Juhtub ka ujumises. Kernu Terasmees

Juhtub orienteerumises, eriti seiklusspordis. Aeg-ajalt juhtub ka pinksis. Male ja kabe ongi üks juhtumiste rida ja võiks pikki lugusid pajatada. 

Ujumise 100 m on lihtne ala - hüppa vette, ära alguses kiirusta, jälgi tehnikat, vii käed kenasti ette ja lõpeta küll väsinult ning hingeldades, kuid rahulolevalt.

Saue Spordihoone ujulas olin esimest korda. Saue linna MV raames nägi ka endisi ujujaid, kuid Kernu Terasmehe seltskonnas oli tase väga kirju. Kuid see oli vaid üks ala 25-st ja igal alal ei saagi tugev olla.

Eelmisel aastal üllatasin end ajaga 1.34. Nüüd olin tervem ja paremas füüsilises seisus, ujunud kordades rohkem kui aasta tagasi. Eeldasin väikest ajaparandust, sest ujumises imesid ei juhtu. Vähemalt penskarite klassis. 

Kuid nooremad parandasid tublisti aegu. Ka kõikeoskav Mirje (pildil püsti), kes isa Raini jutu järgi polnud kunagi ujumistrennis käinud, liugles ühtlaselt ja rahulikult ajaga alla 1.40 ning võitis naiste arvestuses.

Üks mees hüppas vette trussikutes, mis jäid siiski jalga. Ise kartsin ujumisprillide pärast, mistõttu tõmbasin  rihmad rohkem koomale ja katsetasin hüpet eelnevalt mitu korda. Kõik oli kontrolli all.

Ja siis tuli minu kord. Kummardasin stardikäskluse ootuses, kuid jäin ikkagi hüppega hiljaks. Libastusin kergelt ja ilusa hüppe asemel prantsatasin suure kõhuplaksuga vette. Pea polnud normaalses asendis ja prillid nihkusid diagonaalselt üle silmade.

Midagi ei näinud, vaid vilksamisi näitas end basseini põhja tõmmatud pruunikas triip. Tavaliselt on see must, jäin mõtlema, kas oli ikka keskjoon. Rapsisin edasi, tehnikat ei suutnud paanikahoos kuidagi kontrollida. Esimese pöörde tegin kiiresti ehkki oleks pidanud selles kohas rahulikult prillid ette panema. Midagi ei näinud ja ujusin rajapiirdesse kinni. Nüüd tekkis võimalus püsti tõusta ja prillid korralikult ette panna. 

Kuna olin kaotanud palju aega, oli vaja edasi eriti ägedalt panna. Rahmeldasin korralikult, viimases pöördes tundsin, et ühtegi milliliitrit õhku enam kopsudesse ei mahu ja süda seisab. Totaalne haamer. Tegin paar hingetõmmet, libistasin end uuesti liikuma ja rahulike käetõmmete järel tundsin end jälle elusalt. Edasi võtsin rahulikumalt ja ülisuure pettumustundega lõin käe vastu finišiseina.

Aeg 1.41. Kohutav. Pool õhtut oli kehv olemine, Kernu Terasmees ikkagi.  

Võitja Janar Laanemetsa (pildil paremal) aeg oli mitu sekundt aeglasem kui eelmisel aastal (1.23). Vaid 6 sajandikuga kaotas talle orienteerujate seas tuntud Silvar Savolainen. Ise kaotasin napilt ka Kaimo Käärmann-Liivele, kes on pildil kõige siinpoolsem.

Tulemused (pole veel)

Nädala pärast on Paliveres suusatamine (!?), siis saab 10 ala tehtud ja tuleb ka vaheülevaade sarja seisust.