Geoloogiliste arvutikaartide sünnilugu

Üks südamelähedane peatükk minu tööelus ning oluline valdkond Eesti geoloogias vajas lahtikirjutamist ja arhiveerimist. Juttu ei tule niipalju geoloogiast, vaid hoopis digitaalsete geoloogiliste kaartide koostamise sünniloost Eesti Geoloogiakeskuses (EGK) (endises Geoloogia Valitsuses või praeguse nimega Eesti Geoloogiateenistuses). Praegu on raske ette kujutada, et kunagi tehti töid arvutiteta ja joonistati kaarte käsitsi või natuke hiljem, kui arvutid ja tarkvarad olid küll olemas, kuid tuli ise topograafilisi aluskihte koostada, rääkimata geoloogilise andmestiku digitaliseerimisest.

Oli kusagil aasta 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses sõlmiti esimene rahvusvaheline koostööprojekt ja seda Rootsi Geoloogiateenistusega (SGU). Rahastus tuli Rootsi BITSi fondist. Paar aastat varem olin seoses graptoliitargilliidi uurimisega olnud pikemalt Rootsis (põhiliselt SGU majas) ja sealt need sidemed arenesid. Eriline tänu prof. David G. Gee’le, kes lobistas andmebaaside arendamise projekti mõtet SGU tippjuhtkonnas. Davidist kirjutasin SIIN. Eesti riik oli tollal väga vaene, poed tühjad, isegi piima käisin lastele ostmas Keilast 16 km kauguselt, sest poes piima polnud.

Koostöö algust tähistasime Kännu Kuke restoranis Mustamäel, kus ühel pool lauda istusid EGK peadirektor Endel Kasemets, Rein Raudsep, mina ja vist ka vaikne Jaan Kivisilla ning teisel pool tõmmunahaline SGU pea(?)direktor, geoloog Harald Ressar (väliseestlane) ja andmebaasi spetsialist Anders.

…

Oli aasta 1993/1994, kui sõitsime koos Kalle Suurojaga Tartusse REGIO kontorisse Kastani tänavale. Kalle oli käsitsi koostanud Eesti aluspõhja kaardi 1: 400 000, mida oli vaja ära trükkida. Aastal 1993 ilmus REGIO teostuses Mall Orru pool koostatud kena Eesti soode kaart mõõtkavas 1: 400 000. 

Hubases ahjuküttega toas olid nii Teet kui Jüri Jagomägi, sõbralikus õhkkonnas panime paika järgnevad tegevused. 

Kuid miski jäi sees kripeldama. Tagasiteel olin kripelduse selgeks mõelnud ja otsustanud, et teeme need trükikaardid ikkagi ise. Polnud oskusi ega tehnikat, kuid selge oli, et selline suur kaarditootmise asutus nagu Eesti Geoloogiakeskus ei saa jääda igavesti kaartide digitaliseerimist ning plottimist/trükkimist mujalt tellima. Soode digitaalsed kihid kuulusid REGIOle, mitte EGK-le, neid kihte ei osanud keegi küsida ega lepingusse lisada.

Kuna puuraugu jm andmebaaside projekt SGUga oli käimas ja seal raha olemas, siis pöörasin selle digitaalkaartide koostamise ja GISi suunda.  Nii lihtne see tookord oligi ja Rootsi-poolne projekti juht Harald Ressar nõustus. Polnud ju vahet, kas tegeleda vaid tärkandmete või hoopis põnevamate ruumiandmetega.

Kõigepealt tuli valida tarkvara, millega seda kaarditööd teha. Rootslased kasutasid UNIX operatsioonisüsteemil põhinevat ArcInfot, keerukat ja võimast GIS tarkvara. Desktop ArcInfot või ArcGISi siis veel polnud, vastasel juhul oleksime läinud sinna. Kuid UNIXi süsteem oli meie taseme jaoks liiga keeruline, ehkki näiteks Leedu Geoloogiateenistuses oli vastav spetsialist olemas. Oluline oli valida tarkvara, mis annaks võimalikult palju töövahendeid kaardiandmete sisestamiseks, töötlemiseks ja saaks tarkvara tuge ka Eestist.

ArcInfo oli Eestis siiski olemas. Veel Nõukogude ajal käis KKMi Infokeskuse (?) juht Heino Luik Austraalias ja tõi salaja kaasa ArcInfo tarkvara, mida siis ei tohtinud NLiitu anda/müüa. Infokeskuse poisid (Vahur Eenmaa, Andrus Meiner, Erkki Meikas, Olev Veskimäe) digitaliseerisid ära Eesti aluskaardi kihid mõõtkavas 1: 500 000, mida saime hiljem ka meie kasutada. Neil oli ka hästi suur digitaliseerimise laud ehk digitaiser, mille hiljem tarisime EGKsse Kadaka teele.

Valisin töövahendiks Integraphi Mapping Office’i, mille baastarkvaraks oli MicroStation, rasterandmete töötlemiseks IRAS-B (must-valged pildid) ja IRAS-C (värvilised), GEOVEC rasterandmete poolautomaatseks digitaliseerimiseks ning lisaks veel andmebaasi moodul MGE. MicroStationit kasutas tookord nii Maa-amet kui ka REGIO. Lihtsamate GIS tööde tegemiseks ostsime 3 MapInfot, vist versioon 2.0. MGE-d õpetas meile natuke Kiira Mõisja Regiost, Mapinfo algõppe tegi 1.0 baasil Reet Killar Maa-ametist.

Esimese tööna alustasime 1: 400 000 kaardi jaoks topokihtide digitaliseerimist. Kusagilt (Riiast?) saime trükikiled, kus olid eraldi lehtedel mustad jooned teede, veekogude jt objektide kohta. GEOVEC kiirendas oluliselt Unne Tombergi tööd. Unne oli mingil ajaperioodil töötu ja võtsin ta infoosakonda geoloogia sõnastikku sisestama. Asusime siis Pikal tänaval. Ka Maris Rattase kutsusin Tartu geoloogiast Tallinnasse andmebaasidega tegelema. Natuke hiljem (1996) tuli meile ka Kristian Teiter, kellele olin olnud TÜ diplomitöö juhendaja (Geoinfosüsteemide kasutamine Saaremaa põhjavee reostuskaitstuse kaardi koostamisel. 1995). 

Lisaks aluspõhja kaardile hakkasime digitaliseerima Kalju Kajaku poolt koostatud Eesti kvaternaarisetete kaarti 1:400 000, kus oli nii litoloogiline kui geneetiliste tüüpide andmekiht. Lisaks veel geomorfoloogia, kuid see oli juba infovaesem. Nende kaartide digitaliseerimiseks kasutasin Rootsi Geoloogiateenistuse (SGU) GIS-süsteeme, poolautomaatse digimise vahendeid. Selleks kandsid tehnikud Katrin Kaljuläte ja Ilmi Põder alade piirjooned läbipaistvale kalkale, ala keskele kirjutasid vastavad settetüübi koodi. Kalkad skaneerisime ja digitaliseerisime Rootsis. Esialgu käisin seal ise, pärast võtsin kaasa nii Unne Tombergi kui Mare Aibasti. Jätkasime 1:50 000 kaardilehtedega, mida oli kokku palju ja kogutud infohulk korralik. Korra kutsusin Rootsi kogemusi omandama EGK puurkaevude andmebaasi haldaja Valeri Savva.

Rootsi rahastust sai kasutada mitmete konverentside ja näituste külastamiseks, näit käisin GISi üritusel Börlänges, Faluni lähedal, koos Kristiani ja Unnega  suurel kartograafiakonverentsil Stockholmis. Kõige muu kõrval meenub tore õhtupoolik ühe kõrge skääri nõlval koos regiolaste Kiira Mõisja ja Jaak Laineste ning väikese veiniga. 

Kristianiga käisime Helsingis Paikkatiedomarkkinatel, kus möödus üks lõbus õhtu EO-MAPi GISi inimeste, orienteerujate Heiti Hallikma ja Külli Kaljusega (hiljem Pirksaar). Koosviibimisel pakuti  ohtralt tasuta veini…

Ühe geoloogiavälise tööna koostasime esimese Keila linna seinakaardi, tehes selleks natuke ka välitööd. Polnud ju saada mingit kaardiinfot teedest-tänavatest, majadest ja majanumbritest. Plottisime ja kiletasime päris mitmeid kaarte, mis rippusid kaua linnavalitsuse seintel. Tegijad said väikese lisapingutuse eest ka natuke palgalisa. Kaarte aitas siis kiletada ja raamida Heikki Bauert.

