Jukola eri

Jukola eri oli viimase Vestluspäevaku teemaks. Jukola sobib ka müügitööks, eriti, kui osalised ise on seal suures mängus olnud ja Olle Kärner esimese eestlasena selle ülisuure teatejooksu võitnud. Järgmisel nädalavahetusel oodatakse ligi 20 000 osalejat, kes kõik, hoolimata tasemest, läbivad maailma tippudega samu radu.

Ise olen pigem Jukola tugitoolisportlane, eriti praegu, kus pulssi üle 101 ei soovitata veel mõned kuud  ajada. Harju OK on üle paljude aastate jälle rivis, Uku-Laur eestvedajana. Isegi kahju on, et seekord minna ei saa, sõita pole kaugele, vaid Turust natuke edasi. See-eest saab rahulikult ülekannet vaadata, kogu öö, hoides pöialt eestlastele, eelkõige Koovee 1 võistkonnale, kus loodetavasti 3 parimat eestlast (Timo ja Lauri Sild ning Kenny Kivikas) rivis. Kristo Heinmann jookseb Kangasala SK 1 avavahetust, seegi võistkond esikahekümne piiril.Hetkel on praegu registreerunud 1580 7-liikmelist meeskonda, lisaks osaleb päeval Venla teatejooksus 1426 4-liikmelist naiskonda.

Seekordne Vestluspäevak oli kindlasti kasulik kuulamine neile, kes ise metsa lähevad, lisaks on Timo&Lauri Facebooki lehel veel mitmeid huvitavaid linke. Pets intrigeeris kaaslasi rääkima kõige meeldejäävamatest Jukola juhtumistest, millest Timole oli Jukola esimese võidu võimas tunne ja võrdne tirimine Bergmani ning Lundanesiga. Sandrile hoopis see, kui ta abimehena vaikselt põõsas istus ja jooksjad sellest massidega üle jooksid ning üks mees naeltega käe peale astus. Petsile avaldas muljet Jukola mastaap, vist nagu Colosseumi areen gladiaator Maximusele, kui ta sinna esmakordselt võitlema viidi.

Minu jaoks on aga oluline eelkõige lugu, olgu selleks põnev heitlus rajal või siis mõni omapärane juhtum. Hea, kui oleks naljakas, sobib ka õpetlik. Seetõttu panen siis kirja mõned enda lood.

Lugu 1. Missä ollaan?

See juhtus minu esimesel Jukolal, mis oli 2005. aastal (Sirppi-Jukola). Olin LSF tiimis, kus ühte keskmist vahetust jooksis Kirti. Minule jäi viimane pikk vahetus, kuhu startisin ühisstardist 638. kohalt. 

Jooks läks kenasti ja möödusin pidevalt konkurentidest. Olin juba 100 kohta võistkonda tõstnud, kui lõpuni jäi veel 4 viimast punkti. Kuna teadsin, et seal enam hajutust pole, siis jälgisin natuke hoolsamini konkurente. Soome vanad olid sportlikud ja enesekindlad ning ehkki minu arust kaldusid nad natuke suunast paremale, usaldasin neid. Jooksime-jooksime kuni rongi esimene mees jäi seisma ja ütles lõpuks: "Missä ollaan?". "No kurat küll, pidi see nüüd minuga juhtuma" - käis mõte läbi pea. Edasi kammisin ujuva reljeefiga metsas siit ja sealt, möödus igasugu ronge, massiliselt orienteerujaid, kellest paljud veel eelmistest vahetustest ja loomulikult minu punkti ei läinud. Kaotasin 15 minutit ja 75 kohta. Viimases vahetuses on üldse raske palju kohti kaotada või võita, erinevalt esimesest.

Lugu 2. Põlv

See oli vist 2007 (Virkiä-Jukola), kui olin Harju KEK RSK viimases vahetuses. Kusagil raja teises pooles tahtsin konkurenti väikese kaarega maha raputada, kui ühel kaljusel tõusul komistasin ja kukkusin põlvega vastu kivi. Olen elus palju kukkunud, eriti lapsepõlves, kuid see, mis nüüd juhtus, oli midagi erilist. Põlvest purskas verd! "No kurat küll, pidi see nüüd minuga juhtuma" - käis mõte läbi pea. Kõik oli ju sinnamaani kenasti läinud. Sidusin peapaela, soki või veel midagi ümber põlve ja komberdasin edasi. Arstiabi punkt oli ebasobivas kohas. Teel järgmisse punkti sattusin täiesti juhuslikult kokku sõjaväelastega, kes põlve kinni sidusid. Loomulikult oli peale kukkumist rütm kadunud ja ka orienteerumisega tuli paar väiksemat viga, isegi mingitel mäesuusaradadel turnides. Võistkonna tulemus oli tähtis ja jõudsin finišisse 385. kohal. Kaotasin 37 kohta.

2008 Tampere-Jukolal, kui Olle Kärner Delta võistkonnas võitis, jooksin Harju KEKi eest esimest vahetust. 2009 Mikkeli-Jukolal, mida Vestluspäevaku liikmed pidasid üheks kõige nõmedamaks ligi 4,5 km avavahetuse esimese etapi tõttu, jooksin OK M.A.R.U. tiimis 6. vahetust ja üsna normaalselt. Ehkki vigu tuli ikka. 

Lugu 3. Kytäjä-Jukola 2010

No see oli ja vist jääbki üheks legendaarsemaks Jukolaks, kus viimasesse vahetusse sai ilma ühisstardita natuke üle 100 võistkonna. Ülejäänud 1500 võistkonda läksid koos. Pool tundi peale 7. vahetuse starti lasti lahti kõikide eelnevate vahetuste startijad, keda oli kokku ligi 2500. Olin minagi 7. vahetuse ühisstardis OK M.A.R.U. tiimis. Täpsem lugu on leitav Etsi blogis.

Juba esimene vahetus näitas, et midagi erilist on tulemas. Alati kindel ja kiire jooksja Raivo Reiman oli rajal 3 tundi, mistõttu kustus aku tühjenemise tõttu pealamp. Kuidas ta pimedas kohale jõudis, on omaette kangelastegu. Teise vahetuse alguses õnnestus Kaido Nurjal kompass ära lõhkuda ja kuidas ta niimoodi suutis raja läbi teha, on jällegi ime.

Kui ma kell 5:30 ärkasin, siis kuulsin väljaspool telki Tõnu Tänava muljeid. Naerda sai kõvasti, kuid põhiline, mis meelde jäi, oli lause: "Mitte midagi ei saanud aru".

Tegin kohe esimese punktiga koos paljude teiste jooksjatega rumala suure vea ja sain kokku järgneva laine 2500 orienteerujaga. Joosta enam ei saanud, jätkus tõsine rahvamatk, kus minu vahetuse jooksjaid oli vähe. Kuid needki olid pidevalt hädas. 

Üks vahvamaid kogemusi, mida ka Tõnu varahommikul värvikalt kirjeldas, oli järgmine: Jooksed-jooksed kuni ei saa enam mitte midagi aru. Näed KPd ja selle juures 8-9 liikmelist seltskonda seismas ja kedagi ootamas. Vaatad numbrit - kahjuks mitte minu punkt. Ja siis saad aru, miks need ülejäänud seal seisavad. Tuleb jooksja, kes võtab punkti. Seejärel haaratakse temalt kaart, keegi teeb selgeks vale punkti asukoha ja kogu punt paneb selle mehe järgi minema. Ja nii paar korda. Näitena toon etapi 6-7. Kui seal järg kaob, ja see kaob, siis...  

2011 Salpa-Jukola, Harju KEK, 7. vahetus
2012 Valio-Jukola, Harju KEK, 6. vahetus (DSQ juba 2. vahetuses)
2013 Jämsa-Jukola, Harju KEK, 1. vahetus
2015 Louna-Jukola, SK Mercury, 1. vahetus (siin olin raskelt borrelioosis, soojas külmetasin kogu aeg, enesetunne oli väga vilets, ka rajal). See jäigi siiani viimaseks Jukolaks osalejana.