ilm hakkas soojenema. Kartsin natuke 5,7km-se jooksuetapi pärast, kuid õnneks oli see põhiosas viidud piki looduslikke alasid, mis lubas üle kanna tatsata ja koormust säärele minimaalsena hoida.

Toredad olid kõik lisaülesanded, ehkki, nagu soomlased märkisid, suurendas kahel korral punktide otsimine hoonetest bingo-momenti ehk liigagi.  Ka lõpuosa ülesanne seikluspargis oli lahe ja täispuhutav ronimissein enne lõppu esiotsatiimide jaoks erilise dramaatikaga.

Seina vaadates olin üsna kindel, et mina sealt üles ei saa ja kuna nooremad mehed olid valmis proovima, said nad seda muidugi teha. Karmo mässas tükk aega, tulemuseta, sama ka Kaidoga. Meie ees sai seinast raskusi trotsides üles alpinist Eveli Habakuk, ütles hiljem, et see oli algajale liigagi tehniline. Üritasime tõusta kohe sissepääsu vastas olevast seinast, teisel pool pidi ülesanne natuke lihtsam olema. Samas tõi Erkki Aadli oma tiimile esiseinal kolmanda koha, TV6 ette, kuid ta oli selleks ka valmistunud. Näiteks reedel osales Seiklusministeeriumi BoulderROCK ronimise võistlusel (tulemused, pildid), laupäeval Astangul alpinistide päästetööde võistlusel (tulemused, video). Seega peaksid ka teised xdriimijad leidma tee ronimisseinte juurde ja ehk tuleks seda ka endal mõnikord teha.

Dramaatiline esiotsa tiimide lõpuronimine

Videokokkuvõte


Pildid (Meelis Toom)

Tulemused


2 comments:

Taavi said...

Kas selles torus oli pime? Sellist klastrofoobiat ei pruukinud tekkida?

eduardp said...

Pime? Mis sa nüüd, seal oli uute LED-lampidega tänavavalgustus.

Õnneks toru ei ahenenud kitsamaks, sel juhul oleks küll kõhe tunne tekkinud. Maa-alustes koobastes seda ikka juhtub, sh Ülgase koopas eelmisel aastal :)