Sunday, October 2, 2011

TAOK rogain Karepal - hea sooritus kahtlasevõitu taktikaga

Järjekordne TAOK suurüritus on läbi. Ootused-lootused ilusa ilmaga ilusal maastikul võistelda täies ulatuses ei realiseerunud. Kogenud orienteeruja ja rogainijana on nähtud igasugu kloaake, mille hulka Karepa maastik kindlasti ei kuulu. Kuid vana maanteejooksja Matti Viisimaa sõnad peale esmakordset kogemust: "Ma ei kujutanud varem ette, et Eesti mets võib nii kohutav olla", pani natuke mõtlema. Mõtlema just seda, et mida kuradit need keskkonnaametnikud selles (pool)kinnikasvanud raiesmike, mahalangenud puudega võsades, kobraste poolt üleujutatud kraavides ja sügavate metsaveotraktorite jälgedes kaitsevad???
Eelmise sissekande arutelu taustal tundus kogu see keskkonnakaitse täieliku jaburusena ja 900 inimest sellel maastikul oli nagu tilk ookeanis. Nagu eelmistes kommides juba öeldud oli, polnud lindudest mõtet sügisel rääkida.

Võistlus ise oli huvitav. TAOK rogainile omaselt oli taktika võtmeküsimuseks valik, kas minna esialgu vasakule või paremale. Oandul läksime alguses paremale, tegime valesti. Taevaskojas läksime paremale, tegime õigesti. Nüüd läksime vasakule (st läände), tegime vist valesti.
Toolsest ida poole oli pandud kena punktiparv, mille tahtsime igal juhul ära võtta ja see oleks sobinud alustamiseks. Kuid lõpu jätmine läände oli jälle väike risk - ebaõnne korral poleks tagasiteeks jäänud erilisi valikuid. Seega läksime kõigepealt läände.

Planeerimiseks kasutasime Oandu rogaini andmeid, kus läbisime 59km koefitsiendiga 1,22. Selliste parameetritega sai tehtud planeerimisniit, kus olid kontrollsõlmed iga tunni järel. Füüsiline seisund oli meil Marjega mõlemal väga hea ja oli isegi lootust, et suudame enamat.

Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Läbitavus oli oluliselt kehvem, mistõttu rammusasse idanurga punktipesasse ei jõudnudki. Hädatapuna võtsime päeva lõpus 3-seid punkte (36, 37), joostes selleks edasi-tagasi etappe. Tavaliselt selliseid asju ei tee. Võistluse alguses läksime ahneks ja lisasime juba planeeritud 59km-le ka KP30. Loodetud ilusa männimetsa asemel saime parasjagu mahalangenud puid ja võsa. Sellega jäime planeeringust 10min maha, mis lääneosa 5-ste etappide vahel suurenes 40min-le. Natukenegi oleks saanud planeeringut päästa lõikega 35-55 läbi Selja jõe, kuid kõrgelt nõlvalt allavaadates tundus jõgi olema lai ja sügav ning ületamisele ei kutsunud.

Füüsiliselt tundsime end paremini kui kunagi varem, vaid 2 tundi enne lõppu hakkas lihasväsimus ja kurnatus mõjuma. Kuid 1,5h enne lõppu võetud Shlehad pühkisid ka selle nõrkusehoo hoobilt minema. Tehniliselt tuli samuti välja suurepärane sooritus - mitte ühtegi olulist viga ja PT ehk persetunne töötas perfektselt. Eriliselt hea meel oli KP53 kättesaamine, mis põhja poolt tulles oli paras pähkel.

Kokkuvõttes läbisime 53.1km (linnulennult 43,0km), mis tegi koefitsiendiks 1,24.

Üks asi jäi hinge kripeldama ka. Olen varem öelnud, et ma ei hakka kunagi kellegi kohta proteste esitama. Kuid see, mida J&T lõpus tegid, oli ikka üle igasuguse mõistuse. Samal ajal, kui üks mees võttis punkti (KP29), oli teine nö koduteel ja meeste vahe komposteerimise hetkel oli üle 500m. Ma oleksin selle teema unustanud, aga kui mehed väitsid korraldajatele, et nad pettust ei teinud ja võtsid välja esikoha auhinna, siis ...
... siis tekib küll kahtlus, et mida veel enne seda tehti.

Siit saab teha ainult ühe järelduse - kõigile medalipretendentidele SI-pulgad randme külge. Kes pulka kätte ei pane, see auhinnalisele kohale tulla ei saa.

Tulemused
Meil siis segade 3. koht ja segaveteranide 2.koht. Polnud paha, oleks ka kehvemini võinud minna, paremini pjedestaalikohtade osas ilmselt mitte. Kaks võistkonda olid tublisti üle, Kaminskis-Liepina said eelmise aasta eest korraliku revanši.


Ennustusest

Paar üllatust oli ka. Kõigepealt Suprema hea esitus (Vahter-Sulg). Teadagi kõvad jooksjad ja Marianne ka hea orienteeruja, kuid arvasin, et taktikalises osas võivad Neeme puudumisel alt minna. Nii see polnud ja suuremaid vigu ilmselt ka sisse ei tulnud.
Siis Tiku, Taku & Tõruke, kus mulle kahe naisterahva nimed palju ei öelnud. Napilt kaotasid kindlatele favoriitidele.
Muljetavaldav oli Salomoni töö, kus vaid üks kahene jäi võtmata! Paistab, et Tasmaania MM-iks on vähemalt kolm meest end väga võimsasse vormi ajamas.

Fotod: Heiki Pajuste (SIIT)

Teiste muljeid:
Zazibea
Männikumägi Team (Asso)
Medisoft
Lauri blogi
Pille
TA
Marta
Kurinurm
HP-Sport Team

16 comments:

Riika said...

See on tõesti üllatav, et nii tugevad tegijad nii alatult käituda võivad. Rahvasportlaste hulgas on see ootamine-puhkamine vägagi tavaline asi. Igal võistlusel olen kohanud metsas kaklevaid inimesi. Teemaks ikka lahku minemine, ära kadumine.. Ka see probleem oleks lahendatud, kui igal võistlejal oma SI-pulk oleks. Näitek XT korraldajad on sellest aru saanud ja mõtte ellu viinud.

tenno said...

ma ise üritasin ka vähe päästa mahajäänud aega ja jätsin44 ära. Otse 55-35 vesi oli ainult põlvini.Aga läänepool jõge ei jäänud need see mets läti rogainile kuidagi alla.oleks teadnud , et asi nii hull, oleks planeeringu teinud rohkem radade järgi mitte otse läbi metsa.kahju enne lõppu tehtud veast mis maksis 9min.trehvi.Ja siis see hullumeelne lõpp.
kui mõned tunnid peale starti tuleb vastu rong ,kus mitu võistkonda siis, tundub see ka kuidagi imelik


Tenno

Karli said...

Jah, täname, meil läks hästi tõesti. Enda jaoks oli muljetavaldav pigem Erkki Aadli liikumine, kes nii pikki jookse pole varem teinud. Andreasel ja eriti Alaril juba on mõnevõrra kogemust. Mul läks ikka mitu aastat aega, enne kui lihased pika pingutuse ja valuga kohanesid.

Tegime linnulennulise 55km 134 punkti plaani, aga võimalusega võtta ka kõik punktid. Pärast esimest kolmandikku oli selge, et 140 punkti on vägagi reaalne. SI vaheaegade järgi tundub, et teised neli tundi jooksime enam-vähem sama kiiresti kui esimesed. Veel tund enne lõppu üritasime kõikide punktide peale minna, aga KP-st 59 KP 29-nda kaudu koju suundumiseks oleks vist ca 6 min rohkem aega tarvis olnud. Nii et paari väiksema (kokku ca 5min) vea tõttu jäi siis KP-s 29 käimata.

Koosliikumise reegel nõuab väsinult inimestelt ikka kõva enesedistsipliini, mis eriti raja lõpuosas, kui võistkonna sisesed energiahulgad ebaühtlaseks muutuvad, paljudele üle jõu käib. Ega vist muid häid lahendusi tõesti ole, kui igale võistlejale SI anda.

Lauri! Auhinna raamat on küll väga uhke. Eriti kui seda sai Alar Abramiga vahetamise teel endale veel sobivamaks kujundada.

eduardp said...

Juhtuda võib igasuguseid asju. Kogemata võib kaaslane ka selja tagant ära kaduda. Aga vigu võiks tunnistada. Trahvid on TAOK rogainil leebed.

Auhinnaraamatud olid tõesti vägevad. Eriliselt head meelt valmistas Raul Vaiksoo "Aja lugu". Hämmastav, kuidas üks mees (arhitekt) on suutnud kokku panna niivõrd mahuka ja illustratiivse teose. Inimvõimetel pole piire.

Anonymous said...

Sinu blogi on alati hea lugeda. Meie läksime ka vasakule , mis osutus maastikupoolest kindlasti raskemaks kui arvasime. 53 osutus pähkliks, kopratammid ei kutsunud üle ujuma ja lihtsalt jäi võtmata. Kaardil ei olnud võimalik ka koheselt aru saada kumbal pool jõge-tundus tõenäolisem, et kõrkjates-eks nii oligi. Ajakulu sinna minek-tulek-otsimine oli muidugi palju, ja punkt jäi saamata.Tõenäoliselt oleks vist olnud parem valik alustada paremast jõe poolest, aga selline rogain on.
Marge- MaHe

Viivi said...

Ma võin natukene saladeseloori kergitada meie tiimi naisliikmete koha pealt. Lilian end. Jõesaar, on üsna suure 36-h ja muude selliste võistluste ja ka Rogainide kogemusega. Minu esimene Rogain, kus jooksin algusest praktiliselt lõpuni, on tema utsitamisel läbitud. Seekord siis meie teine koostöö. Anu Teppo on lihtsalt noor, visa ja kestev sportlane, kes on viimane aeg ena jaoks pikemad alad leidnud. Viimati Tallinna Maratonil alistas ta 3:30 selgelt, niiet kestmise koha pealt ma kartnudki. Pigem pole Anu üle 4 h kunagi järjest jooksnud ning metsas üldse mitte. Seega kartsin tema väsimist pigem sellelt plaanilt, et ei oska/suuda nii kaua metsas 'võimelda'. Aga ühtlane omavaheline tase ja positiivne meeleolu tegin päeva nauditavaks ja tulemuse selliseks nagu ta oli.
Viivi

K.R. said...

Põhja poolt 53-e minnes oli umbes 50m piki jõge punktikohast edasi minnes päris ok ületuskoht, nats ülepõlve vesi. Tagantjärgi tark olles: me kohtasime 53-s võistkonda, keda olime näinud 52-s, kuid kes olid vahepeal läbinud ka 23-e, lähenenud 53-le mööda teed ja jõudnud sama ajaga kohale, ainult +2 punkti rohkem kogununa. Samas, kaardi järgi ei näinud kuskilt, et jõe asemel soo on...

Ets, 35-st 55-de minnes oli jõgi väga madal ja ka kitsas, üle põlve ei ulatunud kuskilt ja juba ülevalt vaadates paistsid kivid jõe keskel. Ei tea, kus sa seda laia ja sügavat jõge vaatamas käisid?

Raul said...

Matkajate patustamised ei sega kedagi, kuid ässadele selline stiil ei sobi . Urmase jalg ei lubanud seekord väga joosta, kuid lahknemise mõtet pähe ei tulnud.

Anonymous said...

Matkajad ei saagi suurt pattu teha, sest nii võib keegi nendest lootusetult eksida ja hirm selle ees hoiab neid koos.
TA

Anonymous said...

Avaldan siin veidi rajameisterdamise kaalutlusi. Maastiku kiilutaoline üldkuju, võistluskeskuse paiknemine mere ääres ning keskkonnaameti poolt seatud piirangud (alad kuhu ei tohtinud punkte paigutada) ei lubanud pakkuda tänavu sellist hulka alternatiivseid rajavariante kui eelmisel aastal Taevaskojal. Mõnel pool, kuhu raja üldplaani mõttes oleks tahtnud ja KKA poolt ka saanud punkti panna, polnud ühtegi sobivat objekti või siis oli seal lootusetu räga. Kuna rajavariantide paljususele ja parima variandi leidmise raskusele ei saanud mängida, tuli mõelda välja midagi muud. Üks element, millele otsustasin mängida, oli sundida peale valikuid "kas võtta või jätta", s.t. paigutada odavamaid punkte meelitavalt lihtsatesse kohtadesse, mille võtmine oleks samas tähendanud olulist distantsilisa. Kõikide punktidega variandiks planeerisin esialgu 58 km, kuid peale välitöid tõmbasin selle alla 57 km, sest uskusin et nende metsade läbitavuse juures on see enam kui piisav, arvestades ka, et võita sooviv võistkond peab paratamatult mitmel pool nõgestes ja kõrges heinas teed raiuma. Edukaks pidasin ise sellist strateegiat, mis sik-sakitamise asemel rannaäärsed ja veel mõned odavamad punktid halastamatult ära jätab, et ring sulgeda ja mõlemast kaardiservast rasvased punktid ära nopib. See osutuski levinud apsuks, et algul mingi ahkeks, tehti sik-sakke ja nopiti odavaid punkte, kuid hiljem kallitesse punktidesse enam ei jõutud. Möönan, et paraja pikkusega rada oligi võistkondadel sellel maastikul raske planeerida, sest läbitavust oli raske ette näha ja lõpuosa n.ö. parajaks sättimiseks väga häid võimalusi polnud. Karli ja Tõnu olid tõesti võimsad. Nad olid ühed vähesed, kes võtsid 46 ja 57 raja alguses, nähes ära, et see variant on lühem ja olid väga lähedal kõigi punktide võtmisele. Nende kiirus näitab, et ega see läbitavus siis nii hull ei olnudki, ehkki eks tee-etapid tõstsid ka keskmist kiirust. Endal oli esimene ehmatus mullu novembris seal maastikul käies üpris suur - tuulemurdu oli kõvasti ja tihnikut ka parajalt. Kuid tänavu seal mütates, mida rohkem seal ringi liikusin, seda rohkem see maastik mulle meeldima hakkas oma eripalgelisuse ja huvitavate nüanssidega.

Lauri

Karli said...

Kui rajameister Lauri nii põhjalikult räägib oma tööst ja kaalutlustest, siis oleks viisakas kuidagi samaga vastata. Tanel Kannel palus, et kirjutaksin talle, kuidas meie radu planeerime - hea meelega ja kui on huvi, võin seda selgitust ka teistele lugeda pakkuda.

Kodus enne võistlust:
1.Lepime omavahel kokku, missugust linnulennulist distantsi (km-s) läbima läheme.
2.Tõnu sorteerib värviliste peadega märkenõelad ära (tumedamad kallimatele punktidele ja heledamad odavamatele) ja teeb valmis õige pikkusega punase mõõteniidi. 3.Unustage kurvimeeter ära! Uus-Meremaa MM-lt on nõela-niidi tehnika nüüdseks Euroopasse jõudnud – see on palju lihtsam, kiirem, täpsem ja ülevaatlikum!
4.Tõnu teeb mõõteniidile märgi iga 1/8 osa järgi. Hiljem pärast rajaplaneeringu valmimist kannab need ajamärgid kaardile. Siis on võistlemise ajal minutilise täpsusega teada, kuidas vastab kavandatud ajagraafik tegelikkusele. Seekord avastasime pärast võistlust, et 1mm raadiusekaareke iga punktinõela ümber tegi meie paela ca 4cm lühemaks. Võtke seda arvesse!

Enne starti võistluskeskuses:
1.Tõnu toob kaardid ja hakkab ühele neist aluse peal märkenõelu punktidesse panema – mustad kõige kallimatesse punktidesse ja valged kõige odavamatesse. Ülejäänud värvid siis vastavalt maitsele:)
2.Mina samal ajal ühendan teisel kaardil markeriga loogilisemaid liikumisteid. Loon üldise kontseptsiooni. Seekord olid Karepa kaardil neli eristuvat tsooni (mis muidugi ainult lihtsustab planeerimist) – ida, lõuna, lääs ja ülemine keskosa.
3.Joonistan valmis mingi esialgse rajavariandi, mis ühendab neid tsoone, ja Tõnu paneb joonise järgi nööri paika. Nüüd alles algab tegelik planeerimine ja optimeerimine. Lisaks pikale paika pandud paelale võib kasutada ka lühemat, et kiiresti võrrelda punktipesade läbimise linnulennuliste alternatiivide pikkusi. Pikka nööri ei pea siis kaardilt täies pikkuses lahti arutama.

Karli said...

Jätkub ...

