Wednesday, May 6, 2015

Mulla ja kulla nädalavahetus

Reedese päeva märksõnaks oli labidas. Õnneks oli poiss abiks ja vanamehel jäi hing sisse. Käed said kergelt mullaseks, kuid päev läks pikaks.
(pildil: ega töö pole jänes, et eest ära jookseb)

Laupäeval liikusime naisega Tartust Kohtla Kaevandusparki, kus toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused kullauhtmises. Nii oli see vähemalt peakorraldaja Enn Käissi poolt välja kuulutatud ja korraldatud. Kohal oli päris palju huvilisi, samal ajal jõudis kohale veel kolm bussitäit Looduse Omnibussi ekskursante eesotsas ülikoolikaaslasest geograafi Jaan Riisiga, kelle silmanägemine on täna kahjuks kehvemast kehvem. See ei takistanud teda korraldamast Loodusfoto konkursi üritust Jõhvi kultuurimajas ja järgmisel päeval Estonia kontserdisaalis.

Nagu juba varem blogis kirjutasin, panin end kullauhtmise võistlusele osalejana kirja. Inimesi varasema kullapesemise kogemusega eriti polnud. Muidugi ei saanud ka ennast mingiks asjatundjaks pidada, kuid 34 aastat tagasi saadud rõmmipesemise kogemus Kamtšatkalt andis natuke enesekindlust ja võib-olla seegi tõmbas ligi ajakirjanikke ning sai mitu lauset kaamerate ees öeldud: AK venekeelsed uudised (alates 7:58) , AK eestikeelsed uudised (alates 29:48).

Võistlus oli hästi korraldatud, võistlejatel olid võrdsed tingimused. Igaüks sai pool ämbritäit liiva, mille sisse oli segatud imepisikesi kullahelbeid (4-6tk?). Pesemine käis veega täidetud vannis väikese kullauhtmise suveniirtaldrikuga. Imestasin, kui julgelt soomlasest vanameister esimesi liigutusi tegi, kindlalt oleks ebaõnne korral kullatükid taldrikult minema läinud (vt videoklippi). Ise olin parajalt ettevaatlik, kuid veel lõpu eel tundus, et kõik helbed olid läinud sama teed Pannjärve liivaga, so vett täis vanni. Alles päris lõpufaasis, kui liiva jäi taldrikule üsna vähe, ilmusid nähtavale kullaterad. Esialgu neli, mida püüdsin näpuga väikesesse purgikesse ajada, hiljem veel 3. Paar pealtvaatajat olid ninapidi taldriku juures, eriti üks väike poiss, ja nägid neid teri oma silmaga.

Kahjuks juhtus nii, et peaaegu kõik terad kaotasin üleviimisel ära, purgikesse jõudis neist vaid üks. See tegi natuke kurvaks, sest põhitöö tegin 17 minutiga kenasti ära. Proffidel oleks kulunud ehk vaid paar minutit, kuid kuna endal kogemust päris kullaga puudus, siis ei teadnud, kuidas see metall liiva sees käitub, kui kergelt veega lahkub.

Igal juhul tekitas võistlus huvi ja võimalusel võtan ka järgmisel aastal sellest osa. Nüüd on olemas auhinnaks saadud suur pesemistaldrik, millega saab juba iseseisvalt harjutada. Pannjärve liiv tegi pesemise lihtsamaks seetõttu, et seal polnud rasket fraktsiooni (hematiiti, magnetiiti jt mineraale), mis oleksid teinud kullauhtmise lõpufaasi keerulisemaks.

Siin on väike õpetus soomlaselt:


No comments: