Saturday, November 5, 2011

Ta liigub siiski!

Eks ikka ACE Logistics Salomoni tiim Tasmaania ARWC-l. Karli seisund oli kehv, õigemini pidi olema ikka väga hull, et võitlusvõimeline tiim võistluse keskel terve päeva puhkaks. Loodetavasti suudetakse nüüd lõpuni liikuda, ehkki oi-oi kui pikad ja karmid etapid on ees. Tundub võimatu missioonina...

Kuid mis juhtus ja miks nii juhtus? Mõttetu ehk siinpool arutleda, kui infot pole. Kas tõesti vedas tervis alt või tuli totaalne haamer? Ekstreemolukordades peab tervis tavaliselt hästi vastu, sattudes stressivabasse mõnusasse kohta algavad aga igasugused hädad. Mitmeid kordi tõestatud, ehkki on ka erandeid. Stress on võimas relv.

Olen ühte haamrit näinud, kui tugev kaaslane vajus ootamatult ära. Toit enam sisse ei läinud, jõud oli kadunud ja kõik tundemärgid viitasid kas toidumürgitusele või tõsisele haigusele. Ehk klassikaline nähtus kogenud seiklussportlastele.
Tekkis selline asi aga seepärast, et tugev kaaslane oli olnud liiga tubli, liiga abivalmis ja hindas oma energeetilisi vajadusi valesti. Liiga kiire vedamine rattas, millele järgnes külm pikk ujumine järves (mina külma vette seljaprobleemi tõttu ei läinud) ja tulemus oli ootamatu ja ränk.

Lugedes Tasmaania seiklejate blogi lühikest sissekannet, tundus, et Karli tegi kohe esimesel kajakietapil endale liiga, st üritas päästa kehvasti kujunenud olukorda tugeva tööga. Puhanud organismi kulutamine on kõige lihtsam, pannes aluse raskele haamrile. Väsinud inimene on juba energiasäästlikum ja hakkab viilima. Väga abivalmis inimene võib ka siis ennast ebamõistlikult palju kulutada. Ja kui ta seepärast ära kukub, jääb "süü" ikkagi talle. Eriti paha on siis, kui tegu on meeskonnavõistlusega. Külm ilm ja tugev tuul aitavad energeetilise vaakumi saabumisele vaid kaasa. Kuid mis tegelikult toimus, kuuleme loodetavasti peale võistlust. Õnneks on võistkonnas mitmeid häid kirjutajaid ja kriitilisi analüüsijaid.

Meenub veel Šotimaa ARWC juhtum, kus üks mees tõusis köietöö etapil seinast viimasena üles ja ei saanud seetõttu minutitki magada. Unelaks, mis sellele järgnes, kestis vist 24h järjest.

Esimeste päevade hoogsast ja valusate tagajärgedega "rasvapõletamisest" on endal mitu kogemust ja seda matkade näitel.

Sisseminek Matša mäesõlme Kesk-Aasias, mis võttis piki Soh'i jõge aega 1,5 päeva. Ilm oli palav (tublisti üle 30 kraadi) ja kotid rasked. Grupijuhi taktika oli nagu raamatus: 40 min käimist, 10 min puhkust. Ja nii terve pika esimese päeva. See ei olnud üldse mõistlik algus ja jättis kogu matkale väikese jälje.
Ma sain väsimusest ja vee-soolabilansi tasakaalustamatusest aru alles öösel, kui ühel nõlval lageda taeva all magades ei tulnud kuidagi und. Vähe sellest, pimedas öös nägin põõsaste taga hiilivaid kiskjaid ja mis kõige naljakam, ka tiigrit. Aeg-ajalt kattusin lisaks tavalisele higile ka hirmuhigiga.
Tulemuseks oli see, et mitmed kaaslased jäid järgmise päeva õhtul haigeks, sh ka grupijuht. Kuid peale puhkepäeva liikusime üles mägedesse ja siis polnud enam tähtis, kuidas kellegi enesetunne oli.

Kuna ACE praegu liigub ja see on positiivne, siis ka üks lugu siia:




No comments: