Monday, November 1, 2010

KOKU-l SI-jaamu äratamas

KOKU-ga läks hästi, sest jooksime lühikest ehk B-rada ning jooks ise tuli ka hästi välja.
Loodetud sörgist oli asi kaugel. Tiimikaaslane Tiit Tali oli terve ja heas vormis ning tulemusele orienteeritud. Pikka rada kartis oma kannakõõluse pärast, see läks eelmise aasta A-rajal nässu ning vaevas endist tippsportlast kevadeni. Seetõttu pidi esialgu kirjas olnud kolmas liige Sixten Sild jooksma pikka rada üksi.

Tiidult tuli võistkonnale hea nimi – PUTA. Nüüd on lootust, et blogi klikkijate arv tõuseb hüppeliselt, tõsi küll, peamiselt hispaaniakeelsete meesterahvaste poolt, kes Googlist vastavat teenust otsivad...

Bussiga starti sõitmine võttis aega terve igaviku. Oli tunne, et meid viiakse 30km kaugusele. Hilinesime 5 min.

Ilm oli tõeliselt mõnus. Stardis saime kolm vana kaarti ja läkski andmiseks. Juba algul oli raskusi kaardi ja maastiku kokkuviimisega, ehkki kõrge nõlv oli heaks orientiiriks. Mingil hetkel oli küsimus asukohas, kuid oletused tihniku piiri osas kaardil osutusid õigeks. Kaks sügavat auku kinnitasid seda, et oleme kenasti punasel joonel.


(kaardid on võetud A-raja võitja Kristo Heinmanni blogist ja seal on peal ka nende rada)

Natuke üllatav oli, et üks tiim jõudis kohale juba hetkel, kui ma sügavast punktiaugust (KP32) välja ronisin. Tiit ütles, et noored panevadki alguses kõvasti.

Etapp järgmisse KP-sse (35) oli mul aga kontrolli alt väljas, sest alguses pidin Tiidule järgi jooksma, seejärel ei suutnud lagedal ennast kaardil hoida. Õnneks oli Tiit kaardis, punkti poole keerasime õigest kohast. Kuid tee punktini ja tagasi oli ikka väga rõve – mööda mahaniidetud lepavõsa pikalt mäkke üles, siis alla sügavasse orgu. Ehkki olime etapi läbinud kiirelt ja veatult, oli seesama “noortetiim” meile üsna lähedal. Nemad tulid punkti natuke teisest suunast. Alles finišis saime teada, et tegu oli isa ja poja Piirisillaga.

Et jälitajate eest ära saada, vajutasime korralikult. Pulss oli 155-165 vahel ja seda kogu võistluse vältel. Tiit murdis võsast läbi nagu tank, mulle sobisid rohkem tee-etapid.

Ainsa suurema vea tegime 4.KP-ga (43). Kaardist polnud võimalik aru saada, hoidsime suunda ja lootsime õnnele. Pulgamehena ronisin vahepeal ühe kena lageda künka otsa, siis ka järgmise künka tippu, kuid sealgi polnud punkti. All soo ääres saime end paika, misjärel ronisime uuesti sellesama teise künka otsa. Ja ennäe, seal puude taga oli veelgi kõrgem tipp ja punktki...

Esimese kaardi lõpus oli selge, et täna andis rajameister KOKU-l ikka täie rauaga. Olime Tiiduga õnnelikud, et tulime lühikesele rajale ja ei kadestanud sugugi Sixtenit. Etterutates võib öelda, et ta tuli välja hea ajaga – ca 3,5 tunniga (ehkki üks punkt jäi kogemata vahele). Kuid päris paljudel läks üle 5 või 6 tunni (!).
KOKU ajaloos on olnud 2 jooksu, kui A-raja võitja võistkonna aeg on tulnud üle 2 tunni. Täna said vaid võitjad aja napilt alla 3 tunni.

Väga huvitav teevaliku ülesanne oli teise kaardi esimene etapp (KP-sse 44). Tiit vaatas ringijooksu variante, kuid minu tungival soovil läksime siiski otse. Joostavus oli oodatust parem ja laskumisi-tõuse kardetust vähem.

Enne joogipunkti seisis maanteel rajameister Mihkel Järveoja ja ootas A-raja liidrit – The Sild Experience Teami. Naersime selle peale, sest olime kindlad, et A-raja meesteni on aega veel terve igavik (ehkki nad startisid 35min meist varem). Maastik oli olnud ikka tõsine pähkel.

Kolmanda kaardi esimese etapi (S5-49) jooksime ringi, kuid teise läksime natuke minu initsiatiivil jälle otse. See oli õige otsus. Tiidule ütlesin, et ka A-raja tipud teevad nii.

Jalg oli juba keskmiselt pehme. Poolteist tundi peale starti hakkas parem puus ebameeldivat valu tegema (Libahundi tagajärg). Kolm päeva tagasi hakkas valutama juba 30.minutil, järelikult oli kahe puhkepäevaga tublisti paranenud. Miskipärast hakkas peale puusavalu ka vasak labajalg valu tegema, võttis vahepeal isegi lonkama. Pulss oli ka kõrge (160-165). Kõik see kokku viitas vaid ühele – hakka puhkama, aitab neist tirimistest küll!

See jooks tuli kõigepealt lõpuni joosta. Piirisillad liikusid viimastel etappidel väga hea tempoga, kuid vahepeal tehtud vigade tõttu lõpetasid üle 20min hiljem. Meie aeg nö lühirajal tuli 1h 51min. Olime ainukesed, kes said aja alla 2h.

Kuna konkurente B-klassis eriti polnud, siis võrdleksin aegu A-raja TOP3 tiimidega. Siinkohal tuleks ära unustada, et A-rada oli enne ühist etappi läbinud ca 10-11km.

PUTA (meie) 1:45.50
The Sild 1:41.43
SKM! 1:42.57
New Balance 1:35.25 (!)

Kokkuvõtteks võib jälle vaid öelda, et oli väga huvitav rada, kus tuli lahendada kõiksugu orienteerumisülesandeid ning osata üldistada vanu kaarte. Tõsi, autasustamine toimus prognoositust tunduvalt hiljem, kuid siiski jõudsime kenasti kaardistajate seminarile. Ka Sixten jõudis, sest ta pidigi jõudma. Et üritust avada ja juhatada.

3 comments:

Marek said...

Ülikooli õppejõud sai korraliku 6½-tunnise trenni :)

Anonymous said...

KOKU on sprint sellega võrreldes - http://sites.google.com/site/mammuttimarssi/Home/tulokset/tulokset-2010
RR

eduardp said...

Nad võiksid juba rogainida.
Arvata võib, et Hyvinkää Kytäja maastikul (Jukola 2010) võib isegi 20km väga pikaks marsiks kujuneda.