Suusatamine orienteeruja moodi. O-sprint Lähtel.

Orienteeruja eriti ei kurda, kui suusatada on vaja kas mulla, muru peal või lausa liivasel teel. Linnade-valdade talimängudel ütles rajameister Rein Zaitsev täna enne starte, et kui võistlejad hakkavad finišisse  jõudma, siis tema kaob ära. 

Põhjust põgenemiseks siiski polnud, sest rada oli tegelikult huvitav. Suusatada tuli tõesti vaheldumisi lumel ja mullal, mõnel pikemal kunstlume raja etapil sai ka kenasti sõita. Sain päris higiseks.

Küll aga ei leidnud kaardilt kuidagi KP numbreid, isegi punkte siduvad jooned kadusid kuhugi kaardi sisse ära. Stardist kerget tõusu võttes kulus ca 30 sek, et üles leida K-punkti kolmnurk. Sealt edasi läks omajagu aega pea iga KP numbriga. Polnud hea mõte trükkida rada tavaprinteril tavapaberile. Kuid paras ime, et võistluse sai üldse läbi viia.

Paaril korral võtsin ka suusad alt ära. KP11-s läks vasaku saapa kinnitamisega 50(!) sekundit, teisel korral sain natuke kiiremini. Ikka oli jama vasaku jala kinnitusega.

Ühtegi olulist viga ei teinud, kuid seisakuid oli omajagu (näit punane värv träkil). 

Tulemused (M55). Otse.osport LINK.

Raul Kudre libises hästi ka mulla peal, selliseid määrdeid juba igaühel pole :)  Minu 20 aastat vanad Madsud said järjekordse kivilihvi, libisemisomadused peaksid nüüd veel paremad olema. 

Rajalt paar pilti SIIT (autor: Edith Madalik) 

Suusaorienteerumise Eesti MV-d Haanjas ja Kubijal. Ootamatu kuld.

Nädalavahetus ja tänane Vabariigi aastapäev möödusid imelise kevadtalvise ilmaga. Päike säras, väljas 2-4 kraadi külma. Korduvalt edasilükatud suusaorienteerumise eestikate jaoks oli see vist viimane võimalus neid läbi viia. Kolmel päeval neli ala, millest ise osalesin kahel.

Lühiraja ja tavaraja võistlused viis Haanjas läbi OK Peko, esmaspäevased sprindivõistlused Kubijal, sh sprinditeate, aga OK Võru. Kõik õnnestus suurepäraselt ja tänane aastapäev lisas veelgi pidulikkust.

Alustaks siis tänasest edukast sprindivõistlusest, kus puudusid igasugused ootused heale tulemusele. Kaks meest olid favoriidid (pildil), kusjuures Mart Külvikul oli võidetud juba 2 kulda ja Tiit Tali sai eilsel tavarajal kindlalt hõbemedali. Lühirajal jäi ta napilt 4.-ks.

Haanja lühirada oli veel meeles ja võtsin kogu võistlust väga rahulikult. Isegi higiseks ei saanud. Hoolikalt vaatasin kaarti ning kontrollisin teevalikuid. Viga ei teinud, mis tähendas, et esiviisiku koht oli võimalik.

Finišis aga selgus, et läksin võistlust juhtima, juba lõpetanud Mart kaotas mulle 1:20. Ka Tiit ei tulnud ega tulnud lõppu ehkki startis 2 min peale mind. 

Lõpptulemus oli üpris naljakas, sest 2. koha sai 10 aastat vanem Toivo Saue, kolmanda aga 7 aastat vanem Jüri Rokko. Mart ja Tiit paugutasid kõvasti, eriti viimane.

Kuna sprinditeates ei osalenud, siis autasustamisele ei läinud. Võidusuuskadest lasin ühel lätlasel siiski pildi teha.

Laupäevane tavarada möödus aga teisiti. Haanja künklikul maastikul olin tõeliselt hädas nii suusa- kui o-tehniliselt. Ei osanud okste ja puude vahel võtta ei tõuse ega julgenud laskuda. Kohe esimese punktiga tegin pöördest möödasõidu  ehkki fikseerisin selle koha ära. Samas polnud väikese ringiga minek ka paha. Kuid kuna olin kaardiga kontakti kaotanud, siis selle taastamine võttis parasjagu aega. Ometi olin 2 min varem startinud Mihkel Nahkurile lähemale jõudnud, samas jõudis selja taha 2 min hiljem startinud Urmas Tammemäe. 

Kui ukerdasime Urmasega ühest samblasest tõusust vaevaliselt üles, tuli selja tagant hooga Mart Külvik ja pani paaristõugetega tuhisedes mööda. Ja kadus. Vot see oli tase! Mart võitiski lühiraja ülekaaluka eduga, lausa 7 (!) minutiga.

Üldjoontes suuri vigu ei teinud, kuid pidevad kaardilugemise seisakud ja ukerdamised võtsid kohutava aja. Kasulik oli suur ringisõit etapil 6-7, kuid suuskade äravõtmisega etapil 9-10 kaotasin aega. Ei saanud vasakut saabast pärast kuidagi kinni. Samas pani Tiit selle etapi üle soo joostes ja sai parima etapiaja.

Tulemused jm Haanjas (OK Peko)

Tulemused jm Kubijal (OK Võru)

Peale tänast sprinti saagisin puid ja õhtul nautisin presidendi vastuvõttu, nii tema kõnet kui pidulikku kontserti (Mari foto).

Pühapäeval, kui Haanjas oli tavarada, tegime 6 km-se matka ja kontrollisime ühe metsavenna punkrikohta Puumiskalda künkal. Veel mõned aastad tagasi oli seal korralik mets.

Jumal on sellel aastal suusaorienteeruja

Sellel talvehooajal pole ära jäänud vist mitte ükski suusaorienteerumise võistlus. Veel enam, ka möödunud aasta suusaorienteerumise EMV sprindid tehti järgi, ehk võiks ka järgmise aasta EMV-d juba ette läbi viia, lumepuudust niipea näha pole.

Minu jaoks oli tänane TONi poolt korraldatud suusa-o sprint Padisel selle aasta esimeseks kaardiga suusatamiseks. Keila superradadel (pildil) olen saanud suusakilomeetreid koguda, kuid suusaorienteerumine on hoopis teine ala. 

Meie klassi rada (M55) oli lihtne, ilma keeruliste teevalikute ja suuremate pööramisteta. Päris palju sai kasutada head laia suusarada. Ole ainult mees ja vajuta. Rajameister Tiit Tatter oli mh ka vana suusaorienteeruja, kohtasin teda nädal varem Keila suusarajal.

Võistlusest pole palju kirjutada. Stardis ei jõudnud 15 sekundiga kaarti planšetile panna. Esimeses punktis kukkusin, ei saanud kohe püsti. Kukkusin lumes ka KP5-st üles ronides, jälle oli raskusi püstisaamisega. Mingit suurt viga ei teinud, lõpus oli rabelemisest isegi kurk "verine" (!??). Kuid kaotasin parimatele 7(!) minutit. Väga ebamugav oli kogu aeg, ei mingit naudingut. Ainult suusk libises hästi.

Kodus vaatasin ka põhiklasside teadet. Tulemustes üllatusi polnud, ehkki liiga erinevate hajutuste tõttu kadus vahetu konkurentsi pinge ära.

Põhiklassi tegijatest on silma jäänud Sander Pritsik, kes on kõigil neljal suusa-o EMV rajal saanud medali. 

Lääne-Harju valla FB-s oli täna selline postitus (pildil). Huvitav, kuhu need 9 tundi Madis Vaikmaal eile kulusid?

Tulemused

Vihmasuusaorienteerumine Jüril ja laud nr.204

Neli päeva tagasi olin üsna kindel, et Kaido Nurja korraldatav Tallinna MV suusaorienteerumises Jüris jääb ära. Helistasin talle siiski peale registreerimisaja lõppu, Kaido oli optimistlik. Lausa väga.

Panin end kirja põhiklassi, eesmärgiga vähemalt natukenegi suusakilomeetreid koguda ja rahulikult ning võistluspingeta kaarti lugeda. Suusaorienteerumine on huvitav ala, kuid tahab natuke teistsugust mõtlemist/nägemist ja tugevaid käsi. Kuna Jüri rada kulges 90% ulatuses laial, kõva põhjaga suusarajal, siis oli lootus suurem osa tööst jalgadega ära teha. Suusakilomeetreid on tänavu kogunenud tervelt 45, kuid sellegipoolest pole niisama laiselnud. Eile tegin pika ja kurnava seeria tervisekeskuses (24 min jooksu, 30 min sõudmist, 30min jõudu ja 60 min ratast). Jah, proovisin ka jooksmist, ehkki lõpus hakkas säär hellaks muutuma. Peab veel paar nädalat ootama. 

Enne tänast sadas mitu päeva vihma, sh kogu eelnev öö, temperatuurid muidugi plusspoolel. Vihma sadas ka enne starti ja sõidu ajal, kuid, imede ime, suusarajad olid täiesti ok. Rajal oli ka vanemaid veterane, ilmaoludest ei lasknud end häirida ei Urvi Sarv ega Kiira Tarassova, Randy Korbist (pildil) rääkimata.

Nagu mainisin, võtsin asja väga rahulikult, kuid sellegipoolest sain etapil 1-2 tublisti kilometraaži kasvatada. Lugesin esimesest KP-st väljudes end valele teele ja edasi hakkasin ootama radade hargnemist. Üsna pea sain aru, et kaart ei klapi, tulin isegi natuke tagasi, et pöördekohta leida. Eemal paistsid majad ja aiad, kaardil neid polnud. Tegin oma pöörde ära ja ühel hetkel paistis võsa sees mingi KP. Läksin vaatama, et end paika saada. Sain ka, sest punkt osutus selleks samaks esimeseks KP-ks. Seega olin teinud pika ringi ja samasse punkti tagasi jõudnud :)

Midagi keerulist rajal polnud, võistlus meenutas pigem orienteerumis-suusatamist, kui vastupidi. Sellegi poolest võttis järgmiste etappide ettelugemine igas KP-s aega, kokku ilmselt terve igaviku.  

***

Laud nr. 204 oli Kuldse Gloobuse auhinna väljajagamisel kohe lava ääres ja seal istusid filmide "Mandariinid", "Ida" ja "Leviaatan" tegijad. 

"Mandariine" nägin kunagi kinos "Sõprus", ETV näitas ca kuu tagasi Pawlikowski "Ida"-t ja reede õhtul vaatasin kodus internetist Zvjagintsevi "Leviaatanit" (SIIT). Kuldse Gloobuse võitis viimane, samas võistlus jätkub, sest kõik kolm on ka Oscari nominendid. 

Pole mõtet korrata, et kõik filmid on väga head ja mõjuvad. "Ida" kohta ütles Poola filmirežissör Krzysztof Zanussi filmi eel, et seda filmi ei näidata kunagi festivalidel. Kindlal põhjusel. Kuid siiski näidati ja jõudis väga kõrgele.  

"Leviaatan" on kindlasti omaette nähtus, ebatavaliselt aeglase ja rahuliku rütmi, kuid kasvava surve (ängi) ja raskusega. Tuttav maailm nõukogude aja inimesele, hingeminev igaühele, kes on valmis filmiga kaasa minema. Samas natuke üllatava eduga, sest film on pikk ja aeglane, seda lihtsalt ei jõuta lõpuni vaadata. Loodetavasti siiski eksin. Kahjuks pole seda filmi Eestis näidatud, ei tea ka, millal peaks siia jõudma. Venemaal ei õnnitlenud ükski ametnik autoreid suure edu puhul. Kindlal põhjusel, muidugi.

Keila Õhk 2014

Sõitsin linnast koju, auto termomeeter näitas -17°C. Tarmo Klaar oli korraldanud puutevaba SI-pulkade testvõistluse Keila Õhk 2014, mis oli ikka täitsa päris suusa-o moodi. Abimeheks radade tegemisel oli Mait Tõnisson.

Läksin kohale, kartsin, et osalejaid tuleb kohale vähe. Oli hiline aeg, pealegi pime ja külm.

Kuid parkimisplats oli autosid täis. Kõik, kes vähegi suuskadel püsisid ja kaarti lugeda oskasid, olid kohal. See oli sellel aastal vist esimene suusa-o Eestis.

Rada oli tasemel, tegin mitu suurt viga ja vale teevalikut. Koduseintest polnud kasu. Näpud külmetasid, lõpus ka varbad. Kuid see oli teisejärguline, sest Viljar Vainolaga oli vaja rebida. Kord oli üks ees, siis teine, lõpuks tehti ärtust ära. Lahendasin etapi 10-11 valesti.

Tulemused
Testimise tulemused

Tavarada Kadajal - Taliga võidu

Naljakas asi see suusaorienteerumine. Justkui saaks aru, kohati isegi üsna hästi, siis aga on kõik jälle kontrolli alt väljas. Seda viimast ei olnud täna palju, kuid 2.punktiga tehtud 8 min viga oli natuke liiast.

