Wednesday, November 16, 2011

Alati pole lootust

Tänane päev möödus GIS Päeva konverentsil Rahvusraamatu-kogus. Esmakordselt oli korraldajaks Eesti Geoinformaatika Selts. Üle kahe aasta tegin jälle ettekande, seekord natuke ebatavalisel teemal. Mõne päeva pärast peaksid veebi tulema ka ettekannete videod. Reaalkooli õpilase Erik Tamre avaettekanne oli vapustavalt hea. Loodetavasti ei hakka see andekas noormees end tulevikus liigselt imetlema ja saab veelgi paremaks. Kui see on veel võimalik...
Orienteerujaid oli kohal üsna palju.

MINU ETTEKANDE VIDEO (parem vaadata otse Vimeo-st)
TEISED ETTEKANDED

Kui Karlil oli kunagi jutt "Alati on lootust. Karukoopas...", siis tänase ettekande pealkirjaks oleks võinud olla ka "Alati pole lootust".

See on lugu ühest ingerisoome poisist, kes jõudis 13-aastase orvuna Eestisse ja elas 1948.aastani Võrumaa taludes. Venemaale tagasisaatmise vältimiseks elas üle 4 aasta metsapunkrites koos Eesti metsavendadega, nägi kõigi kaaslaste hukkumist ja peale haavatuna julgeoleku kätte langemist saadeti 25 aastaks Vorkuta vangilaagrisse.
Kaardimaterjali abil näidatakse ühe inimese elukäigu näitel kahe rahvuse – ingerisoomlaste ja eestlaste raske saatuse põimumist sõja ajal ja järel.


4 comments:

Karli said...

Selle lootusega on nõnda, et mõistlik on soovida reaalseid asju. Mõnikord kasvõi "väikselt" igapäevaseid - näiteks, et näeksid järgmist õhtut:)

Kunagi lootsin, et näeme koos, kuidas vanem laps kooli läheb, sinna oli siis pea viis aastat. Nägime, aga see on hoopis teine lugu.

eduardp said...

Sul on õigus, Karli, nii ainult saabki rasketest aegadest üle.

Anonymous said...

Lugesin Sinu abikaasa uurimustööd, tänuväärt tegu.

Kudas siis oleks õigem, kas ingerisoomlane või ingerlane?

AL

eduardp said...

Õigem oleks vist ikka ingerisoomlane. N Liidu passis oli mul rahvuseks soomlane. Häbenesin natuke, Kekkoseks kutsuti ka :)