Viimased kuud on olnud väsitavad, võiks isegi öelda, kurnavad. Tülpimus tegemistest, ehkki nädalavahetusel olen siiski suutnud ka pikemaid trenne teha. Uisutamine on olnud emotsionaalselt väga mõnus.
Ligi kaks nädalat tagasi nägin lennukiaknast ahvatlevat uisuvälja, kus oleks võinud ühes suunas mitu kuud sõita. Kahjuks jäi see koht Eestist kaugele, Gröönimaa ja Kanada vahele.
Eesmärk oli jõuda soojale maale, tõsi küll, mitte puhkamiseks vaid konverentsil osalemiseks, kuid nagu kiuste jõudis ka sinna külm arktiline õhk, kus öösel oli 5-8 kraadi ja päeval 10+ (tavalise 26 kraadi asemel).
Tegime Indrekuga igal öösel trenni, mina 2 korda vähem kui tema. Ei lasknud end uude ajavööndisse pöörata.
Esimese öö kehv enesetunne lõpuks taandus ja suutsin ka mereäärsel asfaldil pikemalt joosta, kuid viimasel ööl/varahommikul oli jälle tugev nõrkus sees ja kõndimine oli suureks abiks. Kõige hullemat ei oodanud, kuid eksisin. Haigena koju, paar päeva tööl. Õnneks lubab nüüd bronhiidi-laadne haigus kodus siiski tööd teha, kuid sporditegemisega on asi kehv - laupäevane Tallinna linnarogain jääb jooksmata. Vorm sulab nagu kevadine lumi. Või pole neid kumbagi olnud.
Ehk õnnestub 1.aprillil Seiklushundi Tartu rogainil käia, kodustaadionil, lapsepõlve mängumaadel.
Üks kuu on jäänud Itaalia rogaini EM-ni, raha pole sealt küsitud, korraldajate poolelt on vaikus.
Muusikat ka:
Ligi kaks nädalat tagasi nägin lennukiaknast ahvatlevat uisuvälja, kus oleks võinud ühes suunas mitu kuud sõita. Kahjuks jäi see koht Eestist kaugele, Gröönimaa ja Kanada vahele.
Tegime Indrekuga igal öösel trenni, mina 2 korda vähem kui tema. Ei lasknud end uude ajavööndisse pöörata.
Ehk õnnestub 1.aprillil Seiklushundi Tartu rogainil käia, kodustaadionil, lapsepõlve mängumaadel.
Üks kuu on jäänud Itaalia rogaini EM-ni, raha pole sealt küsitud, korraldajate poolelt on vaikus.
Muusikat ka:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar