Monday, October 12, 2009

Westi pikk rada - vead mõtlemises

Rada: 14 029 m, 29KP

Westile läksin üsna enesekindlalt, sest hea nähtavuse ja läbitavusega maastikud mulle sobivad. Suunto I päev oli justkui jooksuvormi jõudemonstratsioon, ainult Kaljuri ja Taliga polnud seisud veel selged. Kuna meie klassi mehed juttude järgi üldse trenni ei tee ning alati ollakse kas haiged või just haigust põdenud, siis oma hea treenituse järgi pidasin jooksueduks ca 2 min, mis lubas teha nii mõnegi vea.


Kuid selline mõtlemine oli viga, sest:

1) Jooksukiiruses polnud Talist ja Kaljurist üle
2) Jooksin rohkem ringi ja nö kindla peale, kuid vanad kalad Tali-Kaljur panid põhiliselt mööda punast joont. Nende o-tehnika lubas seda teha
3) Pärast 21KP-d muutusin ettevaatlikuks, sest sinnamaani oli kõik hästi läinud ning võiduks arvasin olevat piisava vaid vigade vältimise. Samal ajal hakkasid tekkima üksikud „augud“ aju töös, põhjus ilmselt kerges väsimuses ning agressiivsuse kadumises. KP22-ga tegingi esimese 30sek lisakaare.
KP23-s olin veel Kaljuri ja Taliga konkurentsis (vahe esimesega 40sek), kuid siis tuli ootamatu viga 2min. Lähenesin turvalise väikese ringiga tee pealt punktile, kuid künkake pettis ära ja olin mõnda aega segaduses. Nüüd muutusin natuke agressiivsemaks, kuid KP28-sse läksin ikkagi ringiga ning lõpuks lähenesin punktile valelt poolt. Viga vähemalt 30sek. Ka eelviimasesse punkti läksin kogemata valelt rajalt suure ringiga ning jälle kaotasin parasjagu sekundeid. Pellja aga oli lõpus saanud Talile konksu ning niimoodi möödus minust napilt ning sai III koha. Kaljur võitis Talit 4 sekundiga.

Halb üllatus oli see, et olin suutnud viimase 3km-ga kaotada põhikonkurentidele 5min (!), kusjuures mitte mingisugust füüsilist ärakukkumist ei olnud, kõiki tõuse suutsin kuni lõpuni täiega võtta. Ja vigu ka justkui palju ei teinud, nii vähemalt esialgu tundus.

Olen sellist distantsi II poole äravajumist endal sageli täheldanud ja see juhtub eelkõike siis, kui I pool on hästi läinud. See on uskumatu, kuivõrd kõvasti langeb tempo ebakindluse ja ettevaatlikkuse suurenedes. Väsimusest tekivad kerged konsentratsioonihäired, mis teevad jooksu veelgi ettevaatlikumaks. Tõsi, see aitab lõpus ära hoida suuremaid vigu, samas on võiduks vaja veatult lammutada kuni lõpuni.

Seega on veel, mille kallal tööd teha :)


















Tugevad konkurendid Maido Kaljur, Tiit Tali ja Raivo Pellja

Tulemused
SI-ajad

2 comments:

Mait said...

Vaata, Ets, Võib-olla nüüd muna õpetab kana ja minu jooksud on jäänud aastate taha. Aga minu arust tuleb tulemus - võit, siis kui ei rehkenda hirmsasti, et ahahh, pool rada läbi, väga hasti, nüüd hoian vähe tagasi. Kiirus on hea - järelikult olen edus jne. Igat etappi tuleb panna kui viimast ja kui siis viimaks kaardi lahti murrad ja avastad, et järgmine KP on eelviimane, siis kannatad selle otsa veel ära ja võidaki!

See taktika ei välista jalgade puhkamiseks tee-otsa valida, joogipunktis hinge tõmmata, mõnda etapilõppu naissportlase taga liugu lasta jne Aga poolel rajal mõtteis kohti jagada - see viib hävinguni!

eduardp said...

Mait, Sinu EOLi kood on 782, minul 4278. Seega olen ise muna, ehkki orienteerumisega olen algust teinud 38 aastat tagasi.
Nö valel mõtlemisel ja ettevaatlikkusel on omad põhjused:
- varem olen liialt palju jookse tuksi keeranud just lõpus, sest pole osanud õigel ajal pidurit tõmmata
- o-tehniline ebakindlus, eriti suunajooksudel, aga ka kaardi lugemise võimel suurel kiirusel. St, et väsinud olekus kiirustades loen välja üsna vähe infot ning aeg-ajalt ka vägagi kummalist infot. Millest hiljem kodus kuidagi aru ei saa. Sellest kõigest tuleneb ebakindlus ja kiiruse langus.
- kulutan ajutööks palju rohkem energiat ja tähelepanu, kui nö vanad "kooliga" tegijad, mistõttu pikal rajal, mida peaks füüsiliselt justkui enda tugevaks alaks pidama, väsib aju rohkem kui keha. Seepärast vist sobib ka sprint, seal tuleb kaarti kõvasti üldistada, sest detaile ei näe ja aju ei väsi lõpus ära.

Ilmselgelt on tegemist o-tehnilise nõrkusega, kuid seda ei viitsi ega oskagi spetsiaalselt treenida. Ja vanas eas pole mõtet ka. Oleks vaid rohkem jookse põnevatel maastikel, mida Tallinna ümbruses napib.
Seega tuleb ka edaspidi treenida vaid füüsist ning loota, et selle kõrval orienteerumine aeg-ajalt õnnestub.
(vana karu enam tantsima ei õpeta)

Rajal võidust mõtlemine:
Siin on Sul muidugi õigus, aga kuna konkurents on üsna väike, siis on teatud kogemused tekkinud. Kui suudan kõrgel pulsil raja ilusti läbida, siis on hea tulemus olemas. Aga muidugi mitte alati.
Kui näiteks Mast oleks Pärnus jooksnud, oleksin rajal ilmselt teisiti mõelnud (tahtmata Kaljuti ja Tali tugevat jooksuvõimet vähendada).

:)