Murtood ja Nedsaja. Peko Kevad

Reedel toimus Tartus üle pika vaheaja jälle geoloogide Aprillikonverents, seekord Eesti Geoloogiaseltsi egiidi all. Esimene  Aprillikonverents toimus vist kusagil 1991. aastal, kui Eesti Geoloogiakeskuses korraldasime Hiiumaa (pisi)konverentsi, sest just äsja oli lõpule jõudnud Hiiumaa geoloogilise kaardistamise töö (projekti nimetust siis vist veel ei kasutatud). Eks neid ettekannetega aprilliüritusi viidi Geoloogiakeskuses (Geoloogia Valitsuses?) läbi ka varem, kuid Aprillikonverentsina toimus see siiski esimest korda Keilas ja Hiiumaa teemal.

Alati oli selle ürituse eestvedajaks (25+ korda) Kalle Suuroja, kes oli ka nüüd kohal (ülemisel pildil). Lisan siia ühe foto esimeselt konverentsilt, kus oli kasutusel moodne kileprojektor. 

Seekordset uhket konverentsi vedasid seltsi president Erik Puura ja muidugi Kairi Põldsaar, kelle aktiivsus ja töövõime on hämmastav.

Huvitavaid teemasid oli palju, kuid siin tooks ära paar aastat tagasi Soomes-Rootsis avastatud uued pinnavormid - murtood, millest rääkis hüdrograaf Vladimir Karpin (teesid). 

Tõsi, Eesti maismaal neid avastatud pole, kuid Liivi lahe põhjas leidub  hulgaliselt. Tegemist on liustiku liikumissuunas välja venitatud kolmnurkadega, kus laugem ots on suunatud jää liikumisele vastu. Kunagi kirjutasin lühiartikli pinnavormidest, mille peal orienteerujad jooksevad, nüüd oleks põnev leida neid murtoosid o-kaartidelt Soomes ja Rootsis. 

Konverentsi õhtune pidu toimus Toomemäel Ajaloomuuseumi valges saalis. Muusikat tegi Nedsaja Küla Bänd, tantsuks mõnus kooslus. Tegin ka ühe tantsu, kuid võhma polnud ja selja keskosa tegi kerget valu. Lauatennis on karm mäng, eriti seljale. Pinksi treeningutega kogutud-kaotatud võhma läksin järgmisel päeval kontrollima Peko Kevadele, mis toimus Voropi külas, Venemaa piiri lähedal.

Waze juhatas mind Tartust Voropi poole sõites läbi igasuguste väikeste kruusa- ja asfaltteede, läbi ilusa männimetsalise Setomaa. Ja üllatuseks ka läbi Nedsaja.

Peko Kevad

Voropi kant on vahva reljeefiga, võistluskeskus suure Seitsme mäe juures, mis on nime saanud Eesti Vabariigi algusaja 7. jalaväerügemendist. Vallavanem ja Peko Kevade korraldaja Raul Kudre tahab sinna otsa torni ehitada.

See oli esimene start üle pika aja ja minu jaoks huvitav mitmes mõttes - kuidas on jooksukiirus võrreldes konkurentidega ja kas orienteerumisoskus on veel alles. Pulsivööd seekord peale ei pannud, sest kella aku oli tühi. Seega pulsimaksimumi piirajat ei kasutanud, kui raskeks läks, võtsin hoogu maha. Alguses oli päris hea minek, sain isegi ühe etapivõidu (1-2), kuid peale esimest kolmandikku tundsin, et lihased hakkavad ära vajuma. Tehniliselt oli lihtne, vaid etapil 12-13 ei saanud reljeefist ja soisest alast aru ja tegin enne punkti lühikese tagasijooksu. Ja üllatus-üllatus - aeg polnudki kõige kehvem, ette jäid vaid tuntud tirijad, kellest Mart Külvik muidugi eriline rakett. Seega polnud pinksitrennid ka orienteerumise jaoks mõttetud - jõudis joosta küll. 

Tulemused