Thursday, August 27, 2015

Kauamängiv rogaini MM Saariselkäs

Soomlased valmistasid Saariselkä MMi ette väga tõsiselt ja hästi, kuid kohati ka üsna põikpäiselt. Kehtestasid terve rea nõudmisi ja reegleid, mis nõudsid lahendamiseks pikki, nii kulissidetaguseid kui otseseid väitlusi kohapeal. Lõpuks saadi reeglid sellisel moel paika nagu need osalejatele kohustuslikuks tehti.

Päästeteenistus nõudis varusärki, tuulekindlat jakki ja termokilet, samuti mingi valiku esmaabivahenditest. Looduskaitsjate nõudeks oli, et kotte ei tohi ka ajutiselt maha jätta, muidu oleks loomad läinud sealt toitu otsima. Prügi mahaviskamisest pole mõtet rääkidagi, ehkki võistluse käigus võib ikka üht-teist kogemata maha pudeneda. Nii leidsime meiegi ühe purgi soolaampullidega ja kaasvõistlejad tarvitamata geelipaki.

Kuid ka korraldajatel polnud lihtne, sest punkte ei tohtinud Kekkose rahvusparki viia isegi mitte jalgrattaga, punktikohtadesse oli keelatud jätta paberi- vm lipikuid. Mis tähendas aga seda, et rajameister fikseeris punktikoha fotoga ja hiljem võrreldi seda teise fotoga, mille tegi siis punktiviija!?

Segadust tekitas kinnise rajaplaneerimise ala kehtestamine, kuhu sisse jäi ka nö planeerimistelkide ala. Viimasel hetkel pandi üles suur planeerimistelk koos laudade ja pinkidega ca 200-le inimesele. Palju oli kontrollijaid, kes jälgisid, et keegi ei kasutaks planeerimiseks elektroonilisi vahendeid ja et ei toimuks koostööd.

Seda kõike võiks pidada positiivseks lähenemiseks, kui vaid see süsteem poleks mitmest kohast logisenud.

Ehkki nõuti telefoni ja GPS-vahendite sulgemist kinnisesse kilekotti, ei kontrollinud keegi seljakoti ülejäänud sisu. Samuti ma ei märganud, et keegi oleks kontrollinud käekelli, mis koos GPSiga oleksid sellel maastikul väga kasulikud olnud. Oluline oli pikkade ja ilma selgete orientiirideta maastikul vahemaade mõõtmine. Tundus, et kelli ei kontrollitud ka finišis, samuti mitte rajal.

Seega olid kehtestatud keerulised auklikud kontrollimehhanismid. Selge on aga see, et rogaini põhimõtteks on ja jääb aus mäng. Kõiki kokkulepitud nõudmisi tuli täita, olenemata sellest, kas see oli mõistlik või mitte. Ka see oli ebaselge, millised sanktsioonid oleksid järgnenud reeglite rikkumisele.

Üks suur segadus oli GPS-träkkide näitamisega internetis, mida esialgu otsustati näidata vaid peale võistlust, kuid vahepeal oli tekkinud ka lootus, et jälgimine avatakse kohe peale starti. Kahjuks jäi jõusse siiski esimene variant.

Hoopis jama oli 100 GPSi jagamisega - need anti kõikidele MO võistkondadele (87) ja ülejäänud suvalistele tiimidele. Suurem osa tegijaist, sh erinevate klasside medalivõitjad GPS-träkkereid ei saanud.

Veel polnud minu arust päris õige võistluskaardi täpsete välispiiride väljatoomine enne võistlust, sest kohalikud, kellel oli võimalus kasutada trükitud Põhikaardi lehti, said päevi enne starti üsna täpselt paika panna liikumise põhistrateegia (mida näiteks ka võitjad tegid, tundes samal ajal hästi kohalikku maastikku). Aga noh, need olid vaid detailid, sest kohalikel on alati väike eelis olemas.

Ühesõnaga, IRFil on siin peamurdmist küll.

Natuke võistlusest ka

Enesetunne oli 1,5 kuuga päris heaks saanud, mistõttu läksin rogainile optimistlikult. Ehkki peale borrelioosi olin suutnud teha vaid ühe 3- ja ühe 8-tunnise võistluse, näitas viimane, et ka 24h võiks tulla "meeldivalt". Paraku oli see aga ikka nii, et aasta esimene 24h rogain ei saanud kuidagi "meeldiv" olla, peale 5.tundi põhiliselt kõndisime. Kuid sellest järgnevalt.

Planeering

Planeerimisel oli kohe selge, et puhtaks tuleb võtta kaardi idaserv ja nii palju kui võimalik madalamast lääneosast. Üritasime need piirkonnad ühendada võimalikult vähese tõusuvõtmise ja teeradade kasutamisega. Enam-vähem see ka õnnestus. Kartsime ilmaasjata tõuse, sest need osutusid lihtsamaks ja kiiremaks kui arvasime. Ja mis kõige huvitavam - pea kogu raja oleks võinud läbida mööda punast joont, maastiku läbitavus ja joostavus olid suurepärased. Ja sellest johtuvalt planeerisime võimetest tunduvalt lühema raja. Samas jätsime lääneosa teadlikult lõppu, sest seal oli lihtsam punkte juurde võtta või etappe lühemaks lõigata.

Võistlus

Ilm oli palav ja maastik mägine. Olin küll vähe treeninud, kuid see-eest hästi puhanud. Marje oli jälle hästi treeninud, kuid vähe puhanud, mistõttu oli tema jaoks algusosa natuke kiire.

Pildil võistlejad enne starti. Esireas ka hilisemad maailmameistrid.

Esimesed kolm tundi läksid üsna valutult, kuid pikkadel tee-etappidel hakkas palavusest, rutiinist ja tehtud tööst väsimus ning tuimus võimust võtma. Maastik ja vaated olid küll ilusad, kuid tundusid natuke ühetaolised. Kõik etapid olid ühtemoodi hästi joostavad, läbitavus üllatusi ei pakkunud.

Neljandal tunnil oli tunne nagu oleks möödas juba 20 tundi. Aeg venis ja venis, võistlus oleks võinud lõppeda 5.tunnil.

Ka järgnevad tunnid kaardi idaservas möödusid üliaeglaselt, lisaks sellele lõid mul jalgadesse tõsised krambid. Organism oli vajalikust soola-tasakaalust väljas ja hakkas kõvasti vastu. Seisin pikalt ja piinlesin päris mitmeid kordi, Marje toitis sellel ajal vastikuid putukaid. Toitsin minagi, kuid valu ajal seda ei märganud.

Tõuse võtsin edaspidi külg ees ja ühtegi jooksusammu rohkem me ei teinud. Ei tahtnud riskida järjekordse kehalise vaakumiga ja krampide tõttu piinelda ning aega raisata.

Ja nii me siis kõndisime peale KP46, kuni jõgi muutus kuidagi väikeseks ja teeraja suund valeks. Ütlesin seda Marjele, kes esialgu ei uskunud, sest ees olid just läinud lätlased. Väikese arutelu järel suundusime siiski lõunasse KP86 poole, kuid jäime peagi suure kuristiku taha kinni (pildil). Tegelik asukoht oli teadmata ja kuna mina olin just olnud hädas krampidega, siis polnud olukord kõige optimistlikum. Pealegi sõid seisvaid inimesi nii sääsed kui mikrokihulased või mudalased või mis nad õieti olidki. Nii pisikesed, et nähagi polnud, kuid hammustasid ka läbi paksu põlviku.

Soovitasin minna ümber kuristiku, sest minu variandi korral pidi see varsti lõppema. Õnneks nii oligi ja järgnev etapp kuni KP86-ni oli kogu rogaini kõige meeldivam - paitav õhtupäike hõredas männimetsas, mõnusal nõlval peale leitud lahendust (pilt on raja algusest).

Kuid see teeraja etapp 46-86 oli salakaval, kus tegid vea väga paljud võistkonnad, Euroopa meistrid Korrol-Klementsov panid lausa kaardist välja ja hävisid tunni.

Edaspidi õnnestus meil orienteerumine hästi, ka öösel, ehkki KP-d olid üsna tehnilised. Korra jäime enesekindlate Soome noormeeste taha liialt pikalt käima ja läksime KP40-st mööda. Kuid kuna omasin kellaaja järgi ülevaadet läbitud teepikkusest, siis väikese tagasitulekuga saime punkti kenasti soo servast kätte.

Joodud sai kogu ööpäeva jooksul väga palju, vett võtsin ojadest käigu pealt seljakoti õlarihmadele kinnitatud pudelitega. Ühte pudelisse tegin segu, teises hoidsin puhast vett. Pudeleid täis ei pannud.

Sööki läks 24h jooksul sisse vähe - 5 geeli, 2 väikest müslibatooni ja natuke vorsti. Rohkem ei suutnud. Proovisin küll ka energiabatooni, kuid see jäigi suhu ringi käima ja sülitasin välja.

Hommikul olime endiselt mitu tundi ajast ees, mistõttu tegime juurde lisaringi. Päevane palavus vahetus varahommikul jäise külma ja niiskusega, kuid see ei takistanud ka veekogusid, sh suurt jõge ületada.

Hoolimata lisaringist saime finišisse 40 min varem.

Hommikupoolikul kõndisime rahulikult, sest aega oli käes pillavalt. Sellist rogaini polegi meil varem olnud, tavaliselt oleme lihtsatel lõikudel ikka kuni lõpuni jooksnud ja kõndimisega puhanud. Nüüd kõndisime kogu aeg ja ikka oli raske.

Kuid kõndimisega medaleid ei võideta ja ega me poleks seekord noorematele ka vastu saanud.

Olime oma klassis (XV) 7-ndad, üldjärjestuses 75. (374 võistkonnast). Kuna meil Marjega jäi XSV klassis osalemiseks vanusest puudu 20 päeva (!), siis oli huvitav end võrrelda ka superveteranidega: seal oleksime võitnud nii sega- kui meeste superveteranide klassi. Nii vähe oligi siis vaja, et tõusta mudaliigast maailmameistriks. Süüdistada saame ainult vanemaid :)

Läbisime 104km (88,2km linnulennult), seega tuli koefitsiendiks vaid 1,18. Planeerinud olin 1,35.

Eelnevalt tehtud ennustusi ei jõua pikalt analüüsida. Vabandama peaksin Erik Aibasti ees, ta tegi peale Ironmani ikka ülikõva tulemuse. Neeme Loorits oskas jälle (nüüd koos Sirli Zuppinguga) segavõistkondadest medali võtta ja venelannad olid ikkagi Mannist ja Elerist üle. 52-aastane Seppo Mäkinen on endiselt loom ja absoluutse 4.koha kõrval võitis veteranide kulla. Armo Hiie ja Lauri Lahtmäe said sihikindlate treeningute eest väärilise tasu - 3.koha veteranidest. Kaminskis-Liepina ei osalenud, sooritusvõime enne võistlust ei lubanud midagi suurt korda saata.

Mustad hobused ehk Petteri Muukkonen oma suusaorienteerujast kaaslasega võtsid ootamatult kulla, üllatusena suutsid ära taluda kõik 24h. Tõsi, nad olid ainsad, kes keeldusid autasustamise ajal pjedestaalile astumast, see polnud lihasvalu tõttu lihtsalt võimalik.

Eks näis, kas Muukkonen on valmis kahe nädala pärast osalema Soome MV pikal rajal, hõbedamees Silver Eensaar aga osaleb juba nädala pärast EMV tavarajal. Silveri treenitus pikkadeks võistlusteks on hoopis teine kui Petteril, kes on endiselt Soome orienteerujate tipus ja seetõttu ülipikki otsi ei tee (enne Saariselkät oli tema pikim rogain 8h).

Tulemused

Minu pildid Facebookis (seal on parim valik)

WRC 2015 Facebookis
Petteri Muukkoneni blogi
Eensaarte reisivideo enne võistlust


4 comments:

Erik said...

Ironman või mitte, vaimselt olime head. Andrease füüsis oleks lubanud ka esikolmikus konkureerida ja ta utsitas mind teadvusekaotuseni lõpus. Vigu tegime vähe ja liikusime ühtlaselt. Selle taktikaga oledki lõpuks 4-5-6. Esikolmikusse jõudmiseks peab sportlikku vormi ka omama. Viimased 2 tundi oli osa, kus liikusime liidritest kiiremini ning see oli mulle liig. Allapoole seda on pigem matkamine. Maastik ja korraldus olid super. Varustuse nõuded olid omal kohal turvalisuse vaatenurgast. Kontroll võiks olla pisteline, aga põhjalik. Mingil tasemel on rogain võistlemiseks ära läinud ja ollakse valmis sohki tegema. Mille nimel, mina aru ei saa...

Anonymous said...

Soome keeles "pitkä" on sama mis inglisekeeles "long", ehk eesti keeles tavarada. Eestlaste jaoks pikka rada on soome keeles erikoispitkämatka.

Anonymous said...

On selge, et vähemalt osa Soome korraldajate poolt seatud lisanõudeid - piiratud planeerimisala ja kohustusliku varustuse kontroll - olid nö järelkaja 2013 Aloli MMi ja 2009 Ylläse EMi juhtumustele. Varustuse osas ei lubanud IRF korraldajatel teha pistelist kontrolli rajal (Ylläse EMil sama korraldustiim seda tegi), sest see oleks seadnud võistkondi ebavõrdsesse seisu - kui medaleid võidetakse paaripunktise marginaaliga, siis piisab ühe võistkonna seljakottide pahupidipööramisest, et tekitada sellele tiimile potentsiaalselt otsustav kümneminutiline viivitus. Nii oli IRFi nõue, et varustust tuleb kontrollida stardis ja/või finišis. Planeerimise suhtes tuli korraldajatelt info, et ühte tiimi nähti planeerimisalas tahvelarvutiga kaarti uurimas, kuid seda enne võistluskaartide väljajagamist (ehk punktikohtade teatavakssaamist), mistõttu piirduti hoiatusega.
Võistluskaardi piirid avalikustasid korraldajad omal väitel just seetõttu, et teha tingimusi kohalike ja mittekohalike vahel võrdsemaks. Trükitud põhikaardi lehti ju strateegia väljatöötamiseks iseenesest vaja ei olnud, kuivõrd kansalaisen karttapaikka-st saab igaüks sama platsi järgi vaadata ja oma tarbeks välja trükkida. Lisaks oli kuni neljapäevani võimalus ka sama platsi peal treenida, mida vähemalt paar vene ja paar austraalia võistkonda, kellega mul juttu oli, ka tegid.
Lauri

Teedeehitus said...

Ilusad pildid :)