Üllatusega reede

Reedene päev algas juba neljapäeval, kui varahommikul tegin Toila SPA-s 1,5-tunnise ettekande. Mis keeles, seda ei ütle.

Kuna pidin reedel olema Tartus, siis Toila-Tartu tee peale jäi Tartu neljapäevakute üritus Kaiu mõnusal maastikul. Võtsin natuke pikema raja (7 km), lootusega, et parem säär peab selles pehme samblaga reljeefses metsas vastu. Pidaski (!) ja see annab lootust, et varsti saab jooksmisega nö rea peale. Huvitaval kombel läks paar suunaetappi jälle paremale. Hiljem kuulsin midagi põhjasuuna joontest, aga ei tea ka. Etapp 15-16 oli ideaalne sirge suuna järgi ja täiesti valesti!?? Koos Mart Külvikuga panime sarnaselt valesti etapil 10-11. Aga seal läks ka vajutamiseks.

Reedel toimus Aprillikonverents 2026, mille korraldajaks on nüüd Eesti Geoloogia Selts, lühendatult EGEOS. Esimene Aprillikonverents toimus aastal 1991, kui valmis Hiiumaa süvakaardistamise aruanne ja tegime enne geoloogide päeva viinavõtmist Keila Geoloogia majas (pildil) nö Hiiumaa konverentsi. Tookord olid konverentsid väikesed ja peod suured, vahepeal vastupidi. Kuid seekord oli suur nii konverents Oecologicumi auditooriumis kui pidu Lodjakojas.

Olid vahvad ettekanded ja esinejad, geoarheoloogiast rääkisid Aivar Kriiska ja Alar Rosentau, kes näitasid ka uuringut Luuga piirkonnast, alalt, mida kajastasin hiljuti põgusalt blogis.

Peale konverentsi toimus EGEOSe üldkoosolek, kus valiti uus volikogu ja president. Erik Puura, kes oli olnud 4-aastat seltsi president, andis teatepulga üle Lauri Joosule. 

Ja siis tuli suurüllatus - kuulutati välja järjekordne seltsi auliige. Sellesse ääretult soliidsesse ja teenekasse nimistusse valiti nüüd Eduard Pukkonen!!!?? Mida pekki, ei ole võimalik - olid esimesed mõtted. See auväärne tunnustus võttis esialgu tummaks ja ajas seejärel tõsiselt naerma. Ei noh, pulli peab ikka saama :)  (Foto: Helle Pohl-Raidla)

Muidugi olen tänulik! Loodetavasti anti see auaadress mõttega, et minusugune noor perspektiivikas geoloog annab veel oma suure panuse Eesti geoloogiasse. Aga mitte mõttega, et kaua see vanamees siin maamunal ikka veel vastu peab.

Õhtune tee piki Emajõe alleed vana ujula piirkonda annab mulle alati korraliku nostalgialaksu. Käisin ju poisikesena sageli seal ujumas, 4 aastat vanema onupoja Sašaga. Ükskord pidin peaaegu ära uppuma. (Foto internetist)

Esimeses klassis läksin Emajõe sauna ujulasse ujumistrenni (pildil teisel pool jõge punakas hoone), hiljem käisin seal paar aastat ujumas viievõistluse trennis.

Pildil olevalt purdelt olen kunagi süstaga jõe peale läinud, kuid sain kiirelt aru, et see spordiala mulle ei sobi. 

Lodjakojas tegid punkmuusikat kaks punti - kooliõpilastest koosnev soojendusbänd Kuumkapp ja geoloogidele hästi tuttav Eterniit. Viimase koosseis oli vähe muutunud.  Trummide taga oli üllatuslikult tavaelus vaikne ja rahulik Johannes Vind. Muidu flegmaatiline Peeter Paaver, juba staažikas eterniitlane, rokkis laval oma punase kuue ja päikeseprillidega ikka täiega. Rääkimata Mart Gaškovist ja teistest. Kõik geoloogid.

Noored tegid Black Sabbathi "Paranoidi" ja see ka tekitas nostalgilisi tundeid. Tartu üritusel osalesid mh pooled Küprose praksi tudengid (kokku 6). Tore seegi.

Laupäeval oli vaja natuke puhata ja füüsilist tööd teha (põhiliselt puude saagimine). Pensionärile mõjus hästi saun.

Mõned pildid tulevad ehk veel.