Wednesday, September 16, 2009

Tahtmisest

Lisan siia ühe lingi, mille panin mõned nädalad tagasi ka o-foorumisse. Sellepärast, et Elem Klimovi filmist "Sport, sport, sport" sai 10-aastane poiss kunagi suure kinoelamuse.
Seal oli ka lugu Valeri Brumelist, ühest kõrgushüppe suurkujust, kelle sääreluu keskosa liikus pärast mootorrattaavariid suvalises suunas. Kuid ta tuli hüppamise juurde tagasi ja ületas vist isegi 2.28, rullistiilis (aga eks Jüri Tarmak teab täpsemalt).
(lisatud hiljem: tegelikult viis Brumel maailmarekordi 2.23-lt 2.28-le, kuid peale avariid hüppas 1970.aastal 2.06. Samal aastal tegi Klimov ka selle filmi)Miskipärast pole seda filmi hiljem kunagi näidatud või pole lihtsalt peale sattunud.

Videoklippi näeb SIIT



Ligikaudu 25 aastat tagasi sattusin endast aasta vanema geograafi Jürgeniga aeg-ajalt koos spordist rääkima (põhiliselt Tartu-Tallinn rongis) ja mõned korrad ka koos jooksma. Tartu mnt saunas käisime ka.
Jürgen oli nooremas eas olnud lootustandev keskmaajooksja. Jooksmist armastas ka hiljem ja tal oli kõva tahtmine tippu jõuda. Aga oh häda, krooniline luuümbrise põletik oli takistuseks ees.
Ja siis nägi nooremteadur Jürgeni spordielu välja umbes selline.
Kevad algas lootustandvalt. Jürgen tegi paar krossi- vm jooksuvõistlust ja selle järel oli jalg tuksis. Joosta enam ei saanud. Et sportlikku vormi mitte kaotada, käis ta pea iga päev kaks korda ujumas (3+3km) ja 2-3 korda saunas, iga kord 4-5x laval. Enne sauna neelas tugevama higistamise jaoks aspiriini tablette, vihtlemine käis loomulikult enesepiitsutamise juurde.
Ja nii möödus kogu hooaeg. Sügisel sai jälle teha mõne jooksu.
Järgmisel aastal kordus kõik samamoodi. Ja ülejärgmisel jälle.
Imestasin ja imetlesin seda tahtmist.
Aga nüüd juhib Jürgen riigi rahaasju ja on panustanud triatlonile.

7 comments:

Anonymous said...

Jürgeni lugu meenutab kangesti ühe teise kuulsa mehe lugusi http://laidam.planet.ee/

Ott

eduardp said...

Tänud lingi eest. Peaks vist piinlik olema, aga ma ei teadnud Laidamist enne midagi.
Lugemist on kõvasti.

Anonymous said...

Lugemise kõrvale kuula kindlasti ka laule, kõige suurem hitt on sport sport sport:)

terv. Ott
ps.isegi härg ei peaks sellele vastu:)

eduardp said...

Pea ainus asi, mida ma Laidamist vaadata jõudsin, oli klipp YouTube's "Sport, sport, sport":
http://www.youtube.com/watch?v=wQWauR8wZfs
SKM-i härg oli vist ka seal sees.
Arusaamatuks aga jäi, kas see oli hea nali või ...

Anonymous said...

see ei ole ülde nali, see lihtne lauluke paneb paraku kogu spordiloo paika. sport ei ole nii tähtis, kui ta paistab. sinu jürgeni näide on väga ere, miks kuradi pärast sa imetled üht üle punnitavat indiviidi, kes end sandiks treenib, iseg mitte sandiks vaid see on ere näide, kui lollilt on võimalik treenida. millest selline imetlus????? täiesti arusaamatu. võin lisada, et see sama hull jürgen, kelle valija ma olen olnud, käratab suvalisele vennale harku mägede suusarajal, eest ära ja seda teraval töö ajal???
korra imetlesid vestluses pärnakivi. minu jaoks jällegi arusaamatu. võib olla kartis mees parteilist noomitust? minu viga muidugi, et sellist jama ei oska hinnata:)

terv. Ott

eduardp said...

Ai kui hea kommentaar. Kui mängiksime malet, siis lõhnaks see kahvli järele. Ise oled sportlane, kuid räägid lindudest ja liblikatest 
Kuid nii see ju ongi ja olen sellega nõus. Elu on muidugi palju huvitavam, kui ainult sport ja palju-palju tähtsaid asju on ajada.
Aga nendes näidetes imetlen tahet ja eneseületust. Peaks ju tuttav olema. Vigu mõistame sageli alles hiljem. Nii Jürgen kui Hubert pole ju spordizombid, vaid mitmekülgsete huvidega, oma tegevusse fanaatiliselt suhtuvad inimesed. Seda, et veterinaariateadlasele Pärnakivile ka muud asjad tähtsad olid, saab aru järgmisest lõigust (http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10287):
„Pärnakivi ei mäletanud jooksu lõpust midagi, külma duši all toibudes teadis ta, et kuna on venna sünnipäev, siis nüüd ei tohiks surra. Ja kui ta püüdis meenutada ja suutis ka valjusti välja öelda oma naise nime, oli talle endale selge, et igatahes surnud ta veel pole.“ 
Arvad, et Pärnakivi kartis parteilist noomitust?. Aga miks üritas Bob Soth poolsurnuna veel püsti tõusta? Kartis kaotada dollaripakki?
Kui asi läheb ikka väga raskeks, siis kaovad välised (materiaalsed) stiimulid üsna kiiresti. Ka tahtmine eneseületusteks võib olude muutudes kaduda. Näiteks sissekanne Pärnakivi treeningupäevikus: “Treeningud on ära tüüdanud, abiellusin”.”

Anonymous said...

Pakun, et kõik sõdurid mõtlevad inimlikest asjadest, samas ise olles mingi masinavärgi nupukesed. Aimates Pärnakivi aegset masinavärki, siis oli ta tavaline sõdur ja kaotamine või katkestamine oli ennekuulmatu. Minu jaoks võrdsustub see "kangelastegu" lihtsalt dzotile hüppamisega.
Teine asi on tänapäevased spordifanaatikud/zombid, panevad klapid peas oma ego rahuldamise suunas, kuni sandistumiseni välja. Fanaatikuid leidub muidugi igalt alalt, püüan sellistest suure kaarega mööda minna:)
Asi läheb juba väga filosoofiliseks:D
Mis puutub Jürgenit, siis minu jaoks on tegu ikka fanaatikuga, no ei ole normaalne nii palju treenida. Inimesena on kindlasti lahe sell ja mida ma siiralt usun, et ta on aus inimene.

Sport, Sport, Sport on Laidamil väga tabavalt kokku võetud.

terv.Ott