Monday, December 13, 2010

Karli jutt rogaini MM-ist

Karli Lambot:
Mulle meeldib vahetevahel kirjutada ning nõnda tegin Uus-Meremaa MMi kokkuvõtliku loo mõnda aega tagasi valmis. Mõtlesin tükk aega, mida sellega teha. Kuivõrd võistluseelsel nädalal suutsime omavahelise läbisaamise raskeks teha ning see jättis jälje võistluselegi, aga kirjutades üle libiseda taolisest ei oska ning asja ilustada ei taha, kuid kõike seda kuskil trükisõnas avalikkusega jagada ka ei sobi, nii et otsustasin pakkuda Etsile vaid mõned katkendid avaldamiseks. Esimesest päevast, ööst ja teisest päevast. Pisut vastuolulised, aga niisugusena see võistlus mulle meelde jäi. Ülejäänud tekst läheb sahtlisse :)
Stardiks võtsime end kokku ja saime kokkuvõttes täiesti õnnestunult hakkama.

Vestlus nõlval

Oleme hästi tulnud ja kontrollajast ligi 2h ees, seega otsustame võtta juurde punktid 65, 70 ja 45. Vedelikku tarbime väga kokkuhoidlikult. KPsse 105, 200m allpool meres oleva suur kaljumüraka juurde laskudes libisevad Tõnu ja Rait mul tasapisi eest ära. Veepuudus hakkab vist mõju avaldama. Langen riske võtmata järsul põõsasnõlval, kui erksalt mööduvad noor mees ja naine. Vaatan neid – kenad saledad inimesed, aga tunnen, et midagi ei klapi. Liigun veel paarkümmend sammu allapoole ja siis saan aru, et neil puuduvad nii numbrid kui kogukamaks tegevad seljakotid. Punkti juurest tagasi üles ronides algatan vestluse.
“Kus teie kotid siis on?”, ei suuda janune inimene sõbralik olla.
“Üleval tee peal”, vastab poiss ladusas inglise keeles.
“Rogainis peate oma asju kogu aeg kaasas kandma.”
“Lugesin reeglitest välja, et varustust ei tohi maastikule täienduseks tuua, aga seljakottide ajutine mahajätmine ei ole keelatud.”
“Ei tea, oleme aru saanud, et varandus peab alati kaasas olema.”
Tüdruk paistab ehmuvat ja ütleb midagi vaikselt poisile. Nende samm on järsku palju aeglasemaks jäänud.
“Siin on igal pool seljakotid maas.”
Tahtsin just julgustada, et pange edasi ja tassige oma kotte edaspidi kaasas ja et meie küll ei protesteeri, kuid niisuguse õigustuse peale jäävad sõnad keelele.
Tõnu lisab: “Numbreid teil ka ei ole.”
Tüdruk vajub veel rohkem longu.
“Kust te olete?”
“Oleme eestlased, aga teie?”
“Venemaalt.”
Mõlemad pooled hakkavad naerma ja see naer jääb küll napilt viisakuse piiridesse. Tundub, et mahajäänud tüdruku entusiasm on saanud löögi. Pärast selgub vaheaegadest, et tegemist oli Etsi (Pukkonen) XO soosikutega Sergei Grushini ja Anastasia Galitarovaga, kellel võistlus vist kõige paremini välja ei tulnud. Kahte kotti nägime tõesti maas vedelemas, aga alles hommikul varavalges. Hiljem kodus loen uuesti reegleid ja saan jätkuvalt aru, et asju maastikule jätta ei tohi, aga Lauri (Leppik) selgitab, et rahvusvahelise alaliidu seisukoht sarnaneb pigem Sergei Grushini arusaamale. Kui nii, siis tülitasime vene kolleege küll suuresti ilmaasjata.

Kõledal harjal

50ndast 43sse jookseme kahe lühikeste pükstega mehe sabas. Oleme tõusnud 400m kõrgusele lagedale harjale ja näkku puhub külm tugev tuul ja olemine on korraliku vihma tõttu läbimärg. Mehed jooksevad kiiresti, meie külmatunde peletamiseks samuti. Ületame ühte sadadest karjaaedadest ja saan järjekordse ergutava elektrilöögi. Karjatan korraks, üks meestest pöördub ümber ja hüüab midagi. Hea inimene, püüab lohutada, läheb süda soojaks. Mõnesaja meetri pärast karjub mees uuesti. Nüüd saame aru: “Do not follow us!”. Kõledas öös midagi lõbusat - me pole kümmetki minutitki koos olnud ja meestel jätkub energiat kõigega tegelemiseks. Erik (Aibast) või vennad Eensaared on meiega niisugustes olukordades küll leplikumad olnud. KP-st 43 suunduvad paljasjalgsed mehed 92e, meie 53sse. Hiljem vaatan vaheaegadest järele, et tegemist oli austraallastest kõrgeima, st viienda koha saanud duoga Philip Whitten ja Joel Mackay.

Pakime Tõnuga end Salomoni Goretex vihmariietesse, väga külm enam ei ole. Rait on aga endasse tõmbunud ja näeme, et tal on õhukeses rattakiles täiesti kehv. Otsustan, et 53sse suundume mitte harjal, vaid nõlva mööda, et tuule eest kaitset leida. Siin on tõesti soojem, aga piisklevas pimeduses osutub läbitud vahemaa hindamine ja asukoha määramine keeruliseks. Hakkan kaugelt liiga vara legendijärgset nina otsima ja varsti ei suuda enam järsul nõlval olles üldse aru saada, kus oleme. Ruttu üles! Harjal on tõeliselt vastik, vihmatuul puhub millegipärast ainult näkku. Jookseme lõunasuunas edasi, kui näen kaugel suurt mitmekümnemeetrist veetankide süsteemi. Kaardil on 53 punktist edasi näha ehitist märkiv must kastike – kas tõesti oleme juba KPst mööda tulnud? Jään seisma ja üritan kaarti lugeda. Märgkülm tuul tahab mõistuse ära viia. Rait võtab kotist ellujäämiskile ja hakkab Tõnu abiga seda endale riiete alla kehale mässima. Jooksen üksinda mõnisada meetrit tagasi, kaugemalt tuleb mitu paari lampe, aga nad kõik paiknevad allpool. Järelikult peaksime olema veel 43 ja 53 vahel, suudan end mõtlema sundida. Jooksen tagasi, Raidu külmetav nägu on tõsine.
Karli, läheme siit minema!”
“Kui nüüd punkti kätte ei saa, siis läheme otse järgmisse!”
“Jookseme kiiresti, see on ainuke võimalus sooja saada!”
Sörgime hiiglaslikest veetünnidest mööda, neid pole kaardil ja kuidagi siiski tekib kõrgusjoonte põhjal oletus meie asukohast. Harjal saab isegi öösel paremini hakkama, kui piiratud nähtavusega nõlval. Jookseme mööda laskuvat külgnina otsejoones punkti. Ohh, see läks õnneks! Enam me seljandikult ei lahku, kuigi tuul puhub aina laastavamalt. Hüüan teistele, et 10 min pärast saame siit põrgust minema. Rait räägib hiljem, et ta mõtles seal üleval, et peavad nüüd siis teised hakkama niisuguse asja pärast lilli tooma... Söön sooja saamiseks. Ilmselge, et võistluse viimaseks kolmeks tunniks mul enam batoone ja geele ei jätku, aga ikkagi pistan viimase võileiva suhu. Kuidagi tuleb see öö üle elada ja eks siis hommikul vaatab, mis saab.

Lõputõusul

Vihmatu koidik tervitab meid lõunaosa tasandikel. Tempo kasvab. Oleme viimastel tundidel plaanist oluliselt kiiremini tulnud ja seega võtame juurde KP61. Süda on paha ja kõht tühi, selg veriseks hõõrdunud ning varvastel villid, mille plaasterdamiseks ei raatsi enam aega kulutada, parempoolne esisäär valusalt paistes ning ainult vasak achilleus valutab õige leebelt. Loetud tundide pärast on see vaid järjekordne mälestus ning praegu tuleb edasi minna. Keha on kannatamist õppinud ja seekord ei lähe isegi valuvaigisteid väga palju tarvis. Erinevalt varasemast ei ole ma tänast võistlust kordagi nautinud, sest pingutus on pidevalt piiripealne, aga tuju on siiski ülev. Eelnevatel võistlustel oleme raskel hetkel üksteist ergutanud, nüüd liigume peaaegu kogu aeg vaikides. Säde Tõnu ja Raidi silmes ei ole kustunud ja seega ei ole tarvidust sõnaenergiat kulutada.

Meie esialgne 85km plaan nägi ette KP22 ja KP10 kaudu finishisse suundumist. Tõnu on kosunud, sest uurib juba pikemat aega kaarti. Tean kogemustest, et midagi ülemäära tervislikku sellele ei saa järgneda.
“Võtame lõpetuseks 46. ja 29. juurde.”
“Sellel plaanil on jumet” - suudan väljapakutu kiiruga üle vaadata.
Tõnu juurdleb kaardi kallal edasi.
“Käime ka 58ndas ära!” – saavutusjanu ei jäta teda kunagi maha. Ammugi siis täna.
“See on üle 200m tõusta!” - nii palju suudan veel kõrgusjooni kokku liita.
Rait ei süti sugugi koheselt: “Minge metsa!”
Jõuame 29ndasse 50min enne lõppu ning ilma ühegi Raidu vastulauseta asume 58 punkti tõusu võtma. Vanem ja elukogenud Ott (Rene Ottesson) on mulle seltsimehelikult valgustanud, et kui naisterahvas ütleb “ei”, siis tegelikult tähendab see “jah”. Nüüd Rait näitab, et ehk oleme kõik ühesugused.

