Saturday, October 29, 2011

Jõudemonstratsioon Leevil ehk KOKU jooks 2011

KOKU jooksust on saanud suur üritus. Ja on ka põhjust, sest tegemist on hooaja viimase pikema orienteerumisvõistlusega, kus märksõnadeks on vanad kaardid ja tiimidevaheline võiduajamine.

PUTA ehk tõlkes prostituut (hispaania k) oli jälle rivis, seekord pikal rajal.
Üllatav oli võistkondade suur arv A-rajal (37), keegi ei kartnud eelmise aasta ülipika soorituse kordumist. Või lausa oodati seda ja oldi paremini ette valmistatud.
Pildistas: Martti Mikk

Oma jooksust jäi kahetine tunne. Ühelt poolt olin täiesti normaalses seisundis ja valmis ühtlaselt hästi jooksma, kuid teisalt oli Tiidu poolt pakutav tempo siiski hetkeseisundi jaoks natuke kiire. Igal nädalavahetusel tehtud 1 pikem treening ja mõni lühem jooks nädala sees olid siiski ebapiisavad Tiit Tali võimsa sportliku vormi kõrval.

Traditsiooniliselt võtsin stardis SI-pulga endale ja jooksin sellega esimese kaardilehe, kuid kohe alguses oli selge, et mina pole täna pulgamees - oleksin tahtnud kogu aeg 5% aeglasemalt liikuda. Mitte, et raske oleks olnud, vaid kogemus ennustas, et sellise tõmbamisega võivad hiljem tekkida krambid. Hämmastas jällegi paljude tiimide stardikiirendus. Eleri Hirv ja Karmen Alnek panid sellise hooga minema nagu oleksid vanalinna sprindi lõpusirgel. Hoiatasin, et nii nad küll normaalselt lõpuni ei jõua. Aga eksisin. Hoiatasin samuti Paavo Rõigas't ja Taivo Tali, kuid kõik lõpetasid kenasti.
Kas tõesti olin ise nii vilets ja ei osanud tempot õigesti hinnata? Samas jälle tolknesid jalus Raido Mitt ja Rene Post, samuti kohtusime Kenny Kivikase ja Tauno Tiiratsiga. Tiit vedas pikalt suurt kampa, kus olid esindatud SKM!, Aarain ja Kuperjanovi pataljon 1. Kui kohati saimegi natuke ette, siis pisikeste haakide järel olime jälle koos.

Esimese vea tegime 3. KP-ga, kui suunasin Tiitu vasakule teiste tiimide poole, mille tulemuseks oli ühine 1,5min viga.

Üleminek teisele kaardile ehk etapp S2-S3 oli selline, kus vaid jooksin Tiidu järel, sest minul kaarti polnud. Jõudes lõpuks mingile teede ristumisele, küsis Tiit suurelt kambalt, et kas keegi teab, kus siin punkt on? Keegi kätt ei tõstnud ning vastata ei tahtnud. S3 punkt oli siiski üsna lähedal.

Teisel kaardil oli rohkem teevalikuid (alternatiivid on rohelise joonega). Etapp 6-7 oli meil OK, ehkki vasakult minek oli vist sama kiire. Etapil 7-8 saime pikal teejooksul konkurentide ees väikese edumaa, kuid oskasime selle maha mängida ringijooksuga. Ise oleksin eelistanud otsemat minekut sihilt, kuid Tiit oli sellel hetkel liiga palju ees ja tagasi polnud teda mõtet kutsuda. Jorisesin natuke küll. Kaotust ca 45sek. Trikietapp oli 12-13, kus tempo oli nii kiire, et ma ei suutnud kaarti eriti lugeda. Tiit kihutas Kivikas-Tiiratsile järele ja kõik samamoodi tema järel. Lage kaardil oli kadunud ja teine lage oli palju rohkem lõunas. Hetkel, kui oli vaja lageda servast paremale pöörata, paistis suur autotee. WTF! Midagi sarnast mõtles vist ka Mati Tiit.

Joostud 2.25h, kui sääremarjades hakkasid krambitõmbed. Võtsin soolakapsli ja Magneslife'i, kuid abi sellest oli üürike. 4. kaardi soodes tuli tempot alla võtta ja loota, et seisund paraneb. Konkurendid SKM! ja Aarain hakkasid eest ära minema. Midagi polnud teha.

Seis eriti paremaks ei läinud ja 5.kaardi turbavälja teel pidin natuke kõndima.
Edaspidist liikumiskiirust kontrollisidki krambid, mis leebusid alles võistluse lõpus, kui Tiit läks võtma kõrge nõlva all asuvat jõesaare punkti KP19. Ma ei saanud aru, miks ta vette ei tahtnud minna ja hurjutasin ise üleval olles teda tagant. Tegelikkuses oli seal sügav kiirevooluline jõgi ja mitte igaüks ei soovinud 2-3 ujumistõmbega külmas vees jõge ületada nagu tegi seda näiteks Uku-Laur Tali. Tiit läks saarele suure ringiga ning sai vaid nendesamusteni märjaks. Aga aega läks ja 3 tunni piir jäi alistamata (unustame viimase poole tunni krambid).

Kokkuvõttes saadud 6.koht polnud paha. Tiit üksi oleks kindlasti suutnud joosta 4.kohale. KOKU-ga tuli ootamatult kõva tirimine, ma polnud selleks valmis. Kuid füüsiline seisund on endiselt hea ja ainuke jama on nüüd selles, et mida sellega peale hakata. Võistlusi enam pole. Hea füüsiline enesetunne on nagu peatäis, peab pidevalt juurde võtma, et meeleolu säiliks. Oht on seal ka - võib ülearu võtta...

Pildil esikolmiku mehed


Tulemused Vaheajad

8 comments:

Anonymous said...

Ets, loodan, et hangid ratta ja lukustatavad pedaalid (soovitatav cranckbrother) ja üllatad ennast ja teisi - saame Eestisse esimese vetarenide ratta-orienteerumise MM tiitli (ilma põlve valuta).
Parimatega, Mart Pais

Anonymous said...

ära põe ets,teeme väikse konni ja tuju parem ,tuli mõistusega joosta
pafka

eduardp said...

Mart, mõtlesid vist klassi M85 :) Minu vanuses pole vist mõtet hobuseid vahetama hakata, parem saab olla ikka spordialal, mida oled noorena harrastanud.
Rattasõit vajab sagedasi 3-4 tunniseid treeninguid, seda on natuke palju. Jooksmise "kähkukad" on siiani asja ära ajanud. Aga mine seda isahane tea... Rattavarustust peaks kindlasti täiendama.
Teine asi on ratta- ja suusaorienteerumise kaardilugemine. See on teistmoodi oskus ja vajaks kõvasti arendamist.

Õige, Pafka, tuli mõistusega joosta. Minu mõistus oli enamasti taskus, muidu kavalal taktikul Tiidul oli aga vaja veel üks vana asi korda ajada. See oli tõestus väga heast füüsilisest vormist, mis oli ka rogaini ajal ja kus ta jooksis kaaslasest minuteid ees, võttes punkte enne teda ära. Nii võiski ju olla, kuid rogainiks seda nimetada hästi ei saa.
Ka KOKU-l oleks pidanuid olema parem meeskonnatöö. Just selles osas, et kui kogenud kaaslane tunneb enda jaoks ebasobivat tempot, siis tuleks kohe varakult vastavad korrektiivid teha, sh muuta ka taktikat. Aga hea, et niigi läks. Tiiduga koosjooksust sain väga positiivse ja õpetliku kogemuse ning põdemiseks siin küll põhjust pole.
Konni võib vaatamata sellele võtta :)

Anonymous said...

Olen rahul just 13. etapi teevalikuga, tänu sellele õnnestus meetri kauguselt metssiga näha. Selle eest tuleb Kennyt tänada.
Elamusi me sinna ju otsima läksime.
TT

eduardp said...

Kuulsin küll sõna "metssiga", kuid peale ühe sinise selja ei näinud midagi. Seega oleksin eelistanud otseminekut.
TT, tunnista ausalt üles, et valmistusid KOKU jooksuks spetsiaalselt, arendades selleks ka kiiruslikke võimeid (kolm jooksuvõistlust) :)

Huvitava lause lugesin Jooksuportaalist:

"Pigem soovin täita lapsepõlveunistusi. Tippsoprtlasena mul see võimalus puudus. Tahan järgmisel aastal triatloni läbi teha ja orienteerumisvõistlusel osaleda," kergitas Loskutov tulevikukardinat.
Seega - Loskutov rogainile!

Eile jätsime selja taha Priit Naruski. Unustasin saunalaval küsida, kuid kuluaarivestluses kuulsin, et Naruskile oli Tartu suusamaraton olnud kergem kui KOKU jooks :)

Anonymous said...

Ei valmistunud ma kuidagi, Spetsiaalselt olen viimastel aastatel valmistunud ainult Tartu Maratoniks, ülejäänud üritused olen suusatamise baasilt läbinud.Hooaeg lõppes Hiiumaa pika rajaga. Peale seda olen mõned korrad jalgsi tööle läinud, mõned korrad rattaga ja rulluiskudega sõitnud. Jooksuvõistlustel osalesin noortele autojuhina, kuna olin kohal ja oli mugav võiumalus trenni teha siis läbisin ka raja. Seegi oli paar nädalat tagasi. Viimased kaks nädalat on reie tagaküljes väike lihaskiudude rebend, nii et olen ainult puhanud.
(See andis eilegi ka tunda, aga ei hakanud selle pisiasjaga Sinu tuju rikkuma.)
Tõsi, puhkus ongi meie eas parim viis millegiks valmistuda.
Mulle tundub, et oled üle teinud, tavaliselt jooksed oluliselt kiiremini (mainid seda ka oma varasemates sissekannetes, et jooksed minust kiiremini).
Nüüd pead kevadeni ootama, et oma kiirust näidata :)
Jõudu selleks!
TT

Eleri said...

No nii kiire me algus ka polnud. Kuigi tihi hämmastab ennastki, millise tempoga nt pikki seiklusspordivõistlusi alustatakse. Nagu oleks tegu lühikese krossijooksu, mitte tunde või koguni päevi kestva võistlusega. Aga meelde jäi veel see, et kui Karmen esimese punkti enne komposteeris, siis ütlesid midagi taolist, et rohkem seda ei juhtu. Nüüd vaatan et saime kolmanda punkti siiski kiiremini kätte :)

eduardp said...

No näed, sealgi eksisin. Aga võidujooks Karmeniga oli äge, kaotasin sajandiksekundiga :)