Eile oli siis 40.Otepää-Tartu (või Tartu-Otepää) jooksumaraton. Algusaastatel orienteerujatega seotud jooksuüritust on visalt elus hoidnud Tiit Tali, kes seekord oli kaasanud hulgaliselt abijõudu, mistõttu toimis kõik kenasti.
Olen viimastel aastatel seda maratoni heaks treenimisvõimaluseks pidanud, kus kehv ilm pigem tugevdab vaimu ja annab jooksule värvi juurde kui vastupidi. Otepää-Tartu maraton on kammerlik masoüritus, kus suure osa teest tuleb sageli üksi joosta.
Mingit erilist ettevalmistust maratoniks ei teinud. Pikematest üritustest käisin talvel kahel suusamaratonil, jooksin Winter Xdreamil 4 tundi ja nädal enne maratoni XT Talverogainil samuti 4 tundi. Treeningul olen vaid ühe korra jooksnud pikemat maad, 2 nädalat tagasi rahulikult 23km. Ja kuna viimased jooksud on olnud üllatavalt valutud ja kiire taastumisega, siis lootsin selle maratoni suuremate probleemideta läbida.
Nagu enne esimest jooksuvõistlust ikka, oli seisundi hindamine keeruline. Seepärast võtsin eesmärgiks joosta vähemalt 3.30-ga ja nii ka küsijatele enne jooksu vastasin. Maraton ei ole nii tore asi, et seda teha näiteks 4 tundi ja ma ei tea, kas kunagi nii aeglaselt ka joosta suudan. Küllap vist ikka, kuid sinna on veel aega.
Alustasime Otepäält kell 12. Jooksjaid oli tavapäraselt mittepalju, kuid sellegipoolest tekkis mitmeid gruppe, kes koos vastutuult lõikasid. Minu põhikonkurendiks M50 klassis oli Sergei Lõžin, kes oli sellel aastal läbinud talvise Peterburi Elutee maratoni (3.29) ja käinud veteranide MMil käimises. Haigusperiood enne MMi jättis Sergei küll medalita, kuid visa käimise- ja jooksumees on ta eluaeg olnud. Ja kordan veel, et ta on jalgrattaga 2 korda maakerale ringi peale teinud (!).
(Pilt Tõnu Hendriksonilt)
Kohe alguses sain ja jäin heasse ca 10-liikmelisse punti, mis liikus väga sobivalt. Vahepeal jäime Sergeiga küll 20m taha, kuid kuna grupi tempo oli ebaühtlane, siis saime selle peagi kätte. Grupis oli esialgu ka naisterahvana Siiri Pilt, kaugemal ees jooksis Mari Boikov.
Mingil hetkel neelati eesolijad alla, mõned jäid maha, sh Sergei.
Poolel maal Pangodi mäelt algas laskumine. Kui tasasel maal ja tõusul oli grupi tempo grammikene kiire, siis laskumisel oli olukord vastupidi. Kasutasin seekord uut jooksutehnikat, kus kallutasin ülakeha natuke ette. Samm muutus pikemaks, keha veeres justkui iseenesest mäest alla. Eespool jooksjad jäid jalgu, tagumised hakkasid ähkima. Samas oli endal imelihtne hoida head kiirust. Nüüd sain aru, miks Peeter Vennikas 3 aastat tagasi laskumistel kergelt eest ära lidus.
30km-l oli enesetunne suurepärane, ei märkigi lihasväsimusest ega krambiohust. Pikad tõusud peale Tatra orgu läksid libedalt, kaaskannatajad (sh Mari Boikov) hakkasid tuntavalt maha jääma. Kuid see lõbu ei kestnud kaua, sest ca 35km-l algas hästituttav maratonivalu. Keha tahtis kõndida, kuid tahe sundis jooksma, hästi jooksma.
Uuel teelõigul, mis kulges Võru maanteega paralleelselt, oli hea vaikne joosta, isegi liiga, sest olin üksi. Närivast valust tingituna tempo natuke langes, kuid karkass oli paigas ja lihased toimisid kenasti. Aeg-ajalt tuli siiski meelde tuletada jooksuasendit ja seda äravajumise eest hoida. Viadukti all, ca 3km enne lõppu vaatasin tagasi ja nägin lähenevat jooksjat punases. Oi-oi, nüüd tuli tempot tõsta ja kuna stiimul oli tekkinud, polnudki väga raske. Kannatasin kenasti lõpuni ära ja ainsa rõõmu maratonist, milleks on lõpujoon, sain täiega kätte.
Aeg tuli 3:26:39, mis oli küll uus rekord, st elu kõige kehvem maratoniaeg, kuid jooks oli igati õnnestunud.
Nii väikeste valudega maratoni polegi vist kunagi teinud.
Üldkoht oli 8., M50 klassis 1.
Tempo oli järgmine:
10km 00:47:49 4:47min/km
21,1km 01:41:45 4:54min/km
30km 02:24:31 4:45min/km
F 03:26:39 5:06min/km
Keskm. 4:54min/km
Tulemused (Jooksuportaalis)
Üldkokkuvõttes võitis Erkki Etverk 3:05-ga. See oli talle juba neljas maratonivõit sellel aastal. Meenus kaks aastat tagasi joostud Otepää-Tartu maraton, kus pikalt jooksime koos (Erkki on pildil vasakult teine) ja ise olin krampide tõttu sunnitud lõpus hoogu maha võtma. Grupist hoidis siis viimasena kinni Raivo Alla (taga), kes jäi küll teistest maha, kuid 1,5 aastat hiljem jooksis maratoni juba 2:35-ga (!). Nõnda kiire areng tõi talle pikema vigastuspausi, mistõttu see hooaeg tuleb ilmselt tagasihoidlikum.
Olen viimastel aastatel seda maratoni heaks treenimisvõimaluseks pidanud, kus kehv ilm pigem tugevdab vaimu ja annab jooksule värvi juurde kui vastupidi. Otepää-Tartu maraton on kammerlik masoüritus, kus suure osa teest tuleb sageli üksi joosta.
Mingit erilist ettevalmistust maratoniks ei teinud. Pikematest üritustest käisin talvel kahel suusamaratonil, jooksin Winter Xdreamil 4 tundi ja nädal enne maratoni XT Talverogainil samuti 4 tundi. Treeningul olen vaid ühe korra jooksnud pikemat maad, 2 nädalat tagasi rahulikult 23km. Ja kuna viimased jooksud on olnud üllatavalt valutud ja kiire taastumisega, siis lootsin selle maratoni suuremate probleemideta läbida.
Nagu enne esimest jooksuvõistlust ikka, oli seisundi hindamine keeruline. Seepärast võtsin eesmärgiks joosta vähemalt 3.30-ga ja nii ka küsijatele enne jooksu vastasin. Maraton ei ole nii tore asi, et seda teha näiteks 4 tundi ja ma ei tea, kas kunagi nii aeglaselt ka joosta suudan. Küllap vist ikka, kuid sinna on veel aega.
Alustasime Otepäält kell 12. Jooksjaid oli tavapäraselt mittepalju, kuid sellegipoolest tekkis mitmeid gruppe, kes koos vastutuult lõikasid. Minu põhikonkurendiks M50 klassis oli Sergei Lõžin, kes oli sellel aastal läbinud talvise Peterburi Elutee maratoni (3.29) ja käinud veteranide MMil käimises. Haigusperiood enne MMi jättis Sergei küll medalita, kuid visa käimise- ja jooksumees on ta eluaeg olnud. Ja kordan veel, et ta on jalgrattaga 2 korda maakerale ringi peale teinud (!).(Pilt Tõnu Hendriksonilt)
Kohe alguses sain ja jäin heasse ca 10-liikmelisse punti, mis liikus väga sobivalt. Vahepeal jäime Sergeiga küll 20m taha, kuid kuna grupi tempo oli ebaühtlane, siis saime selle peagi kätte. Grupis oli esialgu ka naisterahvana Siiri Pilt, kaugemal ees jooksis Mari Boikov.
Mingil hetkel neelati eesolijad alla, mõned jäid maha, sh Sergei.
Poolel maal Pangodi mäelt algas laskumine. Kui tasasel maal ja tõusul oli grupi tempo grammikene kiire, siis laskumisel oli olukord vastupidi. Kasutasin seekord uut jooksutehnikat, kus kallutasin ülakeha natuke ette. Samm muutus pikemaks, keha veeres justkui iseenesest mäest alla. Eespool jooksjad jäid jalgu, tagumised hakkasid ähkima. Samas oli endal imelihtne hoida head kiirust. Nüüd sain aru, miks Peeter Vennikas 3 aastat tagasi laskumistel kergelt eest ära lidus.
30km-l oli enesetunne suurepärane, ei märkigi lihasväsimusest ega krambiohust. Pikad tõusud peale Tatra orgu läksid libedalt, kaaskannatajad (sh Mari Boikov) hakkasid tuntavalt maha jääma. Kuid see lõbu ei kestnud kaua, sest ca 35km-l algas hästituttav maratonivalu. Keha tahtis kõndida, kuid tahe sundis jooksma, hästi jooksma.
Uuel teelõigul, mis kulges Võru maanteega paralleelselt, oli hea vaikne joosta, isegi liiga, sest olin üksi. Närivast valust tingituna tempo natuke langes, kuid karkass oli paigas ja lihased toimisid kenasti. Aeg-ajalt tuli siiski meelde tuletada jooksuasendit ja seda äravajumise eest hoida. Viadukti all, ca 3km enne lõppu vaatasin tagasi ja nägin lähenevat jooksjat punases. Oi-oi, nüüd tuli tempot tõsta ja kuna stiimul oli tekkinud, polnudki väga raske. Kannatasin kenasti lõpuni ära ja ainsa rõõmu maratonist, milleks on lõpujoon, sain täiega kätte.
Aeg tuli 3:26:39, mis oli küll uus rekord, st elu kõige kehvem maratoniaeg, kuid jooks oli igati õnnestunud.
Nii väikeste valudega maratoni polegi vist kunagi teinud.
Üldkoht oli 8., M50 klassis 1.
Tempo oli järgmine:
10km 00:47:49 4:47min/km
21,1km 01:41:45 4:54min/km
30km 02:24:31 4:45min/km
F 03:26:39 5:06min/km
Keskm. 4:54min/km
Tulemused (Jooksuportaalis)
Üldkokkuvõttes võitis Erkki Etverk 3:05-ga. See oli talle juba neljas maratonivõit sellel aastal. Meenus kaks aastat tagasi joostud Otepää-Tartu maraton, kus pikalt jooksime koos (Erkki on pildil vasakult teine) ja ise olin krampide tõttu sunnitud lõpus hoogu maha võtma. Grupist hoidis siis viimasena kinni Raivo Alla (taga), kes jäi küll teistest maha, kuid 1,5 aastat hiljem jooksis maratoni juba 2:35-ga (!). Nõnda kiire areng tõi talle pikema vigastuspausi, mistõttu see hooaeg tuleb ilmselt tagasihoidlikum.
1 kommentaar:
Tubli, Ets! "Kammerlik masoüritus" on tore väljend. Võtan selle oma leksikasse kah. Loodan tänavu sügisel joosta umbes sama halva aja kui sa nädalavahetusel tegid.
UV
Postita kommentaar