Vahepeal ostsime projekti rahade eest kolm AT386 arvutit ja 3 MapInfo litsentsi. 

Head suhted olid Soome Geoloogiateenistusega (GTK), nii infoosakonna kui GISi inimestega (Olli Rantala). Hannu Idmaniga üritasime saada Eesti Keskkonnaministeeriumist rohelist tuld rahataotluseks, et koostada omavalitsustele geoloogiliste teemakaartide komplekte, kuid sellele oli vastu KKMi välisprojektide juht Allan Gromov. Kasutades ära ülikooli tutvust läksin temast mööda otse ministri juurde, kelleks oli tookord Vootele Hansen. Vootele oli küll nõus, kuid Gromov pani siiski käe ette. Tegime Harku valla kohta A0 mõõtkavas värvilise ja läikiva kaardikomplekti valmis, kuid taolist toodet polnud omavalitsused ei siis ega vist ka praegu valmis tellima ega ostma.

Ei mäletagi, kas oli see enne või pärast Gromovi juhtumit, kui tegime Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala Saaremaa Keskuse jaoks Saaremaa geoloogiliste teemakaartide komplekti. Projekti nimi oli Saaremaa geoloogiliste GIS andmebaaside koostamine (1996), kus tellijad olid Mart Hermann (juht), Urmas Visse ja Tõnu Mauring. Ühel KKMi seminaril näitasin neid Saaremaa kaarte, mille peale tõusis püsti kantsler Rein Ratas ja ütles, et igasugu juttu olen palju kuulnud, kuid nüüd nägin lõpuks ka präänikut. Tõsi see on, et üks kaart räägib enam kui 100 sõna.

Meie GISi masinavärk läks korralikult tööle, tooteid tuli välja nagu Vändrast saelaudu. Võtsin tööle Helve Luht’i, kes, samuti geoloogi tööst ilmajäänuna, digitaliseeris esialgu lepingulise töötajana Jõgeva maakonnaplaneeringu (Urmas Visse) jaoks topograafilistelt kaartidelt reljeefijooni. Töö oli väga mahukas, kuid Helve oli üllatavalt nutikas ja efektiivne. Ei mäletagi kas ta digitaliseeris jooni kuvarilt või digitaallaualt. Käisin üksi Minskis neid ca A2 suuruses laudu ostmas, enam-vähem toimisid ja olid Lääne laudadest odavamad.

Siis tuli aasta 1997. 

Otsustasin edaspidi tegeleda eraettevõtlusega ja lahkusin Eesti Geoloogiakeskusest. 

1997 aasta lõpus lahkus EGK-st Kristian Teiter, kes läks Maa-ametisse ja ehitas koos Sulev Õitspuuga üles Maa-ameti geoportaali ning juhtis seal pikki aastaid geoinfosüsteemi arendamist. Unne viimistles lõpuni nii aluspõhja kui ka kvaternaarisetete 1: 400 000 kaardid ja läks peagi samuti Maa-ametisse tegelema kitsenduste ja piirangutega. Minu nime nendel kaartidel pole.

Maris liikus tagasi Tartusse, jätkas karjääri teadlasena ülikoolis kvaternaari teemal. Ka Helve lahkus natuke hiljem ja töötas MicroStationi jt tarkvaradega kuni elu lõpuni IPT Projektijuhtimise OÜs Peeter Talviste juures. 

…

Tagantjärele tundub, et see viljakas ja põnev periood kestis kaua, kuid üllatus-üllatus – vaid 3-4 aastat. Hindamatu abi oli siis koostööprojektist Rootsi Geoloogiateenistusega BITSi rahastuse toel. Suured tänud Harald Ressarile jt SGU töötajatele. Ning ilma infoosakonna toredate ja tublide kolleegideta poleks samuti midagi sündinud.


PS. Ehk mõned kaardid ja vanad fotod tulevad veel.