Uusi lihaseid avastamas

Kui mängida aastas vaid ühe korra jalgpalli, siis on selge, et ilma kangete jalgade ja valutavate lihasteta ei pääse. Nagu ka aasta tagasi, ajas töökaaslane Anton VII korruselt pundi kokku ja registreeris meid Eesti Energia jalgpalliturniirile. Seekord oli kokku vaid 4 meeskonda, kellest kaks mängisid esikohale ja kaks kolmandale.

Meie esimene mäng oli Elektrilevi'ga, kellega osutus matš üllatavalt tasavägiseks ja mõlema poole jaoks võimalusterohkeks. Meil varumehi polnud (üks oli isegi puudu), kuid esimese kohtumise pidasime siiski kenasti vastu ja lõpetasime 1:1 viigiga. Tundsin end ootamatult hästi ja ehkki kaotasime Narva karjäärile ja Estonia kaevandusele korralikult, sai ka nendega julgelt mängida. Mis sest, et mõnede karjäärimeeste soojendusdresside seljal oli kiri "JK Sillamäe Kalev", kaotasid nad ometi kaevanduse meestele 1:2.

Pühapäeva kanget olemist leevendasin labida liigutamisega - 7 tundi maa kaevamist ja selle nädalavahetuse seiklussport oligi tehtud. Huvitav, ootamatu, samas rutiinne ja totaalselt kurnav - täpselt nagu Xdream. Üldkehaliseks ettevalmistuseks ja vaimu treenimiseks suurepärased harjutused.

Nüüd on vaja jälle jooksurütmi saada. Ootan laupäevast Libahundi rogaini Aegnal, sest, kummaline küll, sellele saarele polegi varem sattunud. Kahjuks jääb sellel aastal Libahundiga samal ajal toimuval Tallinn City Trail'il käimata.

Nädala huvitavamate sündmuste hulka jäi veel kahepäevane konverents maapõuepoliitikast ja




Kaido Külaotsa poolt toodud maleülesanne väga ammusest ajast. Valge alustab ja matistab 1 käiguga.

Ja muidugi kaasaelamine meie ACE Logistic Adventure Team'ile Hispaania ARWC etapil https://tracktherace.com/raid-gallaecia-2017/live, kus nad saavutasid 3.koha. 

Rosolje jalgpallist, castingust ja muust

Tänase päeva nimi on Raio Piiroja, kompromissitu võitleja jalgpallimurul, väga sümpaatne spordimees.

Erinevate alade tegijad näevad teda juba oma ridades, kes orienteerujana, kes pikamaajooksja või suusatajana. Jürgen kiitles FB-s, et Piiroja hakkab triatlonistiks, kes lubas ka talle ära teha. Anu Välba pühapäevases hommikusaates ütles Raio, et ta on alati tahtnud teha ka teisi spordialasid ja nüüd on see võimalik. Nimetas siis neid: orienteerumine, jooks, suusatamine, rattasõit ja triatlon. Lisaksin ise siia ritta ka rogaini (pilt suvisest XT-rogainist, autor Harry Veide).

Kuid mitte ainult sellest ei tahtnud kirjutada, vaid enda laupäevast, kus seisin 8 tundi järjest kohtunikuna rahvusvahelistel castinguvõistlustel. Kavas oli 9 ala, osales 27 võistlejat viiest erinevast riigist (Norra, Rootsi, Soome, Saksa ja Eesti).

Tegemist on lõhe-, meriforelli- ja forelliõnge alade ning lendõnge ja spinningu viievõistlusega. Arvatavasti olid enamus osalejaist ka fanaatilised kalamehed, sest staadionil tehnika omandamine on heaks baasiks edukale kalapüügile.

Kalapüük pole võõras ka Raiole, kes ütles Välba saates, et niikaua, kui ta ennast mäletab, on kalal käinud. Praegu tegutseb kutselise kalurina Pärnu lahel. Foto FB-st (autor on Ott).

Castinguvõistlus toimus Lilleküla jalgpallihallis, sest ainult seal oli võimalik läbi viia spinningu kaugusheidet. Lõheõnge kaugusheide vajas samuti ligi 100m pikkust ala.

Detailselt ei hakka võistlust kirjeldama, kohtunikutööd olen ka varem korra teinud. Ise võistlesin üle 30 aasta tagasi ja sellest olen samuti juba kirjutanud.

Pildil on eestlasest lendõnge ja kaugusheite spetsialist Dmitri Borovkov, kes on tulnud maailmameistriks spinningu kahekäeheites.

Rootslased kaitsevad end igaks juhuks ainsa vasakukäelise heite eest.

Aleksander Tammert õnnitleb Spordiselts Kalev esindajana Ranel Kõmmitsat, hetkel meie parimat spinninguheitjat. Tammert võrdles spinningusporti kettaheitega ja pidas seda tehniliselt isegi keerukamaks alaks.

Tulemused

Kui päris aus olla, siis hing ihkas samuti platsile võistlema minna. Samas hästi enam ei oska, kuid halvasti teha ei taha. Suhe nagu Piirojal jalgpalliga.

Igatahes teeb Allan Lahi castingu elushoidmisel tubli tööd. Fotode autor on Toomas Kongi.

SIIN rohkem pilte

Jalgpallipäev

Põhjuseks ikka Eesti-Brasiilia mäng.
Staadionile siiski ei lähe ja piinlik tunnistada, et polegi veel Lillekülas käinud.

Aga lapsena olen vaadanud Tartu Katseremonditehase mänge Tamme staadionil, kus peale paari sõbra oli tribüünil veel kümmekond venelast õllede ja viinadega. Ja käisin vaatamas Ubakivi poolt ainult eestlastest kokku pandud Eesti jalgpallikoondise esimest mängu Komsomoli staadionil Tallinnas (ca aastal 1985?). See oli nagu laulev revolutsioon Lauluväljakul. Sest enne seda kuulus Eesti jalgpall vaid venelastele. Mäletan Ott Mõtsnikku ja Tiit Kõmperit.

Ise olen lapsepõlves ka palju jalgpalli mänginud. Eriti tänaval. Treeningud ja võistlused olid seotud üleliidulise "Nahkse palli" turniiriga. Meie, Väikese-Kaare ja teised lähiümbruse poisid Tartus, kuulusime majavalitsuse nr. 7 alla, kus võistkonna nimi oli "Tamme". Oleme võitnud Tartu turniire, seejärel tsooniturniire ja mitmeid kordi mänginud vabariigi finaalis, kus reeglina korralikult peksa saanud. Sillamäe, Narva ja Tallinna vastu pole saanud. Aga majavalitsuse noor spordimetoodik Mart Siliksaar, hilisem Eesti koondise treener sulgpallis, tegi meiega aastaid usinalt tööd. Aeg-ajalt abistas teda Avo Jakovits, kes peab jalgpallitreeneri ametit vist tänini (pildil paistab tema tagumik).

Üks Tartu "Tamme" koosseisudest Tartu Lastestaadionil: taga- Oleg Melnik, Slavka, Sergei Rjabov, Kalle Kaljurand, ees- Peedu Zeiger, Jüri Rehema, mina ja Leo Labu.

Olime üleni sees selles majavalitsuste spordisüsteemis ja eeskätt tänu Mardile, kes meiega pidevalt tegeles. Arvatavasti on sealt tulnud spordipisik kogu ülejäänud eluks. Näiteks Kalle on jõudnud Eesti tippu sulgpallis.

Aga mis süsteem see oli ja kuidas toimis - sellest pole õrna aimugi. Vist ükski (spordi)ajaloolane või ajakirjanik pole antud teemaga tegelenud. Aga võiks.