Tuttav maastik ei tähendanud, et oleks pidanud kaardilugemisega hakkama saama. Ja kohe üldse ei saanud. Seetõttu olid kõik võistlused pingevabad ja füüsiliselt kerged. Kohad protokolli tagumises pooles. Kuid rajad olid väga põnevad.
Pikka juttu ei tule, arhiveerin oma tegevuse.
Sprint. Kord tundus vahemaa pikk, kord jälle lühike. Kompass oli särgi all, ei saanud suunale alati pihta.
Lühirada. Justkui läks juba paremini, kuid vead võtsid ikka meeletu aja. Samuti kaardilugemine.
Tavarada. Täitsa pekkis algus, ehkki midagi keerulist justkui polnud. Etapil 2-3 panin Tenno Alamaa selja taga tupikusse. Tagasiteel üritasin lõigata, kuid 3 m kõrgune vanglamüür jäi ette. Ei saanud üle :)Susserdasin kõvasti KP9-ga, mis oli kavalalt pandud kõrgemale rajakesele. Tõnu Tänav, kes startis 12 min hiljem, sai mind kätte. Võtsin talle sappa, tagasiteel lääneosast vedasin potentsiaalset medalitaotlejat, et tal pärast lihtsam oleks. Sain ka pulsi üles, enesetunne oli väga ok. (Foto SIIT).Vanal raudteel tundsin end kui hüdrovasara seljas. Pehmel heinamaal ei jõudnud Tõnul kannul püsida. Rehvid olid vist selle maastikuosa jaoks liiga kõvasti täis pumbatud. Eks Tõnu oli kergem ja tugevam mees ka. Tegin viga nii KP16 kui 17-ga. Lasin tempo alla, sest kiiret polnud kuhugi. Kuid Tõnuga koos sõitmine oli lahe.
Pulsigraafik.
Ehk tuleb veel mõni pilt rajalt. Vett ja muda oli omajagu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar