Rogaini parim osa on finiš. Kuid mitte ainult selleks ei lähe rogainima, eelkõige on see ikka suur seiklus, mis algab raja planeerimisega. Keha peab olema kannatamiseks valmis, kuid üllatusi tekib alati. Kui ei teki, on seegi üllatus. Seega on rogainis põnevust nii väljas- kui seespool maist keha. Vaim on aga omaette teema nagu ultratel ikka. Mida aastad edasi, seda väiksemaks jääb ambitsioon. Tõsi, auhinnalisele kohale on siiski tore tulla ja selleks ka valmistud, kuid murdumine rasketel hetkedel on juba lihtne tulema. See on nagu mäetipu vallutamisega, kus kodus mõeldud kangelasteod hääbuvad väga rasketes ja keerukates oludes ülilihtsalt. Kes pole seda tundnud, ei mõista.
Osalemine kodustel tiitlivõistlustel ehk Seiklushundi poolt korraldatud Euroopa meistrivõistlustel rogainis Otepääl oli kergelt mõttes juba aasta alguses, ehkki tulenevalt eelmisel aastal läbielatust oli teostus suure küsimärgi all. Veel aasta tagasi olin üsna kindel, et minu nö ultrad on selles elus joostud. 24h rogain on ränk katsumus ja selleks peab tervis korras olema.
Planeerimata ettevalmistus algas koroonarogainidega (tänud siinkohal Reigo Lehtla tiimile), ajapikku lisandusid ka teised pikemad trennivõimalused. Talihari Vanakuri Pehmo rada lisas üle 50 km-se kogemuse, keha, sh neerud hakkasid tasapisi pikemate otstega harjuma. Üritasin käia võimalikult palju orienteerumisüritustel ja seda suuresti Lõuna-Eestis, kus pesitsesin suvel nii puhkuse ajal kui kodukontoris.
Partnerit EMiks hakkasin vist otsima suve alguses, kui oli tunne, et tervis lubab 24-tunnist katsumust läbi teha. Ehkki olin Mati Preitofiga teinud enamus treeningrogaine ja rogainipartnerina on ta suurepärane kaaslane ning ka füüsiliselt oli heas seisus, tundsin, et tugevas MSV klassi konkurentsis vajan medali võitmiseks siiski füüsiliselt võimekamat kaaslast. Poodiumikohata ei tundu 24h rogain nii ahvatlev. Seetõttu otsisin esialgu kaaslast naispartnerite hulgast, kus XSV medali võitmiseks oleks pidanud ise vähem pingutama. Suhtlesin mitme naisterahvaga, kuid erinevatel põhjustel sellest asja ei saanud. Suve algul tegin diili ühe tuntud meesorienteerujaga, kuid osalemist ära ei registreerinud. Kahjuks või õnneks ei paranenud ta oma vigastusest ja võetud risk väga tugeva orienteeruja, kuid kogenematu rogainija näol jäi võtmata.
Seega polnud mul augusti alguses veel partnerit ja olin kerge südamega valmis ka rogainist loobuma. Enam kedagi otsima ei hakanud ja arvasin, et kui saatus tahab, küll ta mulle kellegi ette viskab.
Ja siis helistas
Jaak Väärsi - 2008. aasta rogaini maailmameister, paljude rogainitiitlite omanik, pidev mägilaagrites treenija, kes on võimeline jooksma maratoni 3 tunniga. Jaak oli oma jalavigastusest paranenud ja valmis ka mind kummi otsas vedama. Esimest korda elus oli mul võimalik rogainida partneriga, kes on minust tugevam.
Peale omavahelist kokkulepet jäi treenimiseks aega veel 1 kuu. Ja siis see juhtus. Nimelt astusin 4. augustil Kopra päevakul terava kuuseoksa jalga. Vasaku talla keskele, sügavalt ja valusalt. Käisin Võru EMOs, kaks päeva liikusin karkudega, kaks nädalat lonkasin kõvasti, kolmanda nädala lõpus tegin esimesed arglikud jooksusammud. Vahepealne treening sisaldas pikki (üle 60 km) rattaotsi Võrumaa künklikel teedel. Nädal enne rogaini EMi sain Saaremaa sprintide rajameistrina korralikult ringi sahmida, osavõtt EMV öisest orienteerumisest lisas mahtu. Magada ka eriti ei saanud, sest peale öist jooksu ei tulnud und. Kell 1:44 öösel tuli telefoni teade, et üks mees on metsas, lapsed nutavad autos. Kiirelt riided selga ja finiši juurde. Olin valmis tundidepikkuseks otsinguks Saaremaa porsside vahel. Õnneks tuli peagi viimasest ajavõtupunktist märge ja varsti oli ka võistleja kohal. See kõik oli kokku hea treening 24h rogainiks.
Planeerimine
Oli põnev. Üsna kohe sai selgeks, et keskusesse pole mõtet tulla. Kallid punktid olid kaardi servaaladel ja suur välispidine ring vältimatu. Sõltumata stardist väljumise suunast jäi eeldatavalt kõige keerukam
Kääriku-Harimäe (Sangaste) mets meile ööseks. Kaardi kaguosa jätsime lõpuossa, sest seal oli rohkem võimalusi plaani korrigeerida. Paljud edukad tiimid planeerisid nii, et Sangaste mets jäi valgesse aega.
Konkurendid
Konkurendid olid tugevad. Kõigepealt eelmise aasta Läti EMi ülekaalukad MSV võitjad
Antti Roose- Toomas Laur. Nad alustasidki bravuurikalt ja eemaldusid raja alguses meist üsna kiiresti. Antti on kogenud orienteeruja, kuid olles temaga koos läbi teinud
rogaini EMi Itaalias, võis neilt oodata ka eksimusi. Kiire alustamine polnud samuti nende trump.
Siis kogenud ja tehniliselt tugevad
Tiit Tali – Maido Kaljur. Tiit tuli koos Anttiga hõbedale Hispaania MMil 2019, Maidoga said eelmise aasta Läti EMil medali (tulemusi ei leidnud). Kuid kui stardis ütles Maido, et nad plaanivad keskusest läbitulekut, sai üks konkurent kergelt maha kriipsutatud.
Aleksander Pritsik (Sass) – Jaak Rohtsalu olid samuti ühed tugevamad konkurendid. Sass tuli koos Jaak Väärsiga 2008 Karula MM rogainil MV klassis maailmameistriks (absoluutarvestuses olid 10. kohal). Hiljem on ta samuti mitmeid tiitlivõistluse medaleid noppinud. Jaak Rohtsalu on ultrajooksja kalduvustega orienteeruja, samuti sihikindel ja vastupidav konkurent, rogaini tiitlivõistlustelt nii mõnegi medali võitnud.
Mustad hobused olid soomlased. Kuid kui Harju OK klubikaaslase Kari Lehto Soome klubi TuMe ehk Turun Metsänkävijät mehed kohal olid, siis neid alahinnata ei tohtinud. Ja nad tulidki 3. kohale.
Teised, nagu näiteks
Urmas Tammemäe – Ülo Viru (pildil paremal ees), olid juba tsipa nõrgemad. Urmase lapsed
Timmo ja
Piibe võitsid mõlemad põhiklasside kullad, üks meeste, teine naistiimide seas.
Võistlus
Alustasime rahulikult tõusuga
Linnamäele. Kohe algusest dikteerisin tempot, st kõikidel tõusudel kõndisime, pikematel jooksuetappidel tegime sisse kõnnipause. Jaak oleks ehk tahtnud rohkem joosta, kuid üsna pea jõudsime võsasesse metsa, kus seda eriti teha ei saanud. Pidev võitlus kõikvõimalike okste ning mahalangenud puudega oligi selle rogaini üks põhitegevusi. Etteruttavalt olgu siiski öeldud, et sel korral olime Jaaguga füüsiliselt üsna võrdsed. Kestsime mõlemad kenasti lõpuni ja kui oleks vajadus tekkinud, võinuksime lõpus seasörgi asemel ka joosta. Õnneks polnud seda vaja.
