Sunday, January 18, 2015

Vihmasuusaorienteerumine Jüril ja laud nr.204

Neli päeva tagasi olin üsna kindel, et Kaido Nurja korraldatav Tallinna MV suusaorienteerumises Jüris jääb ära. Helistasin talle siiski peale registreerimisaja lõppu, Kaido oli optimistlik. Lausa väga.

Panin end kirja põhiklassi, eesmärgiga vähemalt natukenegi suusakilomeetreid koguda ja rahulikult ning võistluspingeta kaarti lugeda. Suusaorienteerumine on huvitav ala, kuid tahab natuke teistsugust mõtlemist/nägemist ja tugevaid käsi. Kuna Jüri rada kulges 90% ulatuses laial, kõva põhjaga suusarajal, siis oli lootus suurem osa tööst jalgadega ära teha. Suusakilomeetreid on tänavu kogunenud tervelt 45, kuid sellegipoolest pole niisama laiselnud. Eile tegin pika ja kurnava seeria tervisekeskuses (24 min jooksu, 30 min sõudmist, 30min jõudu ja 60 min ratast). Jah, proovisin ka jooksmist, ehkki lõpus hakkas säär hellaks muutuma. Peab veel paar nädalat ootama. 
Enne tänast sadas mitu päeva vihma, sh kogu eelnev öö, temperatuurid muidugi plusspoolel. Vihma sadas ka enne starti ja sõidu ajal, kuid, imede ime, suusarajad olid täiesti ok. Rajal oli ka vanemaid veterane, ilmaoludest ei lasknud end häirida ei Urvi Sarv ega Kiira Tarassova, Randy Korbist (pildil) rääkimata.

Nagu mainisin, võtsin asja väga rahulikult, kuid sellegipoolest sain etapil 1-2 tublisti kilometraaži kasvatada. Lugesin esimesest KP-st väljudes end valele teele ja edasi hakkasin ootama radade hargnemist. Üsna pea sain aru, et kaart ei klapi, tulin isegi natuke tagasi, et pöördekohta leida. Eemal paistsid majad ja aiad, kaardil neid polnud. Tegin oma pöörde ära ja ühel hetkel paistis võsa sees mingi KP. Läksin vaatama, et end paika saada. Sain ka, sest punkt osutus selleks samaks esimeseks KP-ks. Seega olin teinud pika ringi ja samasse punkti tagasi jõudnud :)

Midagi keerulist rajal polnud, võistlus meenutas pigem orienteerumis-suusatamist, kui vastupidi. Sellegi poolest võttis järgmiste etappide ettelugemine igas KP-s aega, kokku ilmselt terve igaviku.  

***

Laud nr. 204 oli Kuldse Gloobuse auhinna väljajagamisel kohe lava ääres ja seal istusid filmide "Mandariinid", "Ida" ja "Leviaatan" tegijad. 

"Mandariine" nägin kunagi kinos "Sõprus", ETV näitas ca kuu tagasi Pawlikowski "Ida"-t ja reede õhtul vaatasin kodus internetist Zvjagintsevi "Leviaatanit" (SIIT). Kuldse Gloobuse võitis viimane, samas võistlus jätkub, sest kõik kolm on ka Oscari nominendid. 

Pole mõtet korrata, et kõik filmid on väga head ja mõjuvad. "Ida" kohta ütles Poola filmirežissör Krzysztof Zanussi filmi eel, et seda filmi ei näidata kunagi festivalidel. Kindlal põhjusel. Kuid siiski näidati ja jõudis väga kõrgele.  

"Leviaatan" on kindlasti omaette nähtus, ebatavaliselt aeglase ja rahuliku rütmi, kuid kasvava surve (ängi) ja raskusega. Tuttav maailm nõukogude aja inimesele, hingeminev igaühele, kes on valmis filmiga kaasa minema. Samas natuke üllatava eduga, sest film on pikk ja aeglane, seda lihtsalt ei jõuta lõpuni vaadata. Loodetavasti siiski eksin. Kahjuks pole seda filmi Eestis näidatud, ei tea ka, millal peaks siia jõudma. Venemaal ei õnnitlenud ükski ametnik autoreid suure edu puhul. Kindlal põhjusel, muidugi.


2 comments:

Anonymous said...

Vast nägid Urvit, mitte Helgat?! Airi

eduardp said...

Aitäh, parandasin ära. Mõned nimed ja näod lähevad segi.
Aga hea, kui vigu sisse tuleb, siis näed, et keegi loeb ka (ja kommenteerib) :)