Friday, January 10, 2014

Kõrvalehüpe

Töö juures on meil päris hea ping-pongi laud ja ühel korral olen seal mänginud. Sellest läks hammas kergelt verele, ehkki toakaaslastest suuri konkurente polnud.

Ostsin Kristiine spordihallis Rein Lindmäe käest reketi, mis tundus esialgu päris korralik, ka hinna poolest, kuid hiljem, nö harrastaja-lauatennisistidega rääkides, oleks sama raha eest saanud vaid ühe kummi.

Egas midagi, alguseks ok, reket oli kerge ja liikus käes hästi. Viimasest tõsisest mängimisest oli möödas ca 25 aastat, võib-olla enamgi. Siis lammutasime Geoloogiakeskuses igal lõunavaheajal, samuti õhtuti ja aeg-ajalt ka nädalavahetusel. Käisin ka mõnedel turniiridel Haibas, kus enamasti sain peksa. Keila ja geoloogia konkurentsis oli tase enam-vähem.

Niisiis, täna õhtul mängisin 2,5h Riisipere lauatenniseklubi liikmetega Turba koolimajas. Polnudki kõige hullem, võeti omaks, st oldi nõus vastu võtma ka järgmisel korral. See oli juba suur tunnustus.

Lauatennisega olen elus kokku puutunud mitmel korral, kahjuks trennis pole käinud ja algtõdesid omandanud. Mis tähendab, et mitte kunagi seda mängu korralikult mängima ei hakka.

Kui olin ca 12-14 aastane, siis mängisime Tartus 7.majavalitsuse taga aias (Riia tn 53 või 55). Mart Siliksaar oli siis majavalitsuse spordimetoodik, Kalle Kaljurand tänavakaaslasena suur konkurent. Siiamaani olen Mardile 1 kasti ehk 20 pudelit limonaadi võlgu. Pinksi sai mängida ka mõnes teises kohas, näiteks 1.majavalitsuse keldris, mis oli tehtud laste mänguruumiks. See majavalitsus, kelle spordimetoodik oli üks vanem naine, asus kusagil Kroonuaia ja Jakobi tn ristmiku lähedal.

Teine etapp algas ülikoolis, Leningradi maantee ühikas. Seal mängiti kõvasti, ka öösiti ja pidude ajal. Kes olid trennis käinud, need staaritsesid, teised arenesid oma loomulikku rada pidi.

Kolmas etapp oli Eesti Geoloogia Valitsuses (Geoloogiakeskuses). See oli kõige hasartsem ja konkurentsitihedam periood. Peeti hulgaliselt turniire, geoloogide vahel, asutuste vahel jt. Tase jõudis geoloogide hulgas paremate lähedale. Päris proffe meie hulgas polnud, mõni oskaja käis alla, mõni sai vanaks, mõni jälle töötas end tihedas konkurentsis üles. Ja mängib siiani.


2 comments:

Anonymous said...

Peaks millalgi vist Tammsaarde toksima tulema:) Ei tea küll, kas enam pihta saan, aga ammustel aegadel mängiti Malekoolis ja noortekoondise laagrites vist pinksi rohkem, kui malet ...
RR

Anonymous said...

Oh jah, need Geoloogia Valitsuse lõunased pinksilahingud võitja lauas põhimõttel on meeles siiani. Tennisistile oli kõik liiga väike - reket, pall ja muidugi laud. Reket oli mingi suvaline juust, aga emotsioon korvas varustuse puudujäägid. Ja ühine harrastus liitis kollektiivi rohkem kui parteilised kihutuskõned.
Gea