Pehmokese 9 tundi ja 55,7 km lumes ehk Ugandi Taliharja Vanakuri

Mõned mõtted Taliharja Vanakuri Pehmo rajalt:

- pole tähtis ei aeg ega koht, saaks vaid võimalikult valutult lõppu

- hea, et päike ei paista, muidu võib veel lumepimedaks jääda
- huvitav, kas selles lumepudis läheb tagumiste jaoks rada paremaks

- oh kui hea on jälle kõval pinnasel olla. Kasvõi korraks

- lauatennis on ikka palju mõistuspärasem tegevus

- looduskaitset devalveerivad kõige rohkem mõttetud keelud (antud juhul väike konnakotka püsielupaigast ümberminek)

- hundid pidid praegu koeri murdma. Kuidas on üksiku inimesega öises metsas

- 101 km on täna ikka ränkraske (enda lohutuseks)

- ikka samad näod - kord ees, siis taga, jälle ees jne

- milleks on siin küll kaarti vaja, kui kell ütleb, kuhu minna

- kaart võib olla isegi vajalik, kui kell enam midagi ei ütle

...

Ilm oli Taliharjale sobiv - külma 9-10 kraadi, tuul ca 6 m/s, lumesadu. Tallinn-Tartu maantee oli kogu ulatuses väga libe, tuul puhus küljelt. Küprose käsipallikoondis sõitis kraavi, pühapäeva õhtul toimuma pidanud  valikmäng jäeti ära. Taliharja suusamehed rõõmustasid, rattamehed kratsisid kukalt. 

Minu jaoks on 101 km kauge minevik, täiesti lootusetu ja tervisele ohtlik ettevõtmine, mida enam kunagi ei tee. Eelmisel aastal alahindasin PEHMO rada, kus kannatasin omajagu. Seekord olin paremini valmistunud, võtsin kaasa ka rohkelt süüa, kuid oma toidust läks sisse vaid 2 geeli, natuke kuivatatud puuvilju ja mõned Ibuka tabletid. Joogisüsteem külmus üsna varakult ära, hoolimata sellest, et huulikuotsa hoidsin põues. Pärast kodus jõin.

Nii nagu alguses riides olin, ka lõpetasin. Ehkki mõtted liikusid vahepeal kotis asuva sulejope peale, soojendasin end vaid aktiivse liikumisega. 

Võrreldes esimese Taliharjaga oli teenindus rajal väga äge. Kohe alguses anti Kesklaagris pool topsi tulist mustikajooki, kusagil poole maa peal Kastolatsi kiriku tugipunktis ajasin kerge iiveldustundega sisse mõned sardellitükid. Kuid soe tee ja paar kommi andsid korraliku energiapuraka. Sellise puraka, et tegin kohe peale seda ca 1 km edasi-tagasi lisajooksu. Sinna läks kusagil 10 min. 

Sain jälle kokku Toomas Tiiveliga, kellega meil tempod sobisid, kuid enne kirikut jäi ta siiski tublisti maha. Uudishimulike, kuid aravõitu hobuste juures proovisin teha pilti nii ja naa, et saada korraga pildile nii jooksjad kui hobused. Ei õnnestunud. 

Pildile jäid Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan, kellega kohtusime rajal korduvalt. Ühel hetkel tundus, et nad jäävad lootusetult maha, kuid siis tabas mind pimedas, keset lagedat põldu, kõva reielihase kramp. Seisin seal kannatades oma 5 minutit, Toomas Tiivel kadus eest pimedusse ja noormehed möödusid. 

Kuid peale Ibukat läks tunne väga heaks ja krambi suhtes turvaliseks ning peale Jahionni medaljoni, kus nemad jäid riietuma, kadusin eest.

Möödusin lumesupis väga aeglaselt kõndivast ultrajooksjast Rain Vellerindist ja tundus, et võin veel Toomase ka kätte saada. Ees aga tulesid ei paistnud, tagapool samuti.

Tee peale jõudes hoidsin jooksmisega end tagasi, et uuesti mitte krampe saada. Tagant lähenes lamp - ohhoo, Helmi Marie Langsepp, kes koos Kristjan Erikuga peale kiiret algust maha jäid. Alpinist Kristjan Erik Suurväli pidi kahjuks terviseprobleemiga Kastolatsi kiriku juures katkestama. Helmil aga oli samm väga kerge ja, mine tea, ehk oli põhirajalt pehmole ümberregistreerimine talle väike viga. 

Kuid vähe sellest, tagantpoolt lähenes tee peal veel üks lamp, Rain Vellerindi oma. Rain pani tempokalt mööda (??!). Kuni Laibakuurini jooksin palju koos ka Margot Roodiga, kellega koos liikusime  tema esimesel Taliharjal Viitnas. Peale Laibakuuri, ca 10 km enne lõppu, möödusid tempokalt eelmise aasta kaaslane Jana Kink ja Neeme Loorits. Kastolatsis olin neist veel tublisti ees. 

Laibakuuri kuum tee oli super!

Vitipalu kaare tegin koos Juhan Liivamägi ja Katrin Paiga ja liikusin nendega koos peaaegu lõpuni, kus nad siis viimasel 600 meetril tempo üles võtsid ja eest ära jooksid (tahtsid vist 9 tunni sisse jõuda). Ehkki vahepeal tundus, et Katrin on väga väsinud ja jääb maha.

Ah jah, Vitipalu kaare järel oli väike lõke, kus Säraku järgijad pakkusid Vana Tallinna't ja vett. Lisaenergiat ja juua oli vaja.

Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan leidsid äkki kuuenda käigu, möödusid ja kadusid.

Rain Vellerind oli 1,5 km enne lõppu juba-juba käeulatuses, kuid siis tõstis tempot ja kadus eest.

Lõpp oli rahulik ja meeldiv, ultral on finiš alati kõige parem hetk. Erinevalt 101 km lõpetamisest Pehmol katarsist paariks järgnevaks päevaks ei saa. Kuigi olin rajal vältinud pingutamist, väsis keha ometi nõnda, et esimesel ööl polnud magamine üldse meeldiv. Järgmisel päeval aga oli enesetunne kerge ja hea, ehkki lihased natuke kanged. Mõtlen järgmisel aastal enne Taliharja ikka tõsiselt, kas veel Pehmot teha. Sest see pole üldse lihtne ettevõtmine. 

Tulemused

GPS träkid (mina 336)

Panen lisaks paar suuremat väljavõtet rajakaardist.

Ehk tuleb veel mõni pilt korraldajatelt (Aldis Toomelt näiteks).