Wednesday, May 14, 2014

Konnatahvel, uraan ja Glavlit

Eesti Energia andis nädal tagasi välja uhke raamatu põlevkivist pealkirjaga "Kukersiit ja konnatahvel".

Väike raamatutvustus oli "Ringvaate" saates, Marko Reikop kiitis täiesti siiralt, põhjusega (SIIN, algusega 32:25). Toakaaslane Hardi üritas stuudios tõestada, et põlevkivid põlevad. Põlesid.

Kirjutan aga seepärast, et termin "konnatahvel" ei öelnud mulle kuu-kaks tagasi mitte midagi. Ja seda hoolimata asjaolust, et olin konnatahvlit omal ajal 10 aastat uurinud, lõputuid proove võtnud, purustajas peenestanud, radioaktiivset tolmu suurtes kogustes sisse hinganud, analüüse teinud ja vene keeles aruandeid kirjutanud. Kõik andmed ja aruanded olid salastatud, mõned isegi SS-märgiga (täiesti salajane ehk совершенно секретнo).

Salastatus tuli eelkõige diktüoneema kildas ehk graptoliitargilliidis sisalduva uraani tõttu. Lühikest aega peale sõda toodeti Sillamäel kildast uraani, hiljem toodi tooraine Venemaalt sisse. Ka Rootsis, Ranstadi tehases, on sarnasest kivimist - Alum Shale'ist uraani toodetud ja seda veel 80ndate alguses. Käisin seal tehases 1989.aastal eravisiidi käigus ja kohtusin suure tehase ainsa töötajaga - direktoriga. Kaevanduse tranšeed olid veel avatud ja maa-alused strekid alles.

Kaks aastat hiljem käisin seal uuesti, koos Taani, Saksa- ja Iirimaa geoloogidega, kuid maastikku enam ära ei tundnud. Kaevandus ja paljandid olid maamunalt kadunud, jäljetult.

1989.aastal ilmus mul diktüoneema kildast esimene artikkel ajakirjas "Горючие Сланцы". Aeg oli põnev, sest tsensuur artiklite üle oli oluliselt vähenenud, peaaegu kadunud. Tekkis esmakordselt võimalus avaldada kilda uraanisisaldus, mis ulatus 1kg-ni tonnis. Varasemalt oli lubatud avaldada vaid  arvu >3 g/t.

Artiklile pidi kõigepealt loa andma Eesti Geoloogiavalitsuse spetsiaalne komisjon, kes kinnitas, et nimetatud artikliga ei tekitata Nõukogude Liidule kahju ja et see ei sisalda salajasi andmeid. Selleks polnud vist suurt julgust vaja, sest tsensuur ehk kõikvõimas Glavlit oli oma mõjuvõimu selleks ajaks kaotanud.

Kuid loa pidin saama ka peageoloogilt Evald Mustjõelt. Mäletan selgelt Pika tänava kõrge laega tuba ja suurt massiivset lauda, mille taga Mustjõgi istus. Ja tema resoluutset vastust, et kui ma uraani sisaldust artiklist välja ei võta, siis seda artiklit ei ilmu. Punkt.

Läksin oma murega ajakirja peatoimetaja, sümpaatse vana mehe Apananski juurde (Leonidi isa). Kongusnina kuulas oma sügavas toolis mind ära, mõtles natuke, ja ütles, et paneme uraani sisse. Panimegi. Võib-olla oli see esimene kord, kui endises NLiidus avaldati artiklis niivõrd suur uraani sisaldus. Võib-olla.

Hiljem selle artikliga mitte mingisuguseid probleeme ei tekkinud, julge samm õigustas end. Kahe aasta pärast sai Eesti vabaks.



2 comments:

Anonymous said...

Põnev lugu. Uuriti ja tehti ja kaevati natuke, aga kokkuvõttes oli see NL tuumaämbris väidetavalt ikkagi üsna väike tilgake.

eduardp said...

Jah, Eestis võeti peale sõda tuumapommi jaoks uraani üsna lühikest aega. Kuid sellest tegevusest - kaevandusest, vangidest ja võõrtööjõust sai alguse Sillamäe linna rajamine.