Merejääl sõit kripeldas sees ja ootasin, et ehk paneb keegi mõne sõidusoovi JääuisutajateFacebooki gruppi. Viimastest sõitudest on möödas neli aastat (2017), kui tegime Virtsust ringi ümber Muhu saare ja nädal hiljem, 19. veebruaril, Munalaiult ümber Kihnu saare.
Ja ennäe, tuttav orienteeruja Tõnis Vaiksaar otsiski kaaslasi üle mere uisutamiseks. Plaaniga alustada Paatsalust, käia ära Saaremaal ja sealt ringiga läbi Viirelaiu tagasi Paatsallu. Mõõtsin kaardilt trassi ära - ca 43 km. Normaalne.
Paatsalu sadamas saime kokku kolme uisutajaga - Peter Kallas koos sõbraga ja Lauri Tarlap, kes tuttav samuti orienteerumisradadelt.
Meil oli Tõnisega (ja ka Lauril) lumise alguse jaoks kaasa võetud suusad. Alguses ja lõpus sõitsime nendega 2 km, suusad peitsime pikal ja peenikesel Oosäärel (Kuradisäärel) lume alla.
Üsna varsti tekkis meil Tõnisega kaaslastest erinev arusaam edasisest minekust. Meie tahtsime läbida otse rüsijääd, Saaremaa suunal, sest ükskord pidi see ju otsa saama, kuid kaaslased eelistasid parema jää otsinguil kalda poole minna ja sealtpeale me nendega enam ei kohtunud. Lauri liitus teistega, seega edasi sõitsime kahekesi koos Tõnisega.
Üsna pea tegime väikese suunaparanduse, sest lääne asemel suundusime lõunasse. Ometi viivitasime tagasi edelasse keeramisega ja sealt tuli paras kaar. Siinkohal olgu öeldud, et merel oli udu ja nähtavus väga kehv. Tavaline kompass oli suunahoidmiseks parim, vahepeal kontrollisime asukohta Maa-ameti geoportaali kaudu.
Sõit Saaremaa poole oli vastutuules ja seetõttu kasutasime rohkem suusakeppe. Tavaliselt pole me Tõnisega kumbki uisutamisele keppe kaasa võtnud, kuid tänase 61 km läbimisel olid need reielihase säästmiseks ja kohati ka tasakaalu hoidmiseks igati head abimehed.
Pidevalt ootasime maismaad, kuid kui läbitud oli 20 km, nägime vaid merd ja udu. Täiesti juhuslikult sattusime pisikesele Pühadekare laiule ja kuna seal oli peal väike hoone, siis läksime seda vaatama. Tuulekindel ruum voodi ja lauaga, ilmselt linnuvaatluseks mõeldud.
Edasi võtsime suuna Saaremaa Kübassaare poolsaarele kuhu oli otse vastu tuult ca 4+ km. Tuul oli juba üsna tugev.
Lõpuks jõudsime Saaremaale kohale, läbides selleks 28 km. Tegin kaamerasse pikema intervjuu, mida tugeva tuulevihina taustal pole kuulda.Ütlesin, et olime nagu meremehed, kes ootasid pikalt maad. Ja et edasine tee põhjasuunas Viirelaiule tuleb pärituule tõttu lõbusam.
Ja see sõit oli ikka tõeline kaif. Imehea jää, tuul tagant, vaid kergete liigutustega püsis kiirus 25 km/h juures. Iga jääuisutaja unistus. Oleks veel sinist taevast ja päikest ka näinud, no siis...
Aga ei. Äkki ilmus udust uisutaja ja tema kannul noormees rattaga. Koos liikusime Viirelaiu "restorani" poole, nemad alustasid Virtsust, käisid Kübassaares ja läbi Viirelaiu plaanisid tagasi sõita Virtsu.
Tegemist oli Kehtnast pärit Indrekuga, kes oli mereuisutamise raske nakkuse saanud 4 aastat tagasi ümber Muhu saare uisutamise blogi ja videot vaadates! Esimesel vaatamisel ei saanud aru, miks küll sellist asja inimene tegema peab. Kuid kui oli videot ja pilte mitmeid kordi edasi-tagasi kerinud, siis tekkis äkki tahtmine. Ja nii suur, et ta oli juba mitmendat päeva järjest siin merel uisutanud.
Arvasime mõlemad Tõnisega, et Viirelaiult on Paatsaluni 10 km ja et oleme peaaegu kodus. Kuid tühjagi, räägiti 20 km-st ja paadiga pidi lausa 25 km olema. Väsimus oli kergelt kontides ja tundus, et täna läheb veel sõiduks.
Kuid jää oli Paatsaluni super. Vaid mõned kilomeetrid enne soolikakujulist Kuradisääre laidu tuli teed valida, lumes ukerdada ja konarustel tasakaalu hoida. Kuni tulid suusad ja siis oli kõik tuttav ning turvaline.
Just turvaline, sest merel ei tea kunagi, mis ees ootab. Jää kvaliteet on muutlik ja tumedad, värskema jääga alad tsipa hirmutavad.
Nagu mainisin, läbisime 61 km ja aega kulus selleks koos kõikide peatustega 5,5 tundi. Nibin-nabin jõudsime valges tagasi ja üsna pea hakkas sadama tihedat jäävihma. Õnneks olime siis juba tagasiteel autos.
Väike videoklipp ka (Madis pani kokku) (LINK YouTubes)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar