Monday, November 9, 2009

Enam paremaks minna ei saa – FIRNi orienteerumisüritus

Traditsiooniline Tartu alpiklubi FIRN orienteerumisüritus oli seekord Vällamäel.
Osalejate osas piiranguid ei olnud, ehkki info levis vaid mööda teatud infokanaleid. Minu jaoks on Firni ürituste võlu selles, et saab tegeleda kahe hobiga korraga – orienteerumise ning mägedega. Esimene on tavaliselt pikk ja väsitav, teine mõnus ja lõõgastav.



Eelmisel aastal olime Käärikul, kus valikorienteerumise rajameistriks oli Jüri Kõiv. Sellel aastal võtsid organiseerimise suure koorma enda peale õed Eleri ja Katri Hirv.

Tugeva orienteeruja ja kogenud seiklusportlasena tuntud Eleri oli teinud raja, mis oleks olnud tõsine väljakutse ka kõige kõvematele tegijatele. Rada koosnes kahest osast – suund- ja valikorienteerumisest. Suunarada oli kokku pandud kolmest liblikast, mida joosti ka erinevates suundades. Seega polnud vist mitte kellelgi täpselt sama rada. Valikurajal oli kaks mäluorienteerumise punkti, millest suunati võistlejaid kuni 350m kaardist välja.

Eleri tegi oma elu üsna raskeks, kõik kontrollaja 5 tundi oli ta ühel lumisel lagedal platsil ja andis liblikatelt tulijatele uusi legendikaarte ning valikorienteerumisele minejatele idapoolse kaardi. Kokku oli metsa viidud 13+17=30 punkti.

Suunarajal eraldus teistest kolm võistkonda. Ees oli Andres Hiiemäe, ca minut nende järel Erik Saarts ja Liina Palu (Alaska Forever) ning neist samapalju tagapool Kalle Kiiranen ja mina (Beluhhanen). Meie tegime suurema vea teise punktiga (ca 3-4min).

Suunarajal läbisime 4,9km, kuid aega läks selleks ca 50min. Kuna Eleri oli võistluse alguses öelnud, et võitja tuleb metsast välja 2 tunniga, siis polnud jooki-sööki muidugi vaja kaasa võtta.

Kuid rada oli tehtud selline nagu alpinistidele või mägimatkajatele kohane – eeldatavast palju pikem ja raskem. Väiksema orienteerumisoskusega võistlejail olid abiks jäljed lumel, eriti kasulik võis see olla mälupunktide leidmisel. Kuid ega Vällamäe nõlvu saa ka lihtsaks orienteerumiseks pidada. Ja kuna start oli kell 12 ja kontrollaeg 5 tundi, siis paljud lõpetasid pimedas. Lõpetanud 22 võistkonnast võtsid kõik punktid 6, neist Erik Jaaniso 8min enne kontrollaja lõppu.

Natuke enda sooritusest.
Olime koos Kallega, kes on oma vanuse kohta (56) väga tugev suusataja ja jooksja. Suunaraja liblikaid panime ikka korraliku tempoga (vt. EPOCi -graafikut), sest mis see paar tundi ikka on. Kuid suunale järgnenud valikurada aina kestis ja kestis ja kui kätte jõudis kolmas tund, oli selge, et niipea me veel metsast välja ei saa. Rajaplaneering ei olnud meil parim, sest esmapilgul jäi märkamata läänepoolsem punkt KP48. Aga see-eest tegime suurepärase seiklussportliku teevaliku. Nimelt läbisime ühe mälupunkti vastupidises suunas. Mäluülesande punktist 2 (KP52) läksime riskides valgel lehel mälupunkti 1, lootes vaid jälgedele lumes.

Ehkki vahepeal jäi suuremal taluteel jälgi üsna napiks, leidsime siiski ühe korraliku lumeloha ja jõudsime õnnelikult kohale. Sealt edasi läksime jälgede kaudu mäluülesande algpunkti (KP49). Võitsime sellega ca 800m.

Suurepärase sooritusega said hakkama Erik ja Liina, kes tegid hea rajaplaneeringu ning minimaalselt viga. Siit hoiatussignaal kõigile - esile on kerkimas tugev rogaini segavõistkond. Nemad läbisid kokku 17,2km (GPS), meie 18,0km (Ocad). Alaska Forever'i võit oli ülivõimas, 15min Andrese ja 20min meie ees.

Me võtsime kokku 630(!) tõusumeetrit. Juua 3,5-tunnise jooksu ajal ei saanud.

Finishis saime lõputus koguses ülimaitsvat hernesuppi, kuuma teed ja morssi, piparkooke, Rogosi mõisas korraliku sauna, Eleri ja Katri õunakooki, auhindu, diplomeid jne.

Pole vist mõtet küsida, palju see kõik kokku maksis, nagunii ei arva keegi ära. Nimelt 75.- krooni... Eleri, Katri ja FIRN olid teinud igas mõttes imet. Lisada võiks siia veel õdus koht Rogosi mõisa näol, kus Kalle esitles oma Terskei Alatau IV kat mägimatka, Mart (Kainel) näitas filme.


Tulemused

Kahju on neist, kes ei tulnud, kurvaks teeb aga see, et mõned varem registreerunud ei teatanud oma mittetulemisest ette. Sinna läks teatud ports korraldajate uneaega orienteerumiskaartide ettevalmistamisel, ka imehead suppi jäi üle.

Mart Kaineli foto

8 comments:

Erik said...

Tere!

Meie gps-i tracki saab vaadata siit. Liiga suur kaar tuli 6-ndasse minekul (minu viga, Liina arvates oleksime pidanud juba ammu metsa minema), 14-ndasse tegime plaanivälise kaare, kuna lõunapoolset Vällamäe otsa minevat rajakest ei näinud ning polnud mõtet teda otsima hakata. Teel 23-ndasse lagedalt metsa minnes olime oma arust rohkem põhja pool (võistluskaardil seda poollageda riba ei olnud?!), hetkeks hakkasime kahtlema kas me mitte juba punktist loodes olevas soos ei ole. Teel 24-ndasse enne lagedat kaotas Liina kompassi nõelaosa (plaat läks kuskil juba varem katki), natuke aega otsisime seda ka, kuid edutult (peale võistlust läksime uuesti otsima ja saime kätte).

Suundorienteerumiselt tuli esimesena Andres, kuid valikusse läksime me pisut enne teda. Vällamäe otsas olime praktiliselt koos ja minimaalne vahe oli ka järgmises punktis (45). Edasi meie rajaplaneeringud ei kattunud.

Aga huvitav, kelle jälgi pidi te sinna esimesse mälu-KP-sse siis läksite? Kas mööda seda rajakest, mis punktist põhjas on ja siis sattusite jälgedele?

Igatahes minu lugupidamine korraldajatele - hästi tehtud!

eduardp said...

Ma ei tea, kelle jälgi mööda me esimesse mälupunkti läksime, kuid teame, kelle jälgi mööda Andres läks :)
Tegelikult plaanisime alguses minna mäluülesande alguspunkti, kuid suund kiskus natuke paremale ja kuna sälkoru kõrval tulid vastu üksikud jalajäljed, siis siit tuligi mõte minna otse neid jälgi pidi nö "pimepunkti". Talu juures teel oli jälgi palju, kuid edasi põhja poole need kadusid. Oli karta "ämbrit", kuid vist enne rohelist hoonestusala keeras loha teelt ära (tegelikult tuli sealt) ja meie siis mööda seda edasi. Punktile lähenesime põhja poolt rajakeselt. Muud ümbrust ei pannud tähele, sest kogu tähelepanu oli jälgedes.

Eleri said...

Tuleb tunnistada, et suutsite mind üllatada. Mina arvasin, et ehk hea õnne korral võib keegi teise mälupunkti kätte saada ilma kaarti nägemata, kui etapil 62->52 satub tee peal kokku mõne võistkonnaga kes tuleb mälu KP-st või läheb sinna. Aga, et keegi jõuab esimesse mälu KP-sse kaarti nägemata...

Anonymous said...

Juta jalajäljekesed olid vist need, mis teid esimesse mälupunkti juhatasid.
Kui äkki mahti saan, siis mõõdan ja panen ka oma jalajäljed kaardile.
Andres

Anonymous said...

Läbitud teekond oli 17,75km.
Põhimõtteline plaan (algus)oli juba liblika käigus välja mõeldud, jäi vaid teise kaardiga kooskõlastada koguring. Ootamatult tuli kallist konkurenti veidi julgustada jätkama. Endal oli teise liblika keskelt alates segajaks ärahõõrutud kand (olin juba unustanud et see juhtub, oli see mul esimene kord sel aastal onaelikud jalga tõmmata, naeliku valik oli lumisel maastikul mu meelest õige otsus).
Algus jäigi samaks ehk vabavalikul suundusin loodesse ja sealt edasi liikusin kellaosuti liikumissuunas.
49-MäluKP1 plaan oli liikuda järvede kallast mööda, ent oja ületades metsast (mälukp-st) ilmunud konkurendid juhatasid õige jäljeraja mälukp-sse kätte. Ise poleks kindlasti nii kaugele läinud, vaid oleks kahtlema hakanud.
Teel KP47ndasse nuputasin kuidas j amis järjestuses optimaalselt lahendada 47-51-52, ega head plaani polnudki tekkinud punkti jõudes, nii nuputasin veel tükk aega ka punktis ja siis lõin käega, ahh, tuleb edasi-tagasi ots teha, et ülejäänud ring veidi paremini klapiks.
KP52-sse oskasin liialt paremale kalduda ja vales kohas tuiata, lõpuks julgesin arvata, et ju see kraav ikka seal suurema soo keskel on, võis sinna minna julgelt 5-6 min kaduma.
MäluKP2-sse olin täiesti veendunud et tuleb hoida lagendiku tipust kergelt üle põhja, nii otsisin kõrval asetsevast analoogolukorrast. Otsust võis kergelt mõjutada ka ühe punktiviija poolt sinna samma tehtud jalajäljed. Soov pigem paremale hoida oli olnud mitmel teiselgi. Õhtul kaarti nähes tuleb tunnistada et punkt oli lõpuks ikkagi oma õiges kohas, parempoolne soo oli suurem-laiem. Olukorra lahendas mu jaoks positiivselt vana köiekaaslase Marko rõõmuhüüd punkti juurest, olime sinna jõudnud samaaegselt, tänud talle! vast 3-4 min ajakdu sinnagi.
KP62-sse minekul olin kahe järjestikuse vea peale enda peale pahane, nii otsustasin end veel karistada suure kaarega ringi joostes. Enne suurelt teelt ära keerates märkasin Markot veidi eespool paremalt poolt metsast tulevat, kaarti lugevat ja siis uuesti paremale poole metsa sisenevat, nojahh mõtlesin ma, võibolla tõesti on ka seal punkte...
Edasi tegin alahoidlikke, kindla peale teevalikuid, tasapisi komberdades, vahel ka kuni põlveni vees sulistades (punkti 57) tiksusin vaikselt finishisse.
Kui teepikkusi ja aegu võrrelda, siis kiiremini liikusid maastikul nii Liina&Erik kui Ets&Kalle.
Väga mõnus müttamine oli, ise olen rahul.
Andres

Anonymous said...

Tulemuste ja järelkaja pesas nüüd mõned teekonnad juurde lisandunud.

Anonymous said...

Nii kahju, et ma sellisest orienteerumisu2ritusest ei teadnud, muidu oleks ikka ka tulnud (oleks võtnud ehk mõne suusataja punti) ja siis "suusatanud" punkti. Info vist liikus ainult teatud kanalites.
Marge

eduardp said...

Loodetavasti järgmine aasta siis...