Sunday, December 29, 2013

Jolki-palki 2 ehk Näärilaks 2013

Mulle kohe meeldivad mitteametlikud ettevõtmised ja üritused. Seepärast osalesin ka eelmise aasta Näärilaksul, ehkki siis oli sügav talv ja vajaliku varustuse hulk märkimisväärne.

Kui aasta tagasi osales Eensaarte võistlusel kolm tiimi, siis seekord oli neid kokku 25! Põhjuseid, miks 50 inimest, kellest kümmekond naised, ühel pimedal detsembriõhtul 6-tunnisele seiklusele tulid, oli kindlasti mitu, kuid peamine oli kindlasti soov põneva elamuse järele koos toreda seltskonnaga, mida seiklussport kindlasti ka pakub. Samuti hoidis Extari stiilis võistlus tiime kogu ürituse kestel koos, kus vaheetappide kontrollaegade sees pidid kõik võistkonnad võtma nii palju punkte kui suutsid ja lõpetama samal ajal, st kell 22.15.

Läksin Maardusse suure põnevusega, sest turismilinn Maardu, nagu endine linnapea Georgi Bõstrov oma raamatus "Georgi Bõstrov. Vene poliitik Eestis" motona välja tõi, on üks omapärasemaid ja kirjumaid paiku Eestis.

Mõned näited:
- Maardu mõisnik laseb Maardu ehk Liivakandi järve veest tühjaks (1894), et suurendada oma valduses olevaid põllu- ja heinamaid.
- Tekib ligi 10-meetriste nõlvadega Kroodi oja, mis on oma mahult üks suuremaid tehismaastiku elemente Eestis
- Looduslikele liivikutele ja soistele aladele tekib fosforiidimaagi töötlemisega seotud hiiglasuur tööstuspiirkond, mis on mahajäetud hoonete ja varemete näol suuresti säilinud praeguseni
- Vanad fosforiidikarjäärid kõrgete vallide, tüngermaade ja sügavaveeliste laiade kanalitega
- Datšade ehk suvilate rajoonid, mille ilmekaimaks näiteks on Pilpaküla Kallaverest idas.
- Uued tööstusalad ja tehnorajatised, maanteed. Muuga sadam.

Kuid käisime ka Tallinnas (Iru) ja Jõelähtme vallas.

Kõigepealt mõned kõige-kõiged:

- kõige ohtlikum koht oli Pirita jõe forsseerimine
- kõige naljakam KP oli koobas Iru linnamäel, kus aluspükstes kodutu oli "natuke" häiritud ootamatutest külalistest
- kõige huvitavam KP oli tohutu auto- ja traktorirehvide mägi (KP21-K), kus oli nii sügavaid orge kui kõrgeid ahelikke
- kõige ilusam KP oli Saha kabel ja torn. Lummav!
- kõige bingom KP oli hiigelsuur kuubikujuline kivi (Miku Raudkivi6,1x5,2x4,4m) võsasel tõngermaal (KP7-K)
- kõige kärarikkam koht oli saun peale võistlust
- kõige raskem ülesanne oli Näärilaksu hümni laulmine

Nüüd võistlusest

Olin tiimis koos Matiga (Preitofiga), nagu ka eelmisel aastal. Lisaks kutsusime endale kampa Raivo Eriku, üheliikmelise võistkonna kapteni. Koos segasem ja lõbusam.

Võistlus algas rattaetapiga. Alguses oli tunne, et oleme Xdreami B-rajal, niivõrd palju tiime oli koos ja teises KP-s ootasime hirmus kaua, kui Mati trepijärjekorras seisis. Olime ühed viimastest, kes KP2-st lahkus, Mati oli olnud vist liiga viisakas.

Tünga saime KP4-ga, kuna ei leidnud kanalist punkti asukoha viidet. Kanalisatsiooniauke oli päris palju, õige otsa meie ei sattunud. Ka Kraasidel otsimine ebaõnnestus. Sellega seoses jäi meil käimata flotoliivade ladestuspaigas, kuhu ma pole varem sattunud. Võistlusele võis see olla isegi kasulik, sest punkti asukoht oli ebamäärane ja punktivõtt ajaliselt kallis.

Edasi tahtsime minna läbi 8-nda 7-K-sse, kuid kuna paremale viivat teed ei näinud, panime mööda ja liikusime lõunasse (Kraaside järel). Raudteed ületasime koos, ratas käe kõrval. KP5 oli poolelioleva viadukti all ja kuna viaduktini pidi tee tooma, siis edasine liikumine kulges mööda head asfaltteed. Poolelijäänud viadukt on üks jaburamaid näiteid maaomandiga seotud lahendamata probleemidest, kus pole suudetud kokkuleppele jõuda silla alla jääva maa omanikuga. Kui me oleksime olnud nutikamad, siis võinuksime ratastega sõita olematu silla teisele küljele ja sealt siis otse punkti tulla. Kuid meil olid vanad kaardid, kuhu Ott (Rene Ottesson) oli peale visanud mingi valiku teid, kohati suvalise kuju ja täpsusega.

Väga raske oli leida pimedas võssis suurt Miku Raudkivi (7-K). Seal oli ka teine kivi, kuid meie selle otsa ei komistanud. Õnneks tegime vaid väikese ringi, misjärel ronisid Erik ja Mati mööda puud kõrge kivi peale punkti võtma.

Peale esimest vahetusala (VA1), kuhu jõudsime piisava ajavaruga, algas jalgsietapp Iru linnamäel ja Pirita jõe nõlvadel. Esimesena võtsime Iru paljandi all oleva koopasuu eest  KP10. Siin käisin viimati 1979.aastal, TÜ geoloogia 1. kursusega, koos professor Arvo Rõõmusoksaga. Iru linnamägi on nii geoloogiliselt kui ajalooliselt huvitav paik, mille lõunapoolsel nõlval paiknevas koopas asus KP12. Olime seal esimeste hulgas, aluspükstes korterielanik oli arusaadavalt häiritud ja küsis mitu korda, et kui palju ja millal veel inimesi siia tuleb. Raskustega ütlesin vene keeles, et tunni aja jooksul näeb ta veel paljusid. Hilisemad seiklejad kohalikku elanikku ei näinud, ju ta oli siis kuhugi tagatuppa ennast ära peitnud.

Skeemil Iru linnamägi, kus asus ca 1000 aastat tagasi linnus. Peale linnuse põletamist viikingite poolt, kolis rahvas "Tallinna vanalinna".

Etapil 12-11 pidime ületama Pirita jõe. Veetase oli eeldatavalt kõrge ja ainukese võimalusena nägime selle ületamist kärestiku kohalt, mis asus kaardil KP11 juures. Kuid enne pidime läbi murdma veel tihedast võsast. Samas pilt, mis jõe ääres avanes, polnud üldsegi sõbralik. Veevool oli väga kiire ja sügavust korralikult. Kuna mingit muud varianti nagunii polnud, läksin esimesena vette. Tavaliselt olen sellises olukorras ikka Mati ette saatnud, ta ei karda ei külma, tuld ega vasktorusid. Jõeületusel olime väikestes raskustes, sest jalgu tuli hoolikalt jõepõhjaga kontaktis hoida, muidu oleks vool ära viinud. Aeg-ajalt toetasime üksteist. Kuid vaatamata sellele kaotas Mati vahepeal sügavas augus tasakaalu ja oleks äärepealt minema läinud. Õnneks saime käest kinni ja tulemuseks oli vaid märg ülakere. Ka Raivo komistas ja käis rindkereni vees ära, mul õnnestus pääseda vaid märgade aluspükstega.

Vea tegime KP15-ga, see oli justkui rõngast väljas, natuke liiga idas. Väga vale otsus tuli aga KP13-ga, sest me ei läinud seda aja kokkuhoiu mõttes võtma. Oleksime kulutanud punktile ca 3-4-minutit, mis oli praktiliselt olematu ajakulu sellel võistlusel.

III etapp oli jälle rattal. Välistasime kohe KP19 ja suundusime KP18 juurest saadud boonuspunkti KP20 juurde. Seejärel tulid väikesed ekslemised KP21 juurde jõudmisel. Kuid punkt oli müstilises kohas, mida peaks kindlasti päevavalgel vaatama minema - hiiglasliku rehvimäe edelanõlval. Edelaga panime natuke valesti nagu ka kogenud seiklejad Randy Korb, Heiti Hallikma ja Elo Saue, seepärast tegime mäe peal parajalt pika ekskursiooni.
Siin oleks vaja olnud hea välguga fotograafi, ei tea, kus Neeme Loorits sel ajal peesitas.

Pildi tegi Silver punktipaneku ajal.

Seejärel tulid ilusad punktid. Kõigepealt boonuspunkt teeristis suure jõuluvalgustatud kuuse all ja seejärel salapäraselt valgustatud Saha kabel (pildil, autor Toomas Kümmel, võetud FB-st), mille tornis asus punkt. Sõitsime mööda ka Maardu mõisast, selle sama von Breveni majast, kes Maardu järve kunagi tühjaks lasi, tahtlikult või tahtmatult.


Teises vahetusalas (VA2) algas jalgsietapp vanas Võerdla karjääris. See
oli sürr koht, kohati isegi väga, eriti pimedas. Esialgu kavatsesime sõita paadiga üle kanali, kuid kuna järjekorras oli juba mitu tiimi, siis alustasime oma ringi lõuna poolt. Mööda mudast enduro-krossirada liikusime itta, punktid tulid suuremate ajakadudeta.

