Monday, September 14, 2009

EMV pikk rada Käärikul

Oli oodata suurepärast orienteerumiselamust ja nii see ka oli: ilus ilm, rohkelt teevalikute ülesandeid, ühisstardi vahetu konkurents.

Stardiasend oli omapärane - näoga vastu Kääriku Seinamäge. Oli aimata halba. Kes on seal mäe all olnud, teab, millise koletu tõusuga on tegemist (ca 40m). Muidugi oli valida ka ümberjooksu, kuid see tundus pikavõitu.


Mis see seal paistab? (Jaan Ainelo pildid)


Oooo, Seinamägi...


Start. Esimeses reas M35, teises M45

Seinamäele oli koos M35 klassi meestega ronida lõbus, asja võeti rahulikult, tehti nalja. Laskumisel oli veel palju mehi koos, kuid mingil hetkel jäin täiesti üksi (M35 läks teise punkti). Esimesse punkti sain küll väikese kõrvalekaldumisega, kuid natuke enne Kaljurit. Pellja oli läinud alt ringi ja võitis meid 20sek.


Teine etapp oli tõeliselt pikk – linnulennult ca 2,5km. Teevalik ühtis Masti ja Savinoviga, kes said mind paremalt minnes teejooksul kätte. Pellja jooksis meist natuke eespool. Kuid Kaljur läks vasakult ja sai praktiliselt sama aja peale 20min jooksu (!). Senine liider Pellja tegi aga punktipiirkonnas 3,5min viga.

Vasakpoolsel pildil on näha, kuivõrd erinevad teevalikud võisid pikal rajal olla (punane joon - Kaljur, sinine - Pukkonen)



Kolmas punkt (35) tekitaski paljudele parasjagu segadust. Olin koos Masti ja Savinoviga, kuid keerasin tee pealt natuke enne neid läbi noorendiku punkti suunas. Kõik justkui klappis, kuid punkti polnud. Ringitasin seal üle minuti, siis tuli duett Mast-Savinov (edaspidi kirjutan vaid Mast, sest Savinov ei jäänud temast sammugi maha), veel keegi, veel keegi ja siis Tammemäe. Kõigil sama jama. Kuna mul tuli ca 3 min viga, siis sain teel järgmisse punkti kokku Pelljaga. Seal olime 2.-3.kohal, Kaljur 2.40 ees. Pellja oli laskumistel aeglane, jalg tegi valu.

Teel 5.-sse tegi aga Kaljur kehva teevaliku ja kaotas meile 3min. Seega olime 5.-s jälle kõik koos (Pellja, mina, Mast&Co ning Kaljur).

8.-ndas (47) oli Pellja kadunud, kaotas nelikule juba 2min. Järgnevatel teejooksudel läks Mast natuke eest ära, Savinov hoidis temast kõvasti kinni. Ise jooksin pulsi järgi, sest isegi keskmise tempoga joostes oli see väga kõrge – 170. Tüüpiline haigusest väljatuleku pulss. Pidi olema ettevaatlik. Kaljur jäi natuke maha, sest läks 9 KP (46) võtmiseks liiga vara metsa.

10KP (53). Siin viivitasin tee pealt metsaminekuga (soovimata liigselt kõrgust võtta) ja jooksin punkti alt läbi järgmisse süsteemi. Paras segadus ja ca 3min viga. Nüüd kohtusin esmakordselt Tali ja Preitofiga, ja jälle Pelljaga. Kaljurilt tuli siin 2min viga, siiski jäi ta kolmandaks, liidritest 2min maas ja teistest 1min ees.

10-11 oli lühike etapp (180m) rohelises, mis vajas täpset suunajooksu. Pellja kaldus paremale, Tali vasakule. Meie Preitofiga hoidsime keskele. Ise otsisin miskipärast väikest kõrgemat lagedat ja sellel torni (?). Tegelikult oli punkt metsas, väikeses märkamatus lohus. Tali sai punktile hästi pihta, teised tegid korralikult viga (Pellja 2,5min , Preitof 4min, mina kõige rohkem – 4.50min). Kuna Mast&Co tegid KP11-ga viga 2min, said esikolmikuks kokku Mast, Savinov ja Kaljur, Tali 1min neist järel.


11-12 tegin omast arust üsna hea teevaliku. Ehkki lõpus tuli ca 30-40sek viga, kaotasin Kaljurile 2(!) minutit. Seega määrasid KP-d 10-11-12 minu jaoks selle võistluse tulemuse (kolme punktiga tuli viga kokku 10min). Edasi jooksin lõpuni üksi ja kõik sujus hästi (kokku oli 19KP-d). Finišiprotokollis 7.koht.

Teistest: Ilusa ühtlase jooksu tegi Aleksander Pritsik (6.koht). Ka oli enda jaoks suurepärast tulemust tegemas Urmas Tammemäe, kes aga hävis 16 KP-ga (74) – 13 (!)minutit viga ja langes 6.kohalt 11-ks.

Ylläse meesrogainijad olid EMV pikal rajal edukad: vennad Eensaared ja Timmo Tammemäe (M21E), Hindov (M40), Lambot ja Loorits (M35), Tasa (M55).

Sünnipäevalapsed Marje Viirmann (N45) ja Toomas Mast (M45) said mõlemad kuldmedalid.

Kuid mitu asja tahaksid arutamist:
- koosjooksud
- kooslõpetamised
Esimese suhtes olen tolerantne, teise suhtes negatiivne. Aga sellest ehk hiljem.

Tulemused
Teekonnad


8 comments:

Anonymous said...

Kooslõpetamisi oli üksikuid, koosjookse seevastu hulgi. Mina olen eesimeste suhtes tolerantne, teiste suhtes pigem mitte. Mõlema vastu on lihtne rohi - kas eraldistart või ühisstart k o r r a l i k u hajutusega, aga millegipärast ei viitsita sellega vaeva näha. Aga mis ma siis ikka tuututan kui ise kohal ei käinud, mille üle mul tegelikult väga hea meel on.
Gea

Urmas said...

Eks see ühisstardi kooslõpetamine on kui võrdsete meeste-naiste omavaheline kokkulepe- tegime rajal võrdselt tööd ja lõpusirge rebimine ei oleks enam justkui aus. Mis puutub aga järeljooksmisesse, siis see kipub olema eetika valdkonna kuuluv teema. Kas usaldad ennast ja teed oma valikuid või jälgid rajavalikutel põhiliselt vaid oma võimalikke konkurente. Selge, et vahel mõtted ja valikute võimalus langevad kaasvõistljatega kokku, kuid see ei tohiks olla määrav, nii ei ole lihtsalt ilus, ma arvan. Mind tõtt öelda need ühisstardid pisut häirivad, kus ikka ja jälle satud samade meestega koos kulgema. Nii oligi, kus peale hästi võetud 14.KP avastasin üllatuseks, et olin jõudnud taas kokku vasakult tulnud Masti- Savinovi ja Pellja-Taliga. Muidugi jooksid nad eest ära. Teel 15-ndasse teed ületades jooksis mulle vastu punktist tulev Kaljur, punkti poole liikusid piki lagedat Tali-Pellja. Kuna nemad otsutasid samuti teevariandi kasuks, otsustasin hetkeimpulsi mõjul otseteed kasutada. Usun, et poleks olnudki paha, kui ei oleks tuhinas enne punkti asuvalt lagedalt eelnevale, samas suunas kulgevale teeotsale keeranud. Maastik ujuvalt nagu klappis, all puude vahel paistis järv, punkti pole, juhe koos. Keerutasin nagu kana ringi, kuni leidsin lamekünka tipupunkti 73, suund peale ja alles uhteoru serval (KP72) sain end kiruda ja paika. Jah, paanika metsas ei ole sõber. Edasi oli juba lõpulugu. Natuke kahju, aga tuju päevast oli nagu ikka- hea.

eduardp said...

Saladuskatte all olgu öeldud, et enne starti käidi välja ettepanek, et kui viimases punktis ollakse koos, siis lõpetatakse ka koos. See pidi väga orienteerujalik olema. Sest veteranid lõpusirgel enam kohti ei jaga... Mitmeid aastaid on M45 klassis ka nii tehtud.
Ma ei saanud sellest hästi aru ja TM ei saanud ka. Mõistusega ju saaks, sest tegemist pole keerulise teemaga. Aga üsna omapärase ja intrigeerivaga küll.

Saan asjast nii aru, et orienteerumises sõltub vähemalt pool tulemusest puhtalt füüsilisest võimekusest. Lõpuponnistus, mis on äärmiselt ebameeldiv kõigile, käib selle juurde.
Teatejooksus ju tuleb lõpujooneni tulistada, miks siis ühisstardist jooks teistsugune on?