Üsna alguses mõõtsin ajaliselt läbimise kiiruse tüüpilisel Otepää maastikul, mis koosnes nii küngastest kui raskema läbitavusega metsast.
1,5 cm (380 m) läbimiseks kulus 5 minutit. See pikkusmõõt sai aluseks edaspidisele orienteerumisele, kus üritasin igal võimalikul juhul kasutada lihtsa kella sees olevat stopperit.
Algus läks kenasti ja tundus, et nii jääbki. Kuid esimene pauk tuli peagi – KP91. Miskipärast hakkasime liiga vara nõlvalt punkti otsima, kallutasime end suunast kõrvale ja kui paranduse tegime, olime juba paralleelsituatsioonis valel nõlval. Punkti ei olnud. Selleks, et mitte liiga kaua teadmata kohas punkti otsida, võtsime suuna KP76-le. Olin kindel, et väga vales kohas me olla ei saanud. Reeglina tegelesin orienteerumisega mina, Jaak sellesse tegevusse palju ei sekkunud. Ta luges kaarti ja teede peal korrigeeris mõnikord, kuid metsas pidin hakkama saama üksi.
Viga tuli selle punktiga ca 20 min ja see mõjus kainestavalt. Oleksime pidanud kohe võtma punkte järjekorras 95-76-91. Selle vea tõttu jätsime välja KP36 ja võitsime natuke aega tagasi pikalt mööda teid ja lagedaid joostes. Olime plaanist ees 1 tund, mis kasvas mingil hetkel 1,5 tunnile. Plaan sisaldas 110 km läbimist, kus koefitsiendiks olin arvestanud 1,3. Lõpptulemusena tuli koos kõikide vigadega koefitsiendiks 1,47. Siiski oli tehtud plaan kenasti teostatav.
Rogaini mõistes väike ring tekkis enne KP101. Ootasin seljandikku ja see tuligi. Suunaga punkti, mida aga polnud. Selgus, et enne pikka seljandikku oli veel üks seljandikulaadne pinnavorm. Sain veast suhteliselt kiiresti aru.
Ka edaspidi kulges kõik kenasti. Lambid panime pähe juba kell 19:55. Kell 20:51, tund aega planeeritust varem, jõudsime joogipunkti, kus oli plaanis teha soe toit
Tactical FoodPack’ist. Kasutasin kahte soojenduselementi ja asi toimis kenasti. Kohtusime
Marje Viirmanni ja
Airi Alnekiga (alumisel pildil), nad olid just edukalt saabunud keeruliselt
Kääriku - Harimäe ehk
Sangaste metsast, olid rõõmsad ja energilised. Alles siis, kui majast väljus
Volli Tasa abikaasaga, mõistsin, et joogipunkt asus
Lutsu talus.
Paus koos toidu soojendamise ja söömisega võttis aega 17 minutit. Ise sõin 4 teelusikat seda toitu, Jaagule jagus rohkem, oma portsu said pakist ka Marje ja Airi. See oli meeldiv suutäis enne öist metsaminekut. Toitumisega oli üldse sel korral kõik hästi, veel 14. tunnil maitses soolalõhe võileib. Kuid seda koos imejoogi
Coca-Colaga, mida võtsin kaasa kolm 200 g-st purki. Coca läheb sisse ka siis, kui enam midagi muud ei suudaks süüa-juua.
Peale pausi olin jälle raskustes kaardisse sisseelamisega ja tegime teeradadel mitu lihtsat viga. Lõpuks sain paika ühel puusillal, mis läks üle kahte sood ühendavast kraavist.
Kell 23 õhtul jooksime nõlvaalusel rajal ja kui see lõppes, siis niidetud heinamaal. Jäätunud valge rohi krõbises mõnusalt jalgade all. Kuna loha polnud, siis arvasin, et see asub soo serval. Väike pööre ja juba olimegi soos, siis liiga kaugel soos, kust tagasi polnud enam mõtet tulla. Ületasime takistusi, soost väljumisel oli võsa eriti tihe. Jällegi tuli väga tobe ajakaotus, mis punase joonena paistab kaardilt ilus, tegelikkuses aga kaugeltki mitte.
Ja siis tuli teine suurem viga. Harimäele viis lõputu tõusuga tee ja kui maamärgini jõudsime, tundus edasine lihtne - 1 cm suunaga ja KP85 on käes. Aga ei olnud ega tulnud seda punkti. Kammisime piirkonda siit ja sealt, ei midagi. Ainsaks lahenduseks oli jälle tagasi tee peale tulek, mis osutus lõputuks astumiseks üle küngaste ja läbi orgude, igasugu oksi eemale lükates ja puude vahelt läbi pugedes. Pimedas, muidugi. Uuesti ründasime punkti põhja poolt, piki nõlva. Seekord oli kõik kontrolli all ja punkt tuli kenasti vastu. Viga 30 min.
Ja siis tuli kuninglik etapp 85-100. Mõtlesin, et kui selle ära teeme, siis võiks šampuse avada või kirikusse küünlad panna. Kummalisel kombel olime planeeringust välja jätnud KP81. Tekkiv teravnurk keerulisel maastikuosal ei tundunud planeerimisel ratsionaalne. Kuid KP81 järel oleks saanud kasutada teeradu KP100 võtmiseks.
Niisiis, väljudes KP85-st panin stopperi käima ja jälgisin pingsalt suunda. Pimedas oli raske lugeda ümbritsevat reljeefi, pealegi oli seda 5x rohkem kui 5 m-se kõrgusjoonega kaardil. Ootasin suurt ja sügavat lohku, mida aga ei tulnud. 2 cm aeg hakkas täis saama, kuid punkti polnud. Sügavat lohku ei tajunud samuti, nähtavust suurt polnud. Olime raskes seisus. Väikese tiirutamisega nägin pisikest sood. Ka kaardil oli sooke. Võtsin suuna selle soo nurgast ja lihtsalt läksin kuni enam mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin üles, kuid kõrgemaid nõlvu ei tuvastanud. Järelikult me polnud lohus. Pilk läks kaardile, kust polnud mingit abi saada. Olukord oli halb, väga halb.
Siis suunasin valgusvihu enese ette ja KP100 oli 15 m kaugusel!
Peaaegu oleksime vea teinud KP94 juures, kus üsna olematu kerge lohaga rada kadus ära ja suund kiskus valeks. PT (persetunne) oli see, mis paranduse tegi ja meid tagasi mineraalmaa pätsikestele tõi.
KP96-s olime ajaplaanist maas ja tekkis vajadus teha korrektuur. Tegin ettepaneku pimedas korraks pikali visata, et lasta ka südamel natuke puhata ja asja arutada. Kallid kaguosa punktid tuli välja jätta, sest piirkond tundus samuti üsna karm ning läbitavus raske. Suurema vea korral oleksime jäänud tõsiselt ajahätta. Ka raiesmike vahel asuv KP79 hirmutas. Rajameister
Taavi Tatsi ütles 20h teleülekandes, et tugevad tunnevad end võsas veelgi tugevamini. Nii oli, kuid nüüd olin võsast nii läbi pekstud ja kurnatud, et tundsin end nõrgana.
Pikutades hakkas vappekülm, kaart värises käes, kuid head plaani ikka polnud. Siis tegin ettepaneku minna 96-86-88 – mööda kalleid punkte ja võtta lisaks võistluskeskusest idasse-kirdesse jäävad punktid 98, 51, 102 ja 47. Lootes, et seal on parem läbitavus.
Tasapisi hakkas valgenema. KP86-le lähenesime mööda raskesti tajutavaid radu, mis olid siiski olemas. Kiidan kaardimeistrit
Markus Puuseppa väga hea kaardi eest. Jõudsime vare juurde ja kõik näis olevat kontrolli all. Ometi olin õigest suunast natuke kõrvale kaldunud. Lõunapoolse soo nurgast jäi punkt leidmata ja seega asukoht tuvastamata. Tagantjärele on kõik arusaadav, kuid hetkeolukorras ei osanud mõelda muud kui suunaga tee peale minna, et siis sealt uuesti ja kindlamast kohast punktile läheneda. Nüüd juhtus jälle, et olin kaardi keeranud 90 kraadi valesti ette, juba kolmandat korda sellel rogainil. Juurde tuli veel mõttetu ring ja kokku 20 min viga.
Kagunurga ärajätmisega kaotasime hulga punkte, võitsime aga samal ajal aega. Viimast oli nüüd üsna palju ja piisas ka eriti karmi läbitavusega 102 ja 47 punktipiirkondade jaoks. Väike rõngas KP102 ja KP47 vahel polnud viga vaid parema läbipääsu otsimine. Väljumine KP47st tee peale oli samuti üliaeglane. Kuid aega meil oli, sest välistasin
Väiksele Munamäele (KP103) ronimise. Jaak oleks tahtnud sinna minna.
Finišisse jõudsime 3-minutilise varuga. Minuti kaotasime KP48-le lähenemisel, minut läks staadionile sissepääsu leidmiseks. Nimelt oli telklaagri ümber tõmmatud piirdelint, mida esialgu pidasime keelualaks.
Nagu alguses öeldud, saabus lõpuks ka rogaini meeldivaim hetk ehk finiš. Vaatamata mõnedele suurematele vigadele olime enda arust teinud päris hea soorituse. Oli selge, et vigadeta ei pääsenud sellest ülimalt tehnilisest rogainist mitte keegi.
Esimene, kellega konkurentidest kohtusin, oli
Jaak Rohtsalu. Kõhedusega küsisin nende punktisummat ja kui Jaak ütles, et
307, tundsin kerget pingelangust. Teadsin, et minu number teeb talle kergelt haiget. See oli
308. Mingil hetkel teatati, et saime
MSV klassis esimese (!) koha. Esimene küsimus oli, et mis juhtus Roose-Lauriga. Alles hiljem selgus, et nad said küll 6 punkti rohkem, kuid kaardi lääneservas eksisid ära, läbisid keskelt suure keeluala (pildil) ning said DSQ. Nende ebaõnn oli meie õnn.
Seekord meil siis vedas. Jaak oli väga hea ja kogenud tiimikaaslane, kelle füüsilise seisundi pärast polnud vaja muret tunda. Tõsi, orienteerumisel oli temast abi vähevõitu, kuid ta ei seganud ka. Saime külmas kenasti hakkama ehkki Jaagul oli riideid napilt (miskit pudenes tal ka pisikesest seljakotist välja). Toiduga oli samuti kõik hästi. Eriti tänulik olen tossudele, milleks valisin
HOKA Speedgoat 4. Jooksin nagu patjadel, sh asfaldil, tossud olid kindlalt jalas, ei loksunud ka karmil maastikul. Vesi tuli tossust kenasti välja. Mitte ühtegi villi ega muud jalaprobleemi ei tekkinud. Igaks juhuks panin enne võistlust jalataldadele risti laia spordiplaastri ja kandadele geeliplaastrid.
Läbisime 104,5 km, üldkokkuvõttes saavutasime 33. koha. MSV klassis I koha.
Suurepärased pildid on Aldis Toomelt ja Reigo Teervaltilt. Aldis on super spordifotograaf Eestis, Reigo aga sellel rogainil teinud minu arust kõva arenguhüppe. Põnevad kaadrid, veebis hästi esitatud pildid. Tundub, et Reigo on saanud natuke õpetust Aldiselt.
Teisi lugusid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar