Sunday, May 17, 2015

Teistmoodi võistlus ehk Keila lahtised MV lauatennises

Üheks alternatiivtreeninguks viimasel 1,5 kuul on olnud korra nädalas lauatennise mängimine Keila Noortekeskuses, mis asub kodu kõrval. Talvel käisin mõned korrad Riisipere LT klubi meestega mängimas, kus tase oli kõrgem.

Kuna suudan juba jooksusamme teha, siis tuli lauatennise "hooaeg" pidulikult lõpetada. Ja selleks sobis suurepäraselt Keila Tervisekeskuses läbiviidav Keila lahtised meistrivõistlused lauatennises, jällegi kodu kõrval. Libahunt jäi jooksmata, sellest natuke kahju.

Osalejaid oli 127 (neist ehk paarkümmend noort) ja mängiti 16 laual.

Kui hommikul saali läksin ja soojendavaid mängijaid vaatasin, siis oli küll tunne, et olen valesse kohta sattunud - osavad topsid, lõiked, kiired ja pikad pallivahetused.

Lõpuks tuli kätte aeg esimeseks mänguks. Vastaseks sain Enno Felsi (sünd 1954, Eesti reitingus 607.) (pildil), praeguse Keila linnapea, kellega 30 aastat tagasi tegime tulise pinksilahingu Harju KEKi saekaatri? peal asuvas saalis, ühel väikesel Keila turniiril. Siis jäin 2:1 peale, millest on siiani mitmed pallivahetused meeles.

Enno on lauatennises pidevalt sees olnud, ehkki mitte kõige aktiivsemalt treeninud. Minu oskustest tal ülevaade puudus, lootis lihtsamale lahingule.

Algus oli mõlemalt poolt konarlik, kuid suutsin alates kolmandast setist oma paremuse suhteliselt kindlalt ära vormistada. 3:1

Teises ringis sain vastaseks natuke vanema naisterahva, kes hoidis reketit nö sulepea hoides. Kohe soojendusel sain aru, et tegemist on väga kõva mängijaga. Elle Õun (1954, naiste reitingus 26.) domineeris esimese seti, kuid sain 7-8 punkti ikkagi kätte (mängiti kolme võiduni, iga sett 11-ni). Teine sett läks lihtsalt ära. Kuid kolmandas olin aktiivsem ja tulistasin julgelt vastu. Minu võit 11:8!! Ainuüksi selle seti pärast tasus turniirile tulla. Lõpuks kaotasin 1:3, samas sain kahes viimases setis ca 7 punkti kätte.

Seejärel kukkusin miinusringi, kus esimene mäng läks liiga lihtsalt: 3:0. Edasi kergeid mänge polnud.

Neljandas mängus kohtusin Vladislav Golodoviga, reitinguta nagu minagi, kuid korraliku mängijaga. Oli väga põnev ja raske lahing, kus kohati tundus, et mäng läheb käest ära. Kuid kusagilt tuli jälle punkte ja lõpuks jõudsime seisul 2:2 viiendasse setti, kus samuti läks punkt-punkti heitluseks. Jõudsime seisuni 10:9. Vaja oli veel ühte punkti.

Teravas pallivahetuses tõmbas Valdislav korraliku topsi, mille sain hädavaevu laua alt kätte. Pall lendas kõrgele õhku, mõlemad vaatasime pikalt, tema püsti ja mina põlvili maas, kuhu pall kukub. Ja siis kukkus - kergelt laua tagumist serva tripsates põrandale. Magus võit 3:2!

Viies mäng ja vastaseks vana mees Ida-Virumaalt Tõnu Kapper (1946, 260.). Vana tegi, mida tahtis. Tegelikult justkui midagi ei teinudki, kuid ma ei suutnud tema vastu mitte midagi. Servid olid ebamugavad, pallid ajas tagasi. Minu tempovahetuse pealtlöögid ebaõnnestusid suuremas osas, mis tekitasid omakorda ebakindlust. See oli masendav ja lootusetu mäng. Kuid vana oli kunagi ammu vist kõva tegija olnud.

Kuues mäng ja Raigo Rommot (1974, 426.). Temast olin mänguliselt parem, ehkki väikest pinget oli selleski kohtumises. Võit 3:1.

Seitsmes mäng ja Heino Laidmaa (1961, 368.). See oli väga tasavägine võrdsete meeste heitlus. Pea kõik setid lõppesid kahepunktiliste vahedega. Kahjuks olin settide lõpuosades ebakindlam ja kaotasin 1:3.

Kaheksas ja Aleksandr Sokirjanski (1956, 526.). Esimesed kaks setti tulid kergelt 2:0 ja tundus, et mäng saab kiire lõpu. Kuid siis vana kohanes ja hakkas palle väga kindlalt tagasi ajama. Minu pealetõmbed lendasid järjekindlalt üle ja järgmised kaks setti läksid vastasele! Viiendas setis olin põhiliselt tagaajaja rollis, kuidagi ei leidnud head teed vastase murdmiseks. Õnneks sain seti seisule 10:10. Ja siis kangutasime veel pikalt. Tänu aktiivsetele ja õnnestunud rünnakutele sain lõpuks seti 16:14 ja raske mängu 3:2 endale.

Üldarvestuse 37.kohale mängisin ühe noorema poisiga. Temast seekord vastast polnud ja võit tuli üsna lihtsalt 3:0.

Kokkuvõtteks väga lahe ja õnnestunud turniir. Üllatuseks polnudki lõpus eriti väsinud. Tegin veel kerge ujumise ja sauna, misjärel võtsin vastu ilusa ja suure Keila meistrimedali M50+ klassis. Teiseks jäi Mati Türk, kolmandaks Aland Suba, mõlemad 30 aastat tagasi kohalikud konkurendid. M50 klassi parim oli tegelikult Mati Krusel, kes võitis üldarvestuses Keila MV esikoha.

Turniiri võitis Anatoli Lans (1982, 37.).

Fotod: Valdur Vacht

2 comments:

Anonymous said...

Türk ka pinksib? Kas matkab ja orienteerub ka veel või muidu paksuks läinud;) Mis te T47 pinxilauast sai - kas vedasite Lelle?
RR

eduardp said...

Türk on piksireketi tõsiselt kätte võtnud, ikkagi vana proff. Muud vist ei tee. Neljapäeval saab koduaknast kaardiga jooksjaid vaadata.
Keila neljapäevak üllatab seekord!

T47 lauast ei tea midagi. Hea küsimus.