Rõõmsa üllatusena oli Tõnu mulle tund varem pakkunud terve Marsi batooni ja Rait pool geeli. Tundsin, kuidas süsivesikud rakkudes kärmesti glükolüüsi käivitasid ning adrenaliinist vedeldatud veri energia kehas laiali laotas. Lihastes oli hapnikku piisavalt ning nagu tavaliselt polnud piimhappest jälgegi. Olime lõputõusuks valmis. Läksime! All veel hüüan, et nüüd on ületatud viimane aed, poole mäe peal avan karjavärava, Rait teeb jätkuvalt musta tööd ja sulgeb selle ning anname rõõmsasti tuld. 21 minutit ja 220m tõusu lõpupunkti. Meeleolu on suurepärane. Tipus avaneb pastoraalvaade maaliliselt kobrutavatele villatäpilistele karjamaadele ja Õlimäe pildid tulevad meelde. Allatulek on valus, pigem tõuseksin kaks korda, aga kannatan ära. Lõpusirgel tõstame tempot, mille peale Rait küsib, et kas 5 min/km on ikka tarvis. Viimasel 300 meetril ilmuvad kuskilt meie kõrvale soomlased Ulla Silventoinen ja Seppo Mäkinen, peatsed XO võitjad, ja siis läheb tõesti kiireks, sest sarnaselt Ukraina EMle segapaarile alla jääda ei soovi.
Pildid võetud SIIT

NB!
Karli jutu täisversiooni leiab SIIT (avaldatud 4.augustil 2011)
.

14 comments:

Peeter said...

Võigas!

Anonymous said...

Rule B13 means:
No food or equipment shall be left on the course before the event for a team’s use, and no food or equipment (including rubbish) shall be discarded on the course unless retrieved by the team during the event and brought by the team with them to the finish.

See tekst on pärit võistlusjuhendist ja mina loen siit välja, et kõik asjad võib ajutiselt maha jätta, kui need hiljem võistluse jooksul kokku korjatakse ja finišisse tuuakse.
TA

Anonymous said...

Varustuse mahajätmist puudutava reegli B13 tõlgendamise kohta oli enne MMi ühe osavõtja küsimus MMi kodulehe foorumis, millele korraldajad ka vastasid:
http://wrc2010.org.nz/smf/index.php?topic=16.0
Lisaks oli selle kohta eraldi lause lõplikus võistlusinfos:
http://wrc2010.org.nz/eventinfo.htm

Diskussiooniks oli see reeglite punkt ka Karula MMi eel:
http://8wrc2008.rogain.ee/feedback.php?tid=176

Lisaks on selle reegli rakendamise kohta isegi lõiguke MMi videos, kus Rowlands-Barbour jätavad joogipunktis seljakotid maha ja lähevad punkti tooma.

Aga nõustun, et austraallased pole osanud reeglit B13 kõige selgemas inglise keeles kirja panna ja see sõnastus tahab kohendamist.

Lauri

Silver said...

"Retrieve", ehk "uuesti kaasa võtmine" ei jäta minu arust tõlgendamisvõimalust. Lubatud.
Öine võistlus ilma mõttes siis eriti raske, kõva sooritus.

eduardp said...

Nõus. Omaette küsimus on numbrid. Kahjuks pole ise leidnud numbritele sobivamat kohta, kui kinnitada need koti peale.
Kuid ka sealt võivad nad ära kaduda. Selle peale DQ saada oleks ebaõiglane.
Seega pole minu arust ainult korraks ilma numbrita jooksmine (kotita jooksmised on lühikesed ja sedagi juhtub väga-väga harva) mingi patt, sellest ei võida-ei kaota keegi.
Olla numbrita keelualas või teha numbrita keelatud asju, see on patt :)

Karli Lambot said...

Huvitav, et IRF kodulehekülg annab B13-le pisut teistsuguse sõnastuse. Mina lugesin enne ja pärast võistlust küll ainult seda linki.

No food nor equipment shall be left on the course before the event for a team’s use, and no food or
equipment shall be left on the course.

Anonymous said...

Nii ongi. B13 originaalsõnastuse 'left' jätab otsad mõnevõrra lahti. See selgitus (B13 means ...), mis oli toodud võistlusinfos, on üldiselt kokkulepitud tõlgendus. Nii et tasub peale reeglite lugeda ka võistlusinfot ;)

Lauri

Anonymous said...

Aga jättes nüüd tehnilised üksikasjad kõrvale, siis tahaks tunnustada Salomoni sooritust, aga samavõrra ka selle soorituse kaasahaaravat kirjeldust. Torkab pähe mõte, et EOL rogainitoimkond võiks hakata välja andma iga-aastast rogainijate kirjandusauhinda parima võistluskirjelduse eest.
2010 nominentideks nimetaks:
- Karli kirjatöö Uus-Meremaa MMist,
- Etsi kirjatöö Ukraina EMist (Tramm nimega Mati)
- Zazipea kirjatöö Taevaskoja rogainist

Lauri

eduardp said...

Lauri, Sul hea mõte, kuid ma ei selgitaks hea meelega parimat välja.
Nominendid võiks küll nimetada :)
Ja neid on kindlasti palju, sest kirjutiste eesmärgid ja ülesehitused erinevad kõvasti. Igasugustel lähenemistel, sh ka suhteliselt kuiv-statistilistel kirjeldustel on oma väärtus).

Üks põhjus on kindlasti see, et keegi ei mõtleks kirjutamisel sellele, et olla parim. Teine põhjus, et blogi on hetkemeeleolu ja -tunde kiire eneseväljendus. Hetkel on üks asi oluline, järgmisel päeval ehk miski muu. Hilisemat viimistlemist sageli ei toimu.
Seega rikub blogindus mõnes mõttes "suure kirjanduse" ära :)

Karli seekordset juttu olen lugenud ja nautinud palju kordi. Koos sissejuhatusega annab see lugu lausa kirjandusliku elamuse.

Anonymous said...

Nojah, rogain areneb ja laieneb kiiremini, kui reeglid ja nende järgimine järgi jõuavad. Suvel Ukrainas kuulsime rajameistrilt infi GPS ja kõrgusemõõtja kasutajatele, et need kaardipildiga ei haaku?! Olgu selle seljakotiga kuidas on, aga numbrita edasiliikumisel on spordivõistlusel ju ainult ühemõtteline tähendus. Karli jutt on tõeliselt hea. Lugesin seda õhtul ja hommikul varbad valutasid, nagu oleks ise kogu öö rännanud. Tulid oma emotsioonid meelde. Kogu öö tulime lõuna poole ja sai aina selgemaks, et eespool on Antarktika. Kuid nagu rõivatööstur ütleb - ei ole halba ilma vaid lihtsalt valed riided. Meil oli peal 18000 mm veesammast taluvad ISC kiled ja sees oli kuiv olla. Isegi põlved kuivasid umbes tunniga. Tänu okastraadile jäi pükstele see küll viimaseks rogainiks. Meie standardvarustuses on lisaks teine komplekt o-riideid, kindad ja vahefliis, juhuks, kui ei suuda end soojaks joosta. Nädal varem, võistluste ajal, tuli meiega tutvust tegema üks kohalik tibi. Tema hoiatas muu hulgas, et vihm võib ka lumeks muutuda. Nägime teda pimeda hakul, siis rändas ta paljaste kintsude välkudes. Ei tea, kas ta öösel lõuna poole tulles ka neid katis, aga finišisse tuli igatahes lühikeses vormis. Kokku korjas ta kaaslasega 2045 silma ja nad viisid koju memmede klassi saapa. Seega on meil, põhjala poistel, veel kõvasti arenguruumi. Juku

Alar said...

Väga võimas saavutus. Minu lugupidamine. Samuti väga vahetu ja aus kirjeldus, mida mõnus lugeda.

Arne said...

Numbri saab klammerdajaga kinnitada rõngaks seotud kummipaela külge. Selle võru tõmbad siis üle pea. Ei pea riietesse nõelaauke tegema, ei ole rebenemisohtu, saab vajadusel kotita liikuda ja pealisriideid vahetada.

marje said...

Karli, kui ilusti paluda, kas siis saab "sahtli" osa ka lugeda? Kõigi nende loetud juttude, kaardi ja piltide vaatamise peale on juba peaaegu tunne, nagu oleks ise ka käinud. Naljakas, et ühel ööl nägin rogainimist unes (aruharva orienteerun unes). Etsiga olin, aga küll oli seljakott kadunud ja geelid maha jäänud ja startides selgus, et plaani polnud üldse tehtud... Mäed olid suured ja järsud. Õnneks ainult uni!

Karli Lambot said...

Hea Marje!

Tore, et Sa ikka Etsiga käid:)
Aga jutu osas ma ei tea. Enamus sellest on vist loetav küll, aga pean kaaslastega läbi rääkima. Endaga muidugi ka. Nii et ei tea:)