Monday, June 30, 2014

Rõuge ja Viitina piirkonna metsavennad

Paar päeva tagasi sai kodulehele üles abikaasa poolt koostatud järjekordne ülevaade Võrumaa metsavendadest, sedapuhku Rõuge ja Viitina kandi meestest-naistest eesotsas Auleid Toomsaluga.   
www.metsavennad.ee/rouge (toimib ka nutitelefoni versioonina)

Misso ja Vastseliina metsavendade uurimus, mis sai üles ca 2 aastat tagasi, oli suureks abiks 10 maetud metsavenna tuvastamisel ja nende sugulaste otsimisel. Sellest oli ajakirjanduses palju juttu, kokkuvõte on SIIN.

Rõuge kandi noored mehed olid Misso-Vastseliina meestest julgema, ägedama käitumisega ja vägivaldsemad küüditamise organisaatorite, kollaboratsionistide, eriti julgeoleku nuhkide suhtes. Samas oli metsavendadel väga palju toetajaid kohalike elanike hulgas.

Kõik riskisid oma ja perekonnaliikmete eludega, suur osa lõpetas Siberis või halvemal juhul kaotas elu juba kodukandis. Metsavendi võis abistada, võis ignoreerida, üles anda või nende järel nuhkida - kõik oli inimese vaba valik või vaenulike jõudude poolt tekitatud sundseis. Ehkki julgeolekuorganite repressioonidel oli oma tugev mõju, käitusid inimesed siiski erinevalt.

Tekkisid mitmed mõtted:

  • Kuidas oleksin ise käitunud nendel keerulistel aegadel?
  • Kas ja kuidas oleksin võõrvõimule vastu hakanud? Kui visalt?
  • Kui kaua oleksin julgeoleku piinamistele vastu pidanud, kui kiiresti murdunud ja kaaslased üles andnud?
  • Kas oleksin reetureid ja nuhke surmanuhtlusega karistanud?
  • jne
Rasked küsimused. Selge on aga see, et meie hulgas on inimesi kõikide käitumisviiside jaoks. Oleks hea, kui ei peaks neid tegelikkuses läbi proovima, jäägu halvad iseloomuomadused mugava ja turvalise elu juures varjatuks. 

Ehkki Rõuge kandi metsavendadest teatakse rohkem Simo Pihlapuud ja Auleid Toomsalu, siis üks huvitavamaid inimesi oli hoopis natuke vanem mees Valter Pallo.

Valter Pallo 

Varstu poiss (s. 1907), kes käis Rõuges algkoolis ja peale seda töötas erinevates jahuveskites 21.eluaastani. Abiellus 1932.aastal Tallinna Konservatooriumi muusikaõpetaja, majaomaniku tütre Ottilie Lukk’iga ja avaldas oma väikese luulevihiku. Sündis tütar.
Jätkas õpinguid gümnaasiumis ja Tallinna Elektrotehnikumis, tegi kaastööd
ajalehtedele „Päevaleht“ ja „Rahva Leht“.

Kõik läks kenasti, kuni algas sõda.

Sõja ajal asus Pallo vabatahtlikult tööle Tartu Saksa sõjaväelaatsaretis nr 161, sest oli Eesti sõjaväeteenistust läbides saanud väljaõppe velskrina. Laatsaret evakueeriti 1944. a Berliini, kus sooritas Berliini Sõjameditsiini Akadeemias arsti eksami ja jätkas tööd sõjaväeteenistuses arsti ning assistendina leitnandi auastmes.

Samas sõjaväehospidalis Berliinis jätkas töötamist ka pärast Saksamaa kapituleerumist ja sattus sealt Vene vägede kätte sõjavangi. Teda hoiti sõjavangina kinni Saksamaal Bernaus 2 kuud, Biesenthalis 3 kuud. Leuenburgis sõjavangilaagris haigestus tüüfusesse, mida põdes kuni 1945. a sügiseni. Paranenult saadeti Pallo edasi Poolasse Wrocławi, kus oli 2 kuud, sealt Wołówi kaudu Riiga, kus ta juunis 1946 vabastati.

Vabanenult tuli ta Tartusse ja asus tööle Kiidjärve veskis lihtsa möldripoisina kuni 1947.a juunini. Ta teadis, et ühes ja samas kohas töötades vahistab julgeolek tema kui endise Saksa meditsiiniteenistuse ohvitseri varem või hiljem ning lahkus töölt.

Aastatel 1947-1949 varjas end Võrumaal Tsooru ja Viitina vahel (mingil ajal ka Läänemaal Kullamaal), liikus ühest talust teise, ravis kohalikke (ka metsavendi) ja sai selle eest süüa ning peavarju. Pallo ütles otse välja, et nõukogude korra heaks tema töötada ei taha ja ei hakka tööle enne, kui Eestis on taastatud vana kodanlik kord. 

Juunis 1949 sai Valter Pallo tuttavaks Auleid Toomsaluga, kes oli tollal Simo Pihlapuu „parem käsi“. Simo Pihlapuud pidasid piirkonna metsavennad endi hulgast kõige kogenumaks ja autoriteetsemaks.

Pallo põgenes Pulli talule tehtud haarangust, varjus Luhasoo kandis, sh koos temasse kiindunud Valve Lepaga, kes jäi lapseootele ja lahkus seetõttu 1950. a alguses punkrist tagasi inimasustusse. Varjas end edasi Palli külas Juhansoni juures.
 
Veebruaris 1950, ajal, mil Valter Pallo viibis üksinda oma Luhasoo punkris, tehti sinna haarang. Sõdureid õigeaegselt silmates varjus Pallo metsa enne, kui teda märgati. Ta põgenes üle soo ja järgneva pakaselise öö veetis lumes, lahtise taeva all.

Põgenemisel soos märjaks saanud jalad külmusid läbi. Hommikul läks ta metsast välja Kellamäele tallu, mille peremeheks oli Heino Uibo hea sõber Eduard Allas, kes elas koos tütre Nataliaga, kohaliku meditsiinipunkti töötajaga.

Valter Pallo ütles neile, et on metsavend ja põgeneb jälitavate sõdurite eest. Oma nime ta esimesel kohtumisel ei öelnud. Talle anti süüa ja jalga kuivad vahetussokid, misjärel lahkus tagasi metsa. Tagasi tallu ilmus 3-4 päeva pärast, tõusnud oli kõrge palavik, tugev valu jalgades muutis liikumise võimatuks ja ta palus luba end veidi aega talus varjata.

Ärakülmunud varvastesse tekkis gangreen, mis nõudis kiiret tegutsemist. Hoolimata kõrgest palavikust opereeris ta end ise, eemaldades oma vasakult jalalt kolm varvast. Valter Pallo kirjutas endale ise välja ravimite retsepte ja Natalia Allas käis nende alusel Rõuge apteegist rohtusid välja ostmas.

1950 a aprilli lõpus lahkus ta Allaste juurest ja rohkem neid ei külastanud. Edasi varjus Valter Pallo mitmes talus. Tsoorus, Adeele Jürisoo juures, ehitas ta endale punkri talu vanasse mahajäetud kaevu. Adeelega sai Pallo hiljem tütre. 

Jätkuvalt ravis ta nii ümbritsevaid inimesi kui ennast. Ravimeid sai Pallo Antsla apteegi meditsiiniõelt Inga Feinastelt (?). 1947-1949 pidas ta sidet ka Tartu raudteehaigla ukrainlasest arsti Ivan Gavrilovitš Potanenkoga, kelle käest ostis samuti vajaminevaid ravimeid.

Igal pool, kus Pallo liikus, püüdis ta kõigisse sisendada usku, et nõukogude võim Eestis ei püsi kaua, peagi kuulutavad Inglismaa ja Ameerika NL-le sõja, ameeriklased oma parema relvastusega võidavad NL-i ning selle käigus vabanevad ka Baltimaad kommunismist ja Eestis taastatakse kodanlik valitsus.

1950. a augustis varjas Valter Pallo end 2 nädalat Karl Juhalo juures, nädal või paar Jaan Puuki juures, Litsmetsas Kristjan Liiberti juures ja oma kauge sugulase Karl Küti heinaküünis. Maikuus 1951 oli ta parajasti Roosi ja Karl Küti juures, kui märkas külas sõdureid. Ta lahkus kiiresti talust metsa ning liikus edasi Antsla suunas. Nädal hiljem, 15. mail 1951 võeti ta ühes tundmatus metsatalus kinni. Temalt saadi automaat PPŠ salvega ja ravimid ning ta viidi Antsla julgeolekuosakonda.

Sõjatribunali kohtuistungi lõppsõnas keeras Valter Pallo valitsevale nõukogulikule elule lõplikult selja, eelistades sellele surma. 

Ta määrati mahalaskmisele. 

90ndate alguses soovis Valter Pallo tütar isa rehabiliteerimist. Eesti Valitsus keeldus sellest.


No comments: