Kiiruspiirajaga sprindirajal

Tore oli üle pika-pika aja jälle Eesti MV orienteerumisvõistluste stardis olla, näha kõiki tuttavaid, lobiseda. Kui varasemalt olen läinud alati medalile võistlema, siis nüüd oli eesmärk hoopis teine - osalemine.

Olen natuke sörkimas käinud, hoides pulssi alla 130. Ilma kõnnipausideta pole seda olnud võimalik teha. Taastusravi füsioterapeut ei soovitanud veel pikka aega liikuda kõrgema kui 101-se pulsiga, kuid see tähendanuks ainult kõndimist. Nimelt õpetati taastusravis, kuidas peab õigesti kõndima ja rattaga sõitma. Üllataval kombel sai isegi 101se pulsiga 1-tunnise tegevuse tulemusel kena koormuse kätte.

Kuid tahaks ikkagi natuke kiiremini liikuda, lõppude lõpuks on jamast juba 5 kuud möödas. 

Niisiis, lubasin abikaasale ja endale, et hoian pulssi alla 130. Kuid juba stardis oli näitaja 99. Hoolimata  eesmärgist, milleks oli vaid raja läbimine, tekkis stardiärevus nagu vanadel headel aegadel. Füsioterapeudi soovituse järgi oleks pidanud stardiga piirduma, pulss oli jõudnud maksimumi lähedale.

Joosta oli kerge ja mõnus. Kui jooksja energiatrilemma on süda-kopsud-lihased, siis seekord oli jälgimise all vaid üks - süda. Hingeldama end ei ajanud ja ka peale jooksu oli hea ja puhanud tunne. 

Kuid pulss näitas midagi muud. Rajal tasapisi tõusis ja tõusis kuni... (seda numbrit välja ei too). Peale lõpetamist ei taastunud väga pikka aega. Rääkimisega tõusis kohe 10-15 lööki. Hoolimata heast enesetundest käitus organism teisiti. Seda oli huvitav kella pealt jälgida. 

Rada ise oli lihtne. Sellel maastikul oli vist võimatu teha keerulisi radasid, ehk ainult paljude kunstlike takistuste abil. See aga nõudnuks lisaressurssi, mida pole kunagi piisavalt. Rajameistri amet oli veel lahtine ca kuu aega enne võistlust ja tore, et Taivo Timmusk selle ülesande enda peale võttis. Tööd pakuti ka mulle, kuid see poleks mahtunud ei ajaplaanidesse ega olnud puht füüsiliselt jõukohane. Põdesin vahepeal veel ka Covidi läbi, selle mõju kestis mitu nädalat. 

Kangesti oleks tahtnud euroopakatel abiks olla, kuid ebaselge tööplaan ei võimaldanud lubadusi anda. Hiljem selguski, et Türgi kolleegid tulid just euroopakate ajaks Eestisse ja pidin nendega 3 päeva ringi käima. 

Pühapäeval jõudsin siiski teatejookse vaatama ja elamus oli äge. Just Evely Kaasiku finišiheitlus, kus silla peal juba tundus, et konkurent möödub, ometi suutis Evely Eesti naiskonnale 6. koha välja võidelda. Elamuspisar tuli silma, lisaks mitmele pisarale päev varem võidetud hõbemedali puhul. See oli Evely võistlus, kes kuuldavasti jäi peale euroopakaid Covidisse.

Kahju Timo Sillast, kelle edusse uskusin kõige rohkem. Covidiga läbitud lühiraja jooksud ei näidanud tema tegelikke võimeid, lisaks veel mingi Ameerika palk reielihases, millest võistluseelsel päeval 3 cm välja võeti. Kahju, pagana kahju. Kenny Kivikase superjooks teate viimases vahetuses, millega tõstis Eesti koondise sellel riukalikul Põlula maastikul riikidest 5. kohale, oli väga vinge.

EMV sprindi tulemused

Vahepealsetest o-tegemistest veel niipalju, et Geoloogide suvepäevadel tegin hommikuse virgutusorienteerumise jaoks Käbliku turismitalu kaardi ja panin ka punktid maha. PILDID

Koos Tarmo Klaariga panime Keila metsa üles uue MOBO raja. Selleks sai ka kaarti uuendatud. Kokku on rajal 29 punkti, mille läbimiseks rajaplaani tegemine polegi väga lihtne. Usun, et ratta- ja jooksuorienteerujate võimalused on võrdsed, Timo Sillal ja Lauri Malsroosil mõlemal võimalus läbida rada alla 1:30. Hetkel on rajarekord Alan Vaski käes, kes II katsel joostes läbis kogu raja ajaga 1:59:50 ja rattaga 1:54:01. Kiireima läbimise arvestus kestab oktoobri lõpuni.
NB! Veekindlat trükikaarti saab Keila Tervisekeskusest.

Kuna olen hetkel lõunaeestlane, siis jäi kahjuks osalemata Tallinna MV sprindis Keilas, kus kaardi- ja rajameister oli Tiit Tatter. Põhiklassi rada läks kenasti meie maja juurest mööda, oleks olnud hea jälgida või kõrgelt jooksjatele vett pähe kallata.