Thursday, October 1, 2009

Suunto Games'i ootel. Läsna rühm

Nädalavahetusel on tulemas üks vägev üritus - Läsna Suunto Games. Osalejaid on üle 650, klassis M45 kokku 31(!) meest. Konkurents pole viletsam kui Eesti MV tavarajal. Kui siia lisada mai algul toimunud Ilves-3, on 2009.aasta 3 põhilist orienteerumisvõistlust nimetatud. Muidugi Ylläse EM-rogain ka.

Läsna on üks kummalise kõlaga nimi. Kui meil oli 1980.aastal sealsamas kvaternaarigeoloogia praks, siis meie 4-liikmelise tudengite-kaardistajate pundile anti nimeks Läsna rühm. Siiamaani häbenen seda nime:) Käisime ringi labida, puuri ja välipäevikuga ning tegime pinnakatte - so maapinnalt ülemise 30cm setete kaarti. Välitöödele järgnesid kameraaltööd (pildimontaaž).

Veel samal suvel kaardistasime Läsna rühmaga Krimmis kuestasid, siis juba aluspõhja. Nende praktikate tõttu pole kunagi malevas käinud. Sest näiteks järgmisel aastal olime neli kuud Kamtšatkal, kus käis päris kaardistamine lähimast inimasustusest sadade kilomeetrite kaugusel. See oli karm, kuid imeline aeg. Hobused, karud, lõhed. Ning muidugi Geisrite org ja Uzoon.
















Kamtšatka. Aleksander Litvinovi ehk Sašaga marsruudil, 10 min enne kohtumist karuga


7 comments:

Anonymous said...

Kamtšatkale pole kahjuks jõudnud, aga karuga olen kohtunud. Läsnal.
2007.a. alguses oli veel otsustamata, kas teha rogaini MMi Kõrvemaal või Karulas. 2007 mais võtsin ette pikema matka Kõrvemaal, et oma silmaga sealsed nurgatagused üle vaadata. Lonkisin parasjagu mööda üht polügooni teed, veidi enne Pikassaare mõhnastikku oli äkki vupsti karu tee peal ees. Astusin instiktiivselt kaks sammu tagasi, järgmisel sekundil meenus käes olnud fotoaparaat ja tegin kiiresti klõpsu ära. Karu oli selle aja peale juba ära jooksmas, aga jäi ikka kaadrisse. Ootasin veidi aega, aga kuna tuldud teed tagasi oli minna liiga pikalt, siis otsisin igaks juhuks omale metsa alt üle malaka kätte ja hakkasin vaikselt teed mööda edasi astuma. Jõudsin veidi astuda kui äkki nägin, et karu polnudki kuhugi kaugele jooksnud, vaid oli kohe tee ääres roninud ühe männi tüve mööda üles ja näitas mulle sealt hambaid. Esimene hulljulge mõte oli, et saagu mis saab, selle pildi teen ma veel ära. Vajutan digikaamera nupule, aga oh häda, mälukaart oli parasjagu täis saanud - zakon podlosti. Superkaader puu otsas hambaid näitavast karust jäi saamata.

Karu paistis küll üsna nooruke, ilmselt 1,5 aastane. Praegu peaks see karu siis hakkama neljaseks saama, nii et paras poiss. Igaks juhuks ärge siis kaardist välja jookske.

Lauri

Anonymous said...

Karu tegevuse jälgi leidsin Pikasaare mägedest eelmise aasta Suvejooksu radu ettevalmistades.Oli teine kõvasti maasikaid manustanud.
Lisaks värske karuinfo-
rabaservas avastatud suht värske põdra skelett. Ei tea, kas karu valmistub talveuneks ...?

Jaan

eduardp said...

Pildistamine on jah üks ohtlik kirg. Nii endale kui modellile.

Meie karu tuli sealt pilvede juurest alla, hiiglasuur ja helekollane. Polnud sellist kunagi varem näinud, sest tavaliselt on nad sihukesed pruunid nässakad.

Minu tungival nõudmisel liikusime karule üsna lähedale, sest Smena fotokaga oli ju vaja pilti teha, vintpüssis kuul rauas.

Ühel hetkel ütles geoloog "Stopp" ning lähedalasuvast karust jäi slaidile pisike täpp. Aga kui karu meid nägi, siis pole ma elus kiiremat 500m otse mäkke üles näinud. Täiskiirusel jooksev Daniel Hubmann oleks tema kõrval paigal seisnud.

Anonymous said...

Imeline oli see aeg tõesti, suvepraktikad Lahemaal, Krimmis ja Tuvas. Viimane eriti ja mitte tingimata karu pärast, keda kohatud sai, vaid puutumatu taiga ja eheda geoloogiromantika tõttu. Praktikate kõrvalt õnnestus jupiti ka malevas käia ja võib üsna kindlalt väita, et tudengiaastad on minu elu creme de la creme.

Gea
Oruveski rühm'81

eduardp said...

Kamtšatka jutu peale tuli RR-ilt väärt info:

Loodusõhtu Rahvusraamatukogus:
Sakslased Venemaal - Matsalu filmide õhtu 1

Esmaspäeval, 05. oktoobril 2009 kell 18.00

Venemaa Loodus. Kamtšatka. (üks festivali võidufilme, režissöör/operaator Christian Baumeister, Produtsent Jörn Röver). Film näitab Kamtšatkat paigana, kus taevast ja maad valitsevad tuldpurskavad vulkaanid. Maa on veel noor ja ebakindel, nagu rahulolematu kunstnik loob ja hävitab ta loodut ikka ja jälle. Põimunud on 20 kliimavööndit, vulkaanid suitsevad jääliustike kõrval ja lumehanged jahutavad keevi geisreid.

Venemaa loodus. Seiklus. Venemaa-sarja režissöörid Tobias Mennle, Ivo Nörenberg, Henry M. Mix, Uwe Anders, Christian Baumeister ja Oliver Goetzl jagavad oma muljeid. Sari on suurim ja viimistletuim, mida saksa loodusfilmimeistrid kunagi loonud.

Tänavusest Matsalu festivalist räägib ja filme tõlgib festivali direktor Tiit Mesila. Filmiõhtu ees, keskel ja lõpus kõlab hea vene autorilaul. Esineb Ruslan PX. Juba muusika pärast tasub tulla.

Hind õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 10.-, täiskasvanutele 25 krooni

Info www.looduseomnibuss.ee

Anonymous said...

See on huvitav fenomen, et kohtumisel karuga jõuad Sa fikseerida isegi ninasõõrmete mustri, aga hiljem fotol on näha ainult pruunikas karvakera. :)

eduardp said...

Tänapäeval on pikkade teleobjektiividega lugu vastupidine. Näed pisikest täppi, kuid pildile saad ninasõõrmete mustri. Adrenaliini ei teki ja hirmul suuri silmi ka ei ole.