Sunday, September 27, 2009

Male. Karpov-Kasparov – suts ja valmis

Alles alustasid ja juba lõpetasid. Lehed natuke kirjutasid ka, aga noh, õhustik pole enam see, mis oli näiteks 25 aastat tagasi। Või 30, või 35 või ... 70 aastat tagasi.

-AP/SCANPIX


Jüri Randviir või Ivo Nei mängisid iga päev teleris partiisid läbi, kommenteerisid käike ja analüüsisid variante. Põnev oli, ehkki ma ise polnud eriline malemängur. Kuid malegeeniuste ja maailmameistrite elulood pakkusid suurt huvi, päris palju partiisid sai koos kommentaaridega raamatu järgi maha mängitud.
Male tiitlivõistluste ümber oli alati suuri pingeid ja intriige - antisemitismist külma sõja lahinguteni välja. NL pidi olema malemaailmas parim ja nii see ka oli, kuni tuli Bobby Fischer. Hävitas 1972.aastal Reikjavikis Boriss Spasski ja kolme aasta pärast loobus troonist. Uue tiitlimatšini ei jõudnudki, aga jõudis tõsta malemaailma rahanumbrid enneolematutesse kõrgustesse. Edasi tulid juba Anatoli Karpov ja Garri Kasparov. Kasparov lõhkus seejärel FIDE-süsteemi ära ja asi läks jamaks nagu Eesti Missiga.

Põhikoolis mängisime päris palju malet, pinginaaber Einariga sai isegi Tartu Laste- ja noortemaja (Pioneeridemaja?) maleringis käidud. Klassivendadega pidasime aeg-ajalt üksteise kodudes turniire, andekamad olid pinginaaber Einar Birk ja eelmine pinginaaber Lauri Vahtre. Veel mängisid praegune tippsõjard ja tollane fanaatiline kalamees Peeter Hoppe, Hannes Seppo, Anatoli Novikov, kindlasti keegi veel. Einarit meie hulgas pole, Hannesest ja Anatolist ei tea midagi.
Nagu orienteerumises, nii on ka males mõni põnev lugu meelde jäänud.

Üks oli ülikooli teaduskondadevahelisel turniiril. Sattusin kuidagi bio-geo eest mängima, filoloogide vastu. Mängisin kusagil 4-6 laual.
Mäng oli algusest peale väga kinnine. Etturite vahelt keegi suurt läbi ei pääsenud. Tasapisi õnnestus vasakul tiival üsna kaugele tungida. Üks ettur oligi juba eelviimasel real ja kuna vastasel enam peaaegu mitte midagi teha ei olnud, siis peale väikest variantide kontrolli läksin rahulolevalt teiste partiisid vaatama. Vastane aga istus ja mõtles, sh mõtles allaandmisele. Kuid siiski lõpuks käis...
Tulin, istusin rahulikult oma toolile, hindasin põgusalt seisu ja ... vajusin kössi. Mida rohkem vaatasin, seda selgemaks sai, et selle ühe käiguga oli mu seis totaalselt hävitatud. Kuna ise imekäiku ei leidnud, tuli vastu võtta valus kaotus.
Jah, elu on vigade kogumine (T.Õnnepalu).

Kes on kes: Capablanca, Botvinnik, Fischer, Euwe, Alehhin, Lasker

Tean ühte veteran-orienteerujat, kellel on malelaud pidevalt mänguvalmis. Kuid ma pole ise malet mänginud vähemalt 15 aastat.

Kui malest juttu , siis ei saa mööda minna ka Stefan Zweigi "Malenovellist". Mõni Eesti teater võiks selle oma kavasse võtta.


2 comments:

Erik said...

Käigud õpetas isa varakult selgeks, aga suurem huvi tekkis alles peale Valter Heueri "Meie Kerese" läbineelamist, mis paraku juhtus alles keskkoolis. Siis jõudsin ka maleringi, kus sai muuhulgas ühe praeguse suurmeistriga kembeldud (nii malelaua taga kui koroonas ja lauatennises - maleringis oli ikkagi väga mitmekülgne ettevalmistus). Peale keskkooli jälle kahjuks vaikus, kuid tollest ajast on mõnusad mälestused.

1 - Botvinnik
2 - Euwe
3 - Fischer
4 - Alehhin
5 - Capablanca
6 - Lasker

eduardp said...

See küsimus polnud Sulle kindlasti raske. Ei tea, kui palju noored tänapäeval malet mängivad?

Kuid nagu tänases AK spordis näidati, pole talendid kuhugi kadunud: Ottomar Ladva.