Sunday, January 30, 2011

Pühapäev Viru valgega

Pühapäev algas tuisuga nagu siinmail juba kombeks.

Videolõik:


Viru maratoni starti lükati pool tundi edasi, sest mõnel teel oli tekkinud ummik. Tallinna poolt tulles probleemi polnud. Ilm tõotas tulla valge, sest maa oli valge, õhk oli valge ja taevas oli ka valge.

Eesmärgiks oli teha üks rahulik ja võimalikult valutu suusasõit. Üldfüüsiline vorm oleks pidanud hea olema, sest jaanuarikuus on kogunenud rekordilised 33h trenni, tõsi, suusatamist sellest küll alla poole (15h). Ülejäänud osa on läinud jooksmisele (18h), see aga suusasõitu suurt paremaks ei tee.

Stardis olin viimase grupi eesotsas, numbriga 918. Ca 600 suusatajat oli eespool. Stardist oli möödunud 200m, kui juba sai natuke libiseda. Kellegi suusakepp oli rajal, massid liikusid hoogsalt üle. Ja kohe varsti selgus ka õnnetu omanik: Viivi-Anne Soots (918). Rohkem ma teda ei näinud.

Orienteerujaid oli teisigi:
- Vorstisaba tõusul, kus järjestuti kahte ritta ja oodati pikalt oma järjekorda, tuli kõrvalt Maret Vaher (nr. 876) ja surus end ettepoole. Rohkem ma teda ei näinud.
- Sõidetud 15min ja vastu tuli Maku selg (nr.240). Ta nägu peegeldas üleüldist kurnatust
- Enne TP2-e sain järele Raul Oleskile (373), kes lahkelt teed andis ja pärast joogipunkti uuesti ees oli. Jutu järgi tegi treeningsõitu, kuid miskipärast hoidis minust tugevasti kinni. Siis oli veel tuul tagant ja ma jõudsin kenasti sõita, kuid hingeldamine selja taga ei lõppenud. Vastutuulega põldudel olin kahjuks esimene, seljataha kogunes paras rida. Käed väsisid ära ja ega reiedki polnud enam värsked. Sain mitu rongi kätte, Raul ka.

Tempo polnudki justkui kiire, kuid pulss oli üllatavalt kõrge (keskmine 153). Suusamaraton on petlik asi. Krampide vastu võtsin 10km enne lõppu vedela Mg, hommikul olin alla neelanud 3+2 Nutrendi anticramp kapslit. Väike hirm oli lõpuosa mägede ees, sest mitte kunagi varem pole ma krampideta Viru maratoni lõpetanud. Viimasel korral 2006 aastal seisin 10-15 min finiši kõrval asuvas kurvis ja ei suutnud krampide pärast ühtegi liigutust teha. Ehkki finiš oli siinsamas, eraldas teda minust lint, 1km ja kaks räiget tõusu.

Ka seekord olid viimased 4-5km vastikult rasked. Käed olid väsinud, jalad ka. Õnneks krampe ei tulnud ja finišeerisime Rauliga käest kinni hoides, nagu võitjad. Niimoodi kommentaator ütles.

Arvasin, et olen natuke parem. Suusk libises hästi (nagu enamusel), kuid kätejõudu on vähe. Keila konkurendid, vanakesed Aare Heinla ja Karl Lell, kellega koos maratonile sõitsime, on tunduvalt kõvemad (kohad 207 ja 244).


Oma krambi sain siiski kätte. Soki äravõtmisel tundsin esmakordselt elus kõhulihaste krampi. Esimene küsimus oli: "Mitäs nyt?". Õnneks andis mingil hetkel järele. Ehmatas küll.

Tulemused (2:58:06,7, koht 443.)
.

7 comments:

Anonymous said...

Tempo sobis, olid hea vedur. Sain korraliku 3-tunni trenni. Tänan !
PS ! Võitlus tuleb Tartu maratonil. RO

Gea said...

Ets, miks sa Marje tuulde ei võtnud, oleks saanud kobedama koha :) Ie suusklesin pühapäeval Keilas, oli veits tuuline aga muidu mõnus. Liis tegi samas maratonieelseid kiirendusi. Ei mina talle järgi jõudnud ...

Viivi said...

Kahjuks jah Ets, ei saanud ei sina minu tuules ega mina sinu tuules sõita, nagu algul jutuks oli:) Suusakepi kaotusega tuiskas juba niipalju rahvast mööda, et esimestel tõusudel seistes kulus kokku umbes 5-6 minutit.
Eks järgmine kord proovi uuesti ja paremini:)

eduardp said...

Gea, miskipärast arvan, et olin Marjele juba üsna lähedale jõudnud. Lõpuosa mägedes kaotasin mitu minutit. Ehkki kerge polnud seal kellelgi.

Viivi, kaotasid suusakepi kõige kehvemas kohas. Hea, et katki ei läinud.

Anonymous said...

Hea tunnetus, tõeline tiimikaaslane! Võiski nii olla, aga eks sa ju tead, et ma lõpus korjan endast kogu energia kokku ja ei kaota tempot. Mul ju endine kodurada, teadsin täpselt, mis lõpus ootab. Kuidagi suht ruttu läks see kõige hullem tõus ja vedas, et lasti sujuvalt minna, keegi ees ei koperdanud.
Marje

Anonymous said...

hämmastav, ka mul oli elu esimene kõhulihase kramp, kerges vormis, 2el viimasel laskumisel kummardudes. Tuulest?
terv. Alar

eduardp said...

Ilmselt tõesti vastu tuult sõitmisest. Kummaline tunne oli, kui solaar tõmbus vastu südant nii tugevalt, et viimasel ei jäänud ruumi tuksumiseks.