Teises punktis kohtusin Tiit Taliga. Edasi näitasin talle, kuidas peab suuskadel orienteeruma - ilma kaarti vaatamata hoogsalt 3-ndasse. Lihtne, sest sealt olin just tulnud.

Teel 4-ndasse kadus Tiit selja tagant ära, rapsisin ja panin suurel rajal vales suunas ajama. Õnneks mitte pikalt. Edasi tegin oma sõitu, 5-ndasse üritasin kiirust tõsta. Kuid väike seisak alguses ja lõpus (teeotsast möödasõit) lisasid hulgaliselt sekundeid. Iga väiksemgi mõtlemine või pisem viga - ja minutid kadusid. Ja neid minuteid kogunes palju.

Etapil 11-12 tunnen, et keegi tahab tõusul mööda minna. Pilk selja taha ja ... ohhoo, Tiit-poiss! No kus tema küll vahepeal oli?

Nüüd võtsin Tiidu taha, vaatasin, kuidas meister sõidab. Eile tegi terve raja ühel suusal ja tulemusel polnud vigagi. Tõusu võttis agressiivselt, jäin natuke maha. Libisemisotstel sain ta jälle kätte, mul ikkagi uisusuusk tema klassika vastu. Mitmeid kordi jäin maha seetõttu, et kontrollisin pööranguid liiga kaua, kuid lõpuks sain ta uuesti kätte.

Etapil 14-15 olid pikad tõusud, jäin maha ja vaateulatusest välja. Tegin siiski oma sõitu edasi ja KP18 juures olime jälle koos. Viimast korda kohtusime KP22 juures, Tiit oli ca 60m ees. Punktist väljasõidul tegin vale pöörde, mõtlesin veel natuke ja liigne minut oligi läinud. Rohkem teda ei näinud.

Tulemus oli jälle viimaste hulgas, ehkki omast arust täitsa sõitsin. Kuid see polnudki oluline, kõik oli väga lahe, ilm super ja rajad hästi mõnusad. Kaardilugemist sai kõvasti.

Tulemused
Etapiajad

Pildil: Tõnis Erm eelseisvat rada mällu salvestamas; Stardis
.

Suusa-o EMV Kadajal - sai väheke müratud

Sai täna suusatatud, kaardiga. Rajad olid mõnusad, ilm päikeseline. Temp -18. Vist.



Sprint 2,5km.
Esimese punkti asemel jõudsin teise. Tagasi esimesse läks suurte raskustega. Etapp 3-4 suure ringiga lõunast. Ajuvaba. Etapp 5-6 juba teadlikult ringiga. Ja oligi kõik, viimaseks ei jäänud.

Kui ise ei oska, siis mõni ikka oskab: Eesti meister Daisy Kudre
Tulemused

Holstre-Polli EMV. 2.päev

PILDID

Hommikune luure vaatetornist - kas selle põllu peale visatakse ka punkte?








Kunagi nõukaajal ilmus selline raamatusari:
"Raadio - see on imelihtne"
"Televiisor - see on imelihtne"
Ja siis tuli:
"Värviteleviisor - see polegi nii lihtne"

Jätkaks sarja: "Suusaorienteerumine - see polegi nii lihtne"

Täna olin kaardilugemisega ikka kõvasti hädas ja just nendes kärjelaadsetes mustrites, millest on näide ülemisel pildil. Aga aru ei saa, miks seal põllul nii palju radu oli, kui polnud ühtegi punkti? Saanimehel jäi energiat üle?

Et elu mitte liiga lihtsaks teha, otsustasin 2.punkti (32) minna mööda teed. Selleks tuli tagasi sõita ja ukerdada üles järsust kraavist (see võttis vähemalt 40 sek). Lõpuks ikkagi loobusin teesõidust ja nüsisin kitsast rada edasi. Kohale jõudsin enam-vähem, väikese lisaringiga.

4.punkti (37) ootasin liiga vara ja otsisin seda valelt künkalt. 4min hiljem startinud Urmas Tammemäe sai mind kätte. Järgmisel kahel etapil üritasin tal kannul olla, see polnud üldse kerge. Mingi lätlane oli ka, kuid tema kadus kiiresti eest ära. 6.punktiga tegin jälle suure vea, kuna arvasin end ammu kohal olevat ja edasi ei julgenud sõita. Urmas siiski läks ja õigesti tegi. Ja oligi läinud.

Peale 6.(57) sattusin 9.-ndasse (52). Huvitaval kombel tegid sama vea Urmas Tammemäe ja Jaanus Reha, Vladimir Savinov aga sattus 7. asemel 8.-ndsse !?? Anomaalia?

Laskumine 13. juurest alla oli karm - kaks persekat. Üks mees ei pidurdanud puude vahel üldse. Kamikadze.

Kaardivahetus ja loomatõus. Päris mõnus. Korralikul suusarajal suusk enam-vähem libises, kuid põldude peal oli küll paras liivapaber. Sai rahulikult ka klassikat sõita. Enamus kurtsid sama, külm (-14-16 kraadi) tegi oma töö.

KP 16(64) oli ilma SI-jaamata. Arvasin libapunktiks ja sõitsin edasi. Siiski miski ei klappinud ja tulin tagasi. SI-jaam lebas lumel, kinnitus oli katki läinud. Ime üldse, et võistluse lõpuosas KP toikad veel püsti seisid, igaüks rammis neid kuidas oskas.

Map-out oli KP-s 17 (48). Siin olin tõesti orbiidil ja ainult tänu Mart Pais'ile sain lõpuks paika.

Etapi 19-20 läbisin jälle vabas looduses. Kontrollisin järgi, et kui hea rada oru vasakul servas ikka oli. Ei olnud hea rada, suuskadele kohati üsna paha, kuid neid ära ka ei võtnud. Savinov läks sealt jala ja läbis etapi sama kiiresti, kui Toivo Toomas ringiga üle mäe suusatades!
Kokku läks 1.35h, lõpus hakkas tänu ekslemistele ja kiiretele laskumistele natuke jahe, just kätel. Viimaseks õnneks ei jäänud :)

Kuid konkurentsitult esimene oli meie klassis jälle vanameister Tõnu Tänav. Nagu vene vanasõna ütleb: "Мастерство не пропьешь".

Sellisel maastikul ja sellistel radadel on suusaorienteerumine üks vinge spordiala. Ja hullud on need, kes seda korraldavad ja radade tegemisega vaeva näevad. Üks neist on alloleval pildil - peakorraldaja Raivo Rõõm.












Tulemused 2.päev

Holstre-Polli EMV. 1.päev

Hommikul Jaanus Rehaga Keilast Viljandimaale suusaorienteerumise eestikatele. Kaks vana kanget, vaidlemist rohkem kui kahele sobilik. Justnagu Otiga interneti avarustes :)

Hommikul oli imeilus ilm, külma ca 10 kraadi, päike. Juba stardis oli oodata suurepärast võistlust, finišeerunud kirusid hooletut kaardilugemist suurel poollagedal, kus radasid oli nagu kärbseid s.. peal. Samuti pidid lõikamised läbi metsa halvasti lõppema, nii peakorraldaja Raivo Rõõm väitis.

Algusel polnud vigagi, ehkki kohe teisega tegin väikse kaare. Keerasin liiga vara vasakule ja lähenesid punktile etteplaneeritust teiselt poolt. Programm oli sees ja järgmise panin otse edasi, tegelikult pidin aga tagasi minema. Poole mäe peale ronisin ära.

Metsa vahel anti ka üks suusalõhkumise laskumine. Pidurdasin hoolikalt, isegi seisin. Reha lõhkus seal kepi.
Poollagedad olid vahvad, kaardilugemine võttis parasjagu aega: otse, vasakule, otse, paremale, väike vasak ja parem. Punkt. Tegelikult tuli 8.punkt natuke varem ette ja ma ei hakanud isegi numbrit vaatama. Missest, et Poopuu Paul sättis end seal samal hetkel komposteerima. Hiljem selgus, et just see punkt oli tal puudu??

Tõnu Tänav tuli nagu rakett ja kadus ka. Teel üheksandasse oli temast ka natuke abi.

Sussanini lõige sai tehtud etapil 12-13. Läksin punktist otse ja sattusin vasakule poole sügavat orgu. Kuna liigseid ringe ja tõuse ei tahtnud võtta, siis üritasin minna otse läbi metsa sellest orust läbi. Ojast sain üle piki jämedat puud, teisel kaldal võtsin aeglaselt kõrgust, kuni jõudsin punkti lähedale. Ehh, mööda suusarada oleks olnud lust ja lillepidu. Kaotust 2 minutit.

Tulemus polnudki kõige hullem: 9.koht, eestlastest 5. Homme läheb andmiseks.
Tulemused

Suusa-o Palukülas

.

.

.

.

Nädal enne eestikaid üks suusaorienteerumise treening ka.

Ilm oli mõnus, -1°C, libisemine hea, suusarajad suurepärased. Ei ainustki märki väsimusest, nagu poleks eile maratoni sõitnudki !?? Huvitav, kuidas nüüd edasi?

Rein Rooni oli teinud huvitava raja. Paluküla mägi pakkus rohkelt tõusuvõtmist ning kohati ka hoolikamat kaardilugemist.

.

Esimesse üsna otse mäkke. Peale 1. sai selgeks, et olen ühes hajutuses Piibe Tammemäega. Teda ühe silmaga orientiiriks võttes läbisin tihedas võsas mäest alla etapi 4-5, paras trikitamine. Piibet nägin veel enne 10.KP-d. Siis tekkis ajus vist väike hapnikuvõlg ning 11.-st sõitsin vasakult poolt mööda. Ausalt tunnistades oli kaardilugemine natuke sassis, 2x vaatasin kompassi. Põllu peal sain end lõpuks paika, kuid 2min kaotust oli käes.

.

Etapil 12-13 oskasin lolluse teha. Selleks, et pikka aasa mitte sõita, võtsin suusad jalast ja tegin sügavas lumes tõusu, millega kaotasin palju aega. Lisaks ei saanud uuesti suuski jalga, sest märg lumi oli saabaste kinnitustes kinni. Kaotust Piibele sellel etapil 1min, tema läks otse mööda klassikajälge.

..

.

Julgustükk oli 15-16 otse mööda sihti alla. Olin esimene, kes sealt alla sõitis. Natuke kõhe oli, kuid lumekoorik kandis kenasti ning õnneks polnud sügavat kraavi ees. Kahjuks võitu selle lõikega ei saanud. .

Tulemused

Pildid: Raili Rooba

Paaristõuked ja Bingo-Loto

Täna Harku metsas elu esimene märkesuusatamine, Tallinna MV.
Esialgu panin end kirja H21 klassi, sest teemat ei valda (st konkurentsi ei paku) ja mis see 10km ikka suuskadel ära ei ole. Kuna aga pisikene haigusvimm istus sees ning korraldaja lubas 50% klassikajälge, siis palusin end H40 vanakeste juurde ümber kolida.

Varustus oli OK, suusakulbi probleemi lahendasin Isostari pudeliga. Poodides (AT Sport, Rademar) üksikuid kulpe ei müüdud ja uusi keppe ei raatsinud osta. Nüüd on lihtne kulpide topeltmutrid lahti keerata ja homme Viru maratonile juba väikestega minna.

Olin esimene startija. Arvasin reegleid teadvat, tegelikult siiski mitte. Esimene punkt oli mäe peal (101). Lihtne. Seal aga punkti polnud. Seisin, vaatasin ja sõitsin edasi, mäest alla. Seal aga paistis juba järgmine punkt. Tulin mäe peale tagasi, vaatasin ka nõlvalt alla, aga ikka ei midagi. Järelikult oli pihta pandud. Juhtub.

Punktipiirkond 42-43-44 oli minu jaoks täiesti arusaamatu. Sealt siis kaks vale märget (kaardil sinised ringid).
Midagi ei klappinud ka tagumisel klassikasirgel. Peale mõne üksiku kraavi ja paksu valge lume ei õnnestunud muud olulist fikseerida. Panin mitu juhuslikku märget, üht-teist oli justkui puudu ja palju üle. Punktiga 50 tegid peaaegu kõik viga. Paaristõukeid pehmes lumes võtsin pingevabalt. Suusakulbid olid küll üsna suured, kuid vajusid siiski kõvasti läbi. Asi oli ka tõuketehnikas, teisel ringil läks oluliselt paremaks, suutsin juba ühtlast kiirust hoida. Aga see polnud kaugeltki see suusastiil, mis naudingut pakuks. Uisusuusaga.

Vigu tehti aga üsna palju. Vanemad meesveteranid (M55) said 6 mehe peale kokku 60(!!) vale punkti, üks (H21) endine proff sai neid üksi peaaegu samapalju :) (ehkki arvutiprogrammi veaga)

Tuleb veel suusaorienteerumist treenida. Tegelikult päris huvitav.
Tulemused (parandatud hiljem)
.