Sunday, January 17, 2010

Külmast ja külmetamisest

Täna, 70 aastat tagasi mõõdeti Jõgeval Eesti külmarekord,
-43,5°C. Praegugi leiab lehtedes artikleid ja teateid külmadest ilmadest maailma erinevais paigus. Eks Eestiski on viimasel ajal jahe olnud. Üllatav oli artikkel, kus imestati –44 kraadise temperatuuri üle Altai krais Siberis. See inspireeris kirjutama.

Üldiselt pole mul elus palju külmetamist olnud, või õigemini, lihtsalt kõike ei mäleta enam.

Altai, talv 1984. Kui jõudsime suusamatka alguspunkti Tjunguri külla, oli seal temperatuur -42°C. Ei midagi hullu, sest nägu oli külmaga Gorno-Altaiskis ja nn Tjunguri ekpressis ära harjunud. Viimane oli väike PAZ-tüüpi buss, mis sõitis 2 päeva ja laskumistel läks üsna jahedaks. Istusime liikumatult kotihunnikute vahel, suurimaks ohuks varvaste ärakülmumine. Minu jaoks oli sellel matkal külm seotud eelkõige ahjumehe ametiga. Nimelt koosnes telgiahju korsten paljudest õhukestet metalltorudest, mis läksid tihedalt üksteise sisse. Hommikul oli pigiseid torusid raske üksteise sisse toppida, õhtul jälle lahti tõmmata. Ja kuna kinnastega seda teha ei saanud (libe), siis toimetasin paljakäsi. Tõsi, mägedes üleval oli natuke soojem, reeglina vähem kui -35°C. Matka keskel olid sõrmed 2 või 3 korda normaalsest jämedamad ja võtsid esialgse kuju tagasi mitu kuud peale matka. Kuid külmakahjustusi sain, sest isegi kerge külm aasta hiljem tekitas näppudes valu.
Ka varbad külmetasid igal hommikul hullult. Tavaliselt läks vaja ca 1,5 tundi liikumist ja külmaga võitlemist, et veri varvastes korralikult käima hakkaks. Üsna sageli tuli soojasaamiseks viletsad saapad vahepeal jalast ära võtta ning kätega varbaid masseerida.

Elbrus, suvi 2000. Olime teinud korraliku mägimatka kõrgete ja tehniliste kurudega, viimaseks sihiks oli tõusta Elbrusele, kus olin esimest korda. Ei võtnud seda tõusu eriti tõsiselt, sest eelmisel päeval tipust tulnud Eesti tüdrukud olid erksad ja rõõmsad. Ilm oli olnud väga hea, soe ja tuuletu. Ülbeks tegid ka jutud massilisest tipuskäimisest 1967.aastal, kui SSOR-i 50.juubeli puhul aeti sinna üles 500 kolhoosnikku ja töölist. Inimkett liikus üles, okserada tuli alla, kuid tippu jõudis neist üsna palju.
Niisiis, panin öösel kell 2 särgi peale õhukese fliisi ning sturma. Sooja aluspesu ja suusajope jätsin telki. Üsna pea sai selgeks, et ilm on külm (-10°C) ja väga tuuline. Soojasaamiseks pidi kiiremini liikuma, ka selleks, videokaameraga paremaid kaadreid saada.
Mingil hetkel olin kahe tipu vahelisel sadulal, kaugel teistest ees. Oli ilgelt külm, kuhugi varjuda polnud võimalik. Natuke kügelesin ühe väikese kivi taga, sest ei teadnud, kustkaudu läänetippu tuleb minna. Lõpuks otustasin minna otse mööda valget jääd-lund üles. Mõni koht oli päris järsk. Puhus kõva tuul, videokaamerat oli raske liikumatult hoida. Peas oli põhiliselt üks mõte - pärast tippu kiiresti alla telki ja magamiskotti sooja. Lõpuks tuli tipp. Kuid siis oli natuke kahju kohe alla põrutada, soov oli ka teiste ponnistused kaadrisse saada. Ja nii kügelesin seal veel 40 minutit.
Seejärel jooksin alla, kuid Raivo (Plumer) suundus veel ka idatippu.


Film minult, montaaž Mart Kainelilt

Krimm, suvi 1980. Kolasime peale praktikat lõunarannikul ringi. Jäime ööseks Sudaki linna, soojemad riided jm varustuse olime jätnud Jaltasse. Ööbisime salaja mingi sanatooriumi aias murul, temperatuur oli vähemalt +15°C (?). Kuid kuna seljas oli vist ainult T-särk, siis hakkas öösel vastikult külm. Ainuke soojasaamise viis oli ... suudlemine :)

Järeldusi külmetamise põhjuste kohta võib siit igaüks ise teha.

8 comments:

Gea said...

Minu Altaid anno 1980 ja 1985 olid umbes sama soojad. Rekordkülma pidin taluma hoopiski Lääne-Sajaanis,kus termomeeter langes alla 50 külmakraadi. Kummaline, aga sellest matkast on jäänud köige soojemad ja üksikasjalikumad mälestused. Aga üldiselt on minu kogemus, et mägimatkal tuleb külmetamist rohkem ette kui suusamatkal.

Anonymous said...

Sellist külma, nagu 1984 Lääne-Sajaanis talvel taluma pidi, pole enam kohanud. Näiteks matkasaapa sisetaldu ei saanud matka lõpuni kätte (kuivatamiseks), kuna need olid saapa sisse kinni jäätunud.
Jaan

Anonymous said...

84 Lääne-Sajaanid & Tuva (Mongun-Taiga) oli suht talutav, max mõõtsime -38. Õhtuti oli jah nii, et saapad pidid mingi soojas olema, et sokke kätte saaks ja üks meist pääses napilt paari varba eemaldamisest (sõitis alates matka 3.päevast viltides). Aga ilus oli, päike säras pea kogu aeg:)

RR

eduardp said...

Minu jaoks oli talvede suurim probleem matkasaabas. Poes müüdi matkasaapaid harva, 11.- rublastega külmetasin kõvasti. Osavamad polaaralade matkajad õmblesid saabastele tuletõrjevoolikust katted peale.
Kiievi 30.- rublastega oli juba hea käia, aga need lagunesid 1-2 korraliku matkaga.

Gea said...

Just, Lääne-Sajaanides päästsidki meid ainult vildid. Nii kui Abakanis rongist maha saime, siirdus kogu seltskond poodi vilte ostma. Mul olid nn. grupivildid ja hoidsin vildiraha kokku. Õhtul laagrisse jäädes oli esimene asi saapad vildikute vastu vahetada. Ütlemata tänuväärne jalanõu!

Anonymous said...

Re:Osavamad polaaralade matkajad õmblesid saabastele tuletõrjevoolikust katted peale.
Nii oligi, kusjuures vooliku ja saapa vahel oli veel lambanahk, ainult et kingsepp tegi asja nii tihkeks, et asi ei hinganud ja siis oligi seest kõik jääs ja soki sai alles hommikul kätte ...
RR

Anonymous said...

Läks natuke sassi, aasta 85 oli see. Ju sel aastal oli siis soojem ja ilmselt mõjus ka see, et laagrid olid meil suht kõrgel - 15-st ööst 3 üle 3000 m ja ainult 2 alla 2000 m.
RR

Anonymous said...

Meil oli Lähispolaar-Uraal 93.a. järjest öösiti 40 kraadist allpool. Päeval oli ka nii jahe, et puhkepeatuseks seisma jääda ei tahtnud, kohe kui koti seljast maha võtsid, nii oli külm kontides.
Altais on huvitav nähtus temperatuuriinversioon, talvel on mägedes soojem, kui all orgudes, ka meil 2000.a. ei langenud mägedes 30 kraadist külmemaks, samal ajal all orgudes oli palju krõbedam.
Tänapäeval on muidugi varustus palju parem, kasvõi vanad magamiskotid, mida keegi taga ei igatse, uhhh...
Einark