Eelmäng
Kodus jõudsin internetist vaadata naiste VENLA teadet, kus tipud tegid hulgaliselt 3-5-minutilisi vigu. Rajameister kommenteeris, et oli üritanud teha ikka hästi nõudlikke radu. Kahekordne naiste eksmaailmameister ütles, et tegemist tuleb orienteerumise, mitte jooksuvõistlusega jne. Asi tundus põnev.
Seekord starti ei näinud, sest jõudsime kohale ca 22.30 ja vihmasajus tuli kõigepealt telk üles panna. Meil (344 OK M.A.R.U.) oli esimeses vahetuses kõige kindlam mees - Raivo Reiman. Tema on avavahetusest alati hästi välja tulnud. Seekord läks aga teisiti. Raivo oli alguses teinud suuri vigu, mis viis selleni, et lambi aku sai tühjaks juba poolel rajal. Pimedus, vihm ja ülitehniline maastik olid "hea" kooslus, mistõttu ma ei jõudnudki Raivot avavahetusest ära ooodata. Aega läks tal 3 tundi, koht 1411, kuid metsast tuli välja.
Teise vahetuse alguses lõhkus Kaido Nurja kompassi ning tema edaspidine liikumistaktika käis sellest tulenevalt ringi joostes ja kindlamaid tugipunkte kasutades. Aga neid viimaseid muidugi eriti polnud.
Mattias Rennel läks kolmandasse vahetusse ilma lambita, sest oli juba valge! Mina sellel ajal magasin.
Ärkasin 5.30, kui telgi kõrval käis kõva jututamine. Esimeses vahetuses tublisti üle kahe tunni metsas olnud Tõnu Tänav oli rajast erilises vaimustuses, ütles, et mitte midagi ei saanud aru. Kirjeldas värvikalt, kuidas ühes KP-s oli koos suur hulk "peata olekus" jooksjaid, kes ei teadnud, kus asuvad. Ainukeseks võimaluseks oli "kinni püüda" võistleja, kes sinna punkti tuleb ja siis tema käest kaart ära rebida. Pika ootamise peale üks tuligi, misjärel tehti talle kambakas ja üks mees sai selgeks, kus asutakse. Pani jooksu, kõik tema järel. Kahjuks 100m pärast peatus ja tunnistas, et ikkagi päris täpselt ei tea, kuhu minna tuleb...
Naljakaid jutte ja juhtumisi tuli telgiseina tagant ridamisi, vennad olid heas hoos. Tõotas tulla huvitav orienteerumine ja etterutates võib öelda, et samasuguses "kambakas" osalesin ka mina.
Peale esimest vahetust oli üsna selge, et seekord ühisstardist ei pääse. Aga seda, et ilma ühisstardita pääseb rajale vaid natuke üle 100 võistkonna, ei näinud rajameister ette isegi kõige kohutavamas unenäos. Planeeritud ajad ületasid tunduvalt tegelikke ning 7.vahetuse ühisstarti kell 9.00 läks ca 1000 võistkonda, 15min hiljem aga juba ülejäänud 2500, sh ka meie 6.vahetuse mees Mart (vahetasid Matiga etapid ära).
Jooks ise
Minu jooks "sai tehtud" juba esimese punktiga. Tee pealt ei tahtnud kohe metsa keerata, sest seal paistis olema kitsas rada, kus jooksjatest tekkis paras järjekord. Läksin natuke edasi koos ca 10 mehega ja juba tundus, et olin esimese etapi hästi lahendanud, kui panin end soos valesti paika (läksin vasakule) ning hakkasin punkti otsima valelt kõrgendikult, olles kaardist väljas. Ja kuna seal oli veel palju mehi, kes otsisid nii minu (169), kui ka natuke kaugemal olevat punkti 134, siis ei osanud kohe kahelda totaalses veas. Jooksin seal edasi-tagasi ringi ja kui lõpuks nö teisest süsteemist punkti leidsin, oli kulunud 29 min. Ka teise punktiga tegin viga, nii et pool tundi elust oli kihva keeratud, kollased rinnanumbrid kadunud ning ümberringi tuhanded 2-3-4-5-6 vahetuse mehed. See oli tõeline rahvamatk, kus põhjaliku kaardilugemise peale ei suutnud kontsentreeruda, sest lohad ja masside liikumine lihtsalt "lämmatas ära".
Natuke lahedamaks läks pikal etapil 6-7, kus massid liikusid alguses liialt põhja (sh ka Ostra Mart) ja nendega kaasa ei tahtnud minna. Edasi tuli vaadata vaid lohasid ja hoida enam-vähem suunda. Kaardilt suutsin lugeda vaid pikemaid ja suuremaid soo-soonikuid, kuid seal polnud ka kindel, mitmendas parasjagu olen. Mingite kõrgusjoonte ja objektide lugemisest ei tulnud midagi välja, lihtsalt ei saanud aru, sest kõike oli liiga palju ja kõik oli liiga ühesugune. Tore, et sellel etapil oli kaaslaseks Andy Karjus. Punkti sain küll ilusti kätte, kuid samas olin jälle ümbritsetud sadade kaasvõistlejatega. Juba oli nende seas ka kollaseid numbreid.Lohade ja rongisjooksmise pulli sai tehtud ka edaspidi, lahedaks läks kusagil 3km enne lõppu. Siis sai ühe väledajalgse vennaga pandud ka mööda süütut maastikku ja õnnestunult. Pulss ja kiirus tõusid, koht paranes pidevalt.
Ja siis tuli lõpp ja kiire telgi ning asjade kokkupanek ning 130-140-ga kihutamine laevale. Pesta sain kodus, hea soome saun võistluskeskuses jäi proovimata.
Olin rajal 2h 52min!, tõusu tuli kokku 541m. Lohad liikusid otse, inimesed põhiliselt ka. Ringijookse või teevalikute alternatiivide kaalumist praktiliselt ette ei tulnud.
Seega oli tegemist ühe toreda pühapäevahommikuse rahvamatkaga, orienteerumise osas ei õppinud midagi, loodetavasti ei unustanud ka midagi.
Kaart parema resolutsiooniga
Tulemused (meie koht 599.)
NB! Teekonda kaardil ei maksa väga tõsiselt võtta, sest enamasti ma ei teadnud, kus täpselt asun.
9 kommentaari:
tere ets
ma ise sain joosta suht palju rongis.aga ei saa ütelda ,et orienteerumist oli vähe.tegemist oli suht palju joonorienteerumisega,kus sa läksid rongis ja pidid kogu aeg kaardis olema et ei peaks punkti piirkonnas või hajutuspunktis hakkama "missä asumme",viisi yksi kolme" jne.küsimusi esitama.selle kaardi peal sa pidid kogu aeg paigas olema sest ennast paika panna peale eksimust oli väga raske
Mul endal läks suht hästi kuni enne lõppu puu alt läbi minnes sain sellise paugu pähe et olin mitu minutit kuskil mujal.õnneks oli see hästi selge koht ja kui hakkasin asjast jälle aru saama sain ennast kohe paika.minuarust väga super maastik ja väga hea kaarditrenn.sellisel maastikul tahaks proovida tavaraja võistlust
Tenno
Vaatsin tükati YLE TV ülekannet võistlusest ja kusagil ühe paiku öösel ootas kaamerasilm liidreid arvatavasti kuskil teise vahetuse keskosas. Liidrid tulid ja läksid, aga samal ajal punkti võtnud esimese vahetuse 1000-ga algavad numbrid jäid rahulikult minutiteks paigale ja uurisid kambas kaarti, et kuhu ja kuidas. Kommentaator teadis öelda, et ees seisab pikk etapp ja ilmselt otsitakse sellele turvalist lahendust.
Vaatasin kodus poisi kaarti ja nähtu ning kuuldu kinnitab Tenno sõnu, et pidevalt pidi kaardis kinni olema. Ise poleks küll tahtnud öösel sellisel maastikul joosta, ei tea, kas päevalgi oleks hakkama saanud.
Möödunud aastal kutsusid LSF PT poisid mind Jukolale appi, asendama vigastuse saanud kaaslast. Eesmärk oli saata mind viimasele vahetusele enne ühisstarti. Umbes 5 min. jäi siiski puudu ja sain tõelise orienteerumiselamuse kui ca 1000 mehe ühisstarti sattusin. Peale 500 meetri läbimist tuli osaleda totaalses puntratantsus, et saada märget 1. KP-s. Lõpuks see õnnestus, kuid teadmata jäi tunnusnumber ning finiši OK! tõi alles selguse . Kui kuu aega tagasi mulle taas samalaadne ettepanek tehti siis olin kohe nõus – ühisstarti ja ilmtingimata. Seega siis kahe aasta võrdlus – peab tunnistama, et „adrenaliinilaks“ oli sel korral märksa nõrgem - ilmselt hakkan harjuma ja järgmiseks korraks peab panuseid tõstma. Kuivõrd stardipositsioon polnud eriti soodne (1331), siis stardikoridoris kaardivaatamisele tähelepanu ei kulutanud vaid spurtisin, nagu jõudsin, et puntratantsus soodsam positsioon saada. Kuid nüüd oli teisiti - hajutati ilmselt neljaks ja kompostrid olid eraldi alustel (möödunud aastal pika pingi küljes, kus tulejad ja lahkujad üksteist takistasid) Seega sujus algus hästi, kuni tuli 3. KP-s tempo eest lõivu maksta. Nägin küll, et pisut liiga vasakule kaldun, kuid ei reageerinud sellele. 5-6 min läks kõrval süsteemil. Edasi võtsin rahulikumalt. Enne pikka etappi hakkas keegi hõikama – 176…? Teine kõrval vastas - kyllä…(vaatas ikka kaarti ja lisas ) mutta, ei kannata luotta. Ja seda nutust halamist - 176..?...176.? .. oli kuulda veel vähemalt pool kilomeetrit. Võrreldes möödunud aasta Mikkeli teederohke maastikuga oli suur erinevus - kui siis sai ise teed valida, siis nüüd valis tee sind ja jäi üle vaid jälgida, kuhu ta sind viib. Kuigi algus läks õiges suunas, võis hiljem siiski kõrvale vedada ja siis tuli järgmist hargnemist oodata. Ise uut teerada teha ei olnud mingit mõtet. Ka liikumiskiirus oli ette dikteeritud – kui keegi hakkas tõusul käima tegi sama kogu rong. Sest tihedas mööda ei saanud. Kaart oli muidugi mõnusalt täpne ja 5 meetri reljeef andis väga hea ülevaate. Heaks treeninguks osutus Mustla-Nõmme, kus tuli ka väga täpselt lugeda, kuid seal ei saanud sageli lõplikult aru, mida kaardistaja oli kujutanud. Seadsin eesmärgiks 2,5 tundi ja see oli täiesti saavutatav, aga 20. ja 21. minnes ei saanud kõige paremale teerajale pihta, samuti 3.KP ekslemine. Täna hommikul sörki tehes ja võimeldes imestasin, et õlavöö lihased on kangemad , kui jalad. Aga 13 km jooksul tuli ju tõuse mingi 600 meetrit ja nelivedu tuli abiks võtta ka kaljudelt laskumisel. Juku
Tenno, kas tõesti oli võimalik kogu aeg kaardis olla :) Ja Sa võiksid hakata kiivrit kandma, peaga puulõhkumine polnud vist esimene kord.
Juku, pärast jooksu mõtlesin Sinule, seda, et lõpuks ometi said neid 5m jooni joosta :)
Tippude vigadest on huvitavaid näiteid YouTube'is.
Näiteks: http://www.youtube.com/watch?v=uyoxHnD6LmI
Kristiansandi 1.vahetuse "Missing point" oli eriti lohutav vaadata. Täpselt sama asi juhtus mul Ilves 3 viimasel päeval.
Ennevanasti tähendas termin "kaardist väljas" ikka tõepoolest kaardistatud alast väljas olemist. Ja seda on paraku juhtunud mitmete kõval tasemel orienteerujatega:)
Alari
Paistab, et see kaart, millega metsas käisid oli veidi teine, kui see, millele oled kandnud esimese KP-seiklused. Seega sa käisid tõepoolest kaardist väljas. Vabandan!
Alari
Jooksukaart oli jah teine, aga ala oli kaardistatud :)
Kõik kes 7.vahetuse ühisstardist sinna sattusid, olid teinud suure vea, sest punkte ei tohtinud seal kellelgi olla.
Kristiansandist - "Jostein lost one of his contact lenses and couldn't read the map properly. He was just able to follow the pack and try to get the right control. He didn't punch control number 6 even if on the GPS it looks like he was there."
http://baptisterollier.blogspot.com/2010/06/jukola-hylatty.html
RR
Aga seni huvitavaim Jukola, kus jooksnud olen :)
Pean pisut täpsustama – nimelt ei ole mul soov ilmtingimata joosta kaardiga, kus H=5m, vaid olen tänulik, kui kaardijoonistaja on teinud täpse ja võistlusolukorras hästi loetava kaardi. Ning tegelikult ei ole minul probleemi, sest olen õppinud toime tulema ka nende aasta parimaks valitud kaartidega, kus inimkõrgusi vorme on kujutatud kolme joonega. Kui aga kuulasin laeval tagasisõidul osalejate seiklusi, siis nende põhjal võib küll julgelt väita, et kamba peale oleks eesti orienteerujatel kulunud kindlasti paari ööpäeva jagu vähem aega radade läbimiseks, kui meil kodus oleks kasutada rohkem kaarte, kus sinna joonistatud reljeefijoon alati ka midagi konkreetset tähendaks. Juku
Postita kommentaar