Kahepäevane orienteerumisvõistlus Peko Kevad Obinitsas on läbi. Pikk tee koju, mustad riided pesumasinasse, pilk internetti. Ja varsti ongi see nädalavahetus unustatud. Lihtne ja praktiline.
Kas ikka?
Tegelikult olime jälle külalised orienteerumispeol, mille seekord korraldasid OK Peko tublid liikmed. Põnev maastik, raskete tõusudega huvitavad rajad, kommentaator, dušš ja kilesaun... Ainult külmapoolne ilm ja kõle tuul tegid elu võistluskeskuses natuke ebamugavaks.
Ise teeme, ise osaleme, väikestest lastest vanuriteni, kohati 7 päeva nädalas ja aasta läbi. Organisatsioon toimib, tipud olemas ja sellel aastal tulemas kodused maailmameistrivõistlused. Usun, et see ongi parim kingitus Eesti 100-le, ilma kampaania ja rahvusliku paatoseta. Toetame kohalikke väike- ja turismiettevõtjaid, sellele eraldi mõtlemata ja suuri sõnu tegemata.
Aga et üritusest jääks väike märk maha ka selles blogiarhiivis, siis natuke juttu võitlusest endast.
1.päev
Pidin startima 2 min peale Tiit Tali, kuid viimast stardis polnud. Seega oli oodata tõsisemat duelli Mart Külvikuga, ülejäänud olid teoreetiliselt natuke nõrgemad. Praktiliselt võib orienteerumises juhtuda mida iganes.
Kohe esimesse punkti jooks oli paras pähkel - kas kasutada ringijooksu mööda teed või proovida kuidagi otse punktini jõuda. Korra keerasin teevariandile nagu ka samal minutil startinud Kirti Rebane, kuid üsna pea pöörasin ringi ja läksin otse sohu. Oli pehme, märg ja raske, liikumiskiirus aeglane. Juba kahetsesin teevalikut, asukohast arusaamine hakkas ära kaduma. Tegin väikese soise lisakaare veel enne seda kui teeraja peale sain. Sealt edasi läks kenasti ja sain parima etapiaja (12.19), 2 sek Mardist kiirema.
Suurim õnnetus juhtus etapil 4-5, kui avastasin end ühel hetkel jooksmas 6. punkti. Enda arust olin juba KP6 lähedal, kui pöörasin tagasi KP5 suunas. Nagu hiljem selgus, olin olnud KP5 juures ja jooksin sealt pikalt tagasi nö "KP5" poole. Kohtusin ühel ninal 6 min hiljem startinud Mardiga. Kõik justkui klappis, kuid punkti polnud. Ka temal oli asi kontrolli alt väljas. Kuna läbitavus oli füüsiliselt raske (üles-alla jooksud, võsa), oli edasiliikumine arvatust oluliselt aeglasem.
Aeg-ajalt lahku minnes liikusime Mardiga koos kuni lõpuni, kus päris lõpus sain jooksuga natuke eest ära. Siiski oli kaotus piisavalt suur (5.40 min), et heietada lootust teisel päeval teda kokkuvõttes võita. Teised olid sellel päeval veel aeglasemad. Ühe minuti kaotasin nii etapil 2-3 kui 11-12. Etapi 11-12 oleks pidanud jooksma ülevalt.
2.päev
Kohal oli ka Tiit, kes startis 2 min peale mind. Mardi stardiaeg oli seekord 6 min enne mind.
Esimene etapp oli pikk sirge teejooks, mille kestel uurisin etapi 3-4 teevalikut. Kui äkki avastasin end teejälgedega soost, ei saanud asukohast enam hästi aru. Midagi oli teeklassidega viltu ja see tekitas segadust. Isegi seisin ja korra jooksin ka vales suunas. Ehkki õnnestus suuremaid vigu vältida, oli jooksukiirus piisavalt ettevaatlik ja Tiit sai mind kusagil 6 ja 7 punkti vahel kätte. Kuid üllatus-üllatus, ka Mart oli selja taha tekkinud (temal suured vead 2. ja 3. KP-ga). Seega oli vaja edaspidi Marti jälgida ja teda mitte üle 20 sek ette lasta.
Tekkis paras grupp, kuhu kuulus veel ka Raul Laas. Koos tegime vea KP13-ga, mõlemad Tiiduga ei saanud aru, et punkt asub teisel pool oja.
Kaotasin Tiidule üle 2 min, kuid kokkuvõttes võitsin Marti 40 sek ja tulin esimeseks. Ehkki jooksin omast arust päris kõvasti, võitsin järgmisel aastal N50 klassi jõudvat Jana Kinki ainult sekunditega... See oli väike pettumus, mille kompenseeris auhinnaks saadud suur purk mett ja väikesed terasaiad.
Tulemused
Kas ikka?
 |
| Foto: Gion Schnyder |
 |
| Suurepärane suitsusaun Piusa Ürgoru puhkemajades |
Aga et üritusest jääks väike märk maha ka selles blogiarhiivis, siis natuke juttu võitlusest endast.
1.päev
Pidin startima