Keeruline punkt oli KP32, kõrgendikest ja sügavatest orgudest koosneval tüngermaal, ühe künka tipus. Õnneks läksin sellele otse peale ja viga ei tulnud. KP30 oli samuti suunaminek + sammude lugemine. Õnnestus hästi, sealt saime vihje boonuspunktile teisel pool teed. Nägime ka lampe liikumas kaugel poolsaare tipus, mõistmata selle põhjust. Vastuse saime KP27-s, kus oli vastava boonuspunkti vihje. Kahjuks meie liikumissuunale see vihje kasuks ei tulnud.

Väga lahe oli lõpuks jõuda kanali äärde, kus teisel pool kaldal põles lõke, välkusid lambid ja säras suur oranž kuppeltelk. Ott oli paadiga vastas ja viis meid kõiki kolme kanalist üle. Paat (õigemini kanuu) oli küll üsna sügaval sees ja küllaltki ebastabiilne, kuid pääsesime ujumiseta.

Ja siis viimane ehk viies etapp. Oleks tahtnud sõita peale KP37 ida poole ja sealt edasi KP39-sse, kuid Raivo laitis plaani maha, teed pidid väga kehvad olema (tegelikult polnud). Seega võtsime kõigepealt läänest datšade vahelt nõiaudu punktid, seejärel KP40 ning suundusime superboonuse punkti KP38. Aega oli küll napilt, kuid siiski piisavalt ka väikese vea jaoks.

Superboonuse KP juurde läksime jala ja ehkki liikusime piki õiget vallseljakut, otsisin punkti 30-50m liiga paremalt (läänest). Olime juba loobunud, sest aeg hakkas otsa saama, kui Mati leidis tagasiteel ühest august vajaliku KP tähise, mis oli vaid 10m kaugusel teerajast, mida mööda olime tulnud.


Lõpetamine toimus Europehostel hotelli saunas, paremad jäid hotelli ka ööbima. Olin autojuht, koju jõudsin varakult, juba kell 02.30.

Pildil võitjad Erkki Aadli ja Alar Abram, kes Pirita jõe forsseerimise asemel eelistasid siiski ringijooksu.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et järgmisel päeval oli väga mõnus olla, organismis ja ajudes toimus mingi kummaline seiklusrammestuse ja läbielamiste seedimise protsess - väga mõnus heaks olemiseks, sest kuus tundi rasvapõletust ja adrenaliini peab ju hästi mõjuma.

 Piltide autor Neeme Loorits.

Tulemused

Videoklipp (2:26, autor Erkki Vähi)








7 comments:

Anonymous said...

Tõesti oli põnev üritus, just see kuidas maastikust oli nii palju välja võetud. Kuna liikusime rajal mingi aja koos siis hakkasin huvi pärast vaatama, et kus te meist 3 punktiga mööda läksite, eriti veel olukorras, kus peale 4 ala olime 2 punktiga plussis. Meie viimane oli liialt tagasihoidlik ning otsisime boonust valest kohast ja jäime sellest ilma aga teie 35 punti asemel lugesin kokku 33. Täitsa võimalik, et eksin ja see ei olegi oluline.

Andreas

eduardp said...

Sinu kommi peale lugesin ka punktid kokku ja sain hoopis 36!?

Anonymous said...

Mulle ka meeldis, tänud korraldajatele ja asjaosalistele!
Ott sobis paadimehe rolli seal pilkases pimeduses suurepäraselt(muhe olek+see loodusesõbra kostüüm):)!

Mann

Anonymous said...

Täitsa võimalik, et mul on vigane arusaam punktisüsteemist.

Minu arvutus -
I etapp - meie 6/teie 6
II etapp - meie 8/teie 7
III etapp - meie 8/teie 7
IV etapp - meie 7/teie 7
V etapp - meie 4/teie 7
Kokku - meie 33/teie 34

Lähtusin punktides, mille läbimise olid kaardile joonistanud.
Meil protokollis 32, jätsime IV etapi lõpus märkimata, et kasutame oma 15´ krediiti. Hoolsad kohtunikud lugesid selle punkti meilt maha.

Andreas

eduardp said...

Sul võib isegi õigus olla, ma lugesin kogemata vist ka TA-d punktideks.

Silver said...

Protokollis ei tarvitse kajastuda absoluutne tõde, kuna punktid lugesime kokku saunas kompostrijäljendite järgi. Vabalt võis mõni jääda märkamata. Superbonuse eest sai 2p ja -5 min. Ebaselguse tõttu lubasime 15 min krediiti kasutada ka viimasel etapil. Aga auhinnad olid kõigil samad ja tegelikult seda võistlust ju ei toimunudki :)

eduardp said...

Natuke peale seda, kui alustasid vägevate auhindade jagamist lõpust, st 25.kohast, tundis Heiti tõsist muret, kas esimestele ikka auhindu jätkub.
Jätkus, ja kuidas veel. Selle väikese "Vana Tallinna" avan homme kell 24.00, maailmameistrite auks.