4.Planeerimine:
(1) väldi teravnurki kui võimalik ja eelista täis-nürinurkseid kauneid vorme! Kes vähegi tunneb geomeetriat, saab muidugi aru, et miks. Sellepärast tuligi meil näiteks 20-21-40-30-50-31.
(2) väldi pikki vahemaid ehk eelista lähimaid punkte! Sellepärast 31-46-57-33-25.
(3) teravnurk ei ole patt, kui tegelik liikumiskaar kaldub keskmise punkti poole ja saab teha lihtsat edasi-tagasi jooksu. Näiteks 52-23-53 või 49-27-28.
(4) leia alternatiive ja võrdle! Maastikul olevad loogilised ja paremad liikumisteed võivad eelmised kolm nõuandepunkti hoopiski annuleerida. Näiteks tegime meie 44-56-55-45, aga see oli 5-minutiline viga võrreldes 44-55-56-45 (siht, mis ühendas 56-45, andis kiiruses juurde pluss võimaldas 56-ndasse teha lihtsa edasi-tagasi jooksu). Seda viga olen ennegi teinud, et vaatan liigselt geomeetriat ja mitte niivõrd tegelikku olukorda maastikul.
5. Kui rada on enam-vähem valmis, siis tuleb otsustada, et mis suunas ring läbida. Näiteks 24-tunni võistlustel eelistame üldjuhul tehnilisemat osa alguseks, aga Eestis ja lühematel võistlustel on rusikareegliks, et minna tuleb selles suunas, kus on rohkem punkte. Ehk kui rada jagada distantsi järgi pooleks, siis summeerida mõlema poole punktiväärtused kokku ja startida kaalukamas suunas. Muidugi on hea, kui lõppu jääb lõikamis- ehk lühendamisvõimalusi, aga planeerimise optimaalsust silmas pidades tuleks lõiked teha nende teravnurksete ja pikemate vahemaadega (odavamate) punktide osas, kus iganes nad raja ei paikne. Need potentsiaalsed lõiked (või vastupidi - juurdevõtmised) tuleks läbi kaaluda ja mõõta juba enne starti. Näiteks kui teekonnale joonistatud ajagraafikust jäädakse ühtlaselt maha, siis seda silmas pidades peaks vajalikud lõiked tegema juba kasvõi teekonna esimesel kolmandikul.
6. Kui maastikul on oluliselt rohkem punkte, kui läbida võimalik (nagu näiteks Uus-Meremaa MM-l), siis proovin punktipesast leida need (kallimad) KP-d, mida saab külastada eelnevaid põhimõtteid silmas pidades ja ülejäänutest KP-dest on õigem loobuda. Näiteks sik-sakitades (ehk teravnurki tehes) terve pesa ära võtmine on tõenäoliselt kallim võrreldes edasi liikumisega ja järgmises pesas optimaalsete punktide võtmisega. Et siis jälle edasi liikuda.

Võib-olla unustasin hetkel midagi ära ja kindlasti on paljudel mingid omad nipid-põhimõtted, mis neile meeldivad. Planeerimisteemalist teadustööd kirjutanud või lugenud ei ole:). Kirjutasin selle lause ära ja kohe tuli meelde, et eksin. Olen täiesti põhjalikult kirjutanud transporditeekondade optimeerimisest Logistika Käsiraamatusse. Aga nende (vägagi keeruliste) optimeerimisülesannete suunitlus on teine.

eduardp said...

Väikesed illustratsioonid juurde ja huvitav artikkel "Orienteeruja " jaoks oleks olemas.

Anonymous said...

Suurepärased lugemised Laurilt ja Karlilt. On tunda professionaali kätt! Mairolt

Tenno said...

Karli

Vaatasin teie raja teekonda.Üllatas see, kui palju te kasutasite teid.
Oskad sa öelda oma läbitud teepikkuse?

Tenno

Karli said...

Tenno,

14 078 pikselit X 5,079 meetrit peaks olema ca 71.5 km.

Eeldusel, et raja märkisin õigesti. Aga noh, viga selle juures ei saa olla suur.

GPS kella, mis vaikimisi oleks teekonda salvestanud, meil kaasas ei ole.

Kui Sa nüüd järgmisena küsiksid, miks nii palju mööda teed, siis vastaksin, et Tõnu ja Raiduga koos võisteldes jookseme pisut rohkem ringivariante kui teeksin seda näiteks üksinda. Kokkuvõttes on see meile rohkem sobivam.