Anonymous said...

Eks see kooslõpetamine ole paljuski tingitud sellest, et jääb arusaamatuks ühisstardi mõte veteranidel. Aja kokkuhoid? Arvestades osalejate arvu pole see kõneväärt. Et medaleid saaks ka need, kes muidu nendeni ei küüni (vt. ntx oma M45 graafikut)? Ja senistele EOLile tehtud ettepanekutele minna tagasi eraldistardile (oli vist viimati 2006.a. Otepääl) pole reageeritud,2011.a. korralduskonkursi tingimustes on jälle kirjas "võistlus toimub ühisstardist". Või ootame, kui mõnes vanemas klassis võidab see, kes lõpusirgel tirides infarkti ei saa :)

Rein

p.s. seni tuleb kasutada võimalust tekitada endale ise eraldistart, sel aastal sai tänu sellele esimest konkurente nähtud alles eelviimase KP juures.

eduardp said...

Ühisstardi ja ühislõpetamise teema oli üleval näiteks kaks aastat tagasi: http://www.orienteerumine.ee/foorum/index.php?topic=283.0
Ja ega sinna palju suurt lisada polegi. Ühele meeldib ema, teisele tütar...
Aga ikkagi.
Mis erilised loomad need o-veteranid on, et neile ühisstart ei sobi? O-friigid? Mis vanusest siis?
Koosjookse on ka eraldistardist, paarid-kolmikud vahetuvad pidevalt. Ma ei räägi totaalsest järgijooksust, see on muidugi jama. Aga siiski väike võimalus jooksumeestele ja miks ka mitte.
Üks võistlus aastas võib ka selline olla.

Ühislõpetamine ei ole sportlik. Ja kõik. Jutud o-naudingutest, infarktidest, ausast mängust jm on lihtsalt udu.

Anonymous said...

Ets,kas järgijooksmine on sportlik? Jooksjatele jäägu ikka jooksuvöistlused. Mida arvata jooksjast, kes medalinäljas end potentsiaalsele vöitjale vedamiskummiga külge haagib.Kas sinu tolerants laieneb ka sellistele "jooksjatele". Ja infarktid pole sugugi lihtsalt udu - veteranide MM vÖistlused, kus möni vöidunäljas meesseenior poleks ennast surnuks forsseerinud, on pigem erand kui reegel. Olen ise ühe sellise viimaseid hingetömbeid näinud, enam ei tahaks.
Gea

eduardp said...

Järgijooksmine ei ole orienteerumises sportlik. Kuid eesjooksjal on siiski teatud võimalused sabast vabaneda. See käib mängu juurde. Kuid lõuahaagiga vastasest vabaneda pole sportlik.

Lõpus ei pea, ega ole ka võimalik joosta 100% võimetest. Jooksed näiteks 90% ja kuna treenitus on jooksjatel erinev, siis on üks eespool.

Kas näiteks EMV-l neljasele kooslõpetanud pundile kuldmedalite kaela riputamine on ikka normaalne?

Neeme said...

See on nagu sportlaste noomimine selle eest, et nad on ka inimesed. Sportlased käituvad, nagu kõik inimesed vastavalt oma põhimõtetele ja vastavalt korraldaja poolt pakutud tingimustele. See oleks nagu öelda, et, ok, korraldasime võistluse, meil polnud kõik päriselt läbi mõeldud, aga me tahaks anda täpselt ühe kulla ühele võistlejale, miks te küll ei tee nüüd nii nagu me tahaksime?

Kui korralda ei saavuta seda, mida ta eeldas või lootis (1 kuld ühele võistlejale), siis on ta järelikult ise millegiga puusse pannud või arvanud, et kõik orienteerujad on tiibadega inglid. On olemas ju miljon erinevat võimalust kuidas teha nii, et mitu inimest ei saaks kulda. Osad neist on isegi mõistlikud.

Aga eraldistart mulle meeldib muidugi rohkem, siis peab üldiselt igaüks ikka ise kaarti lugema. Neid ühisstardist rahvaspordiüritusi on ju piisavalt. Pikk rada ühistardist on pigem orienteerumise ja pikamaajooksu hübriid.

Ja kooslõpetamises ega järgijooksus ei näe ma midagi taunitavat kui see on soodustatud ja lubatud võistlusreeglitega. Need, kelle eetika vastu see käib, ei pea seda tegema, aga pole ju mõtet oma eetikat teistele peale suruda, või on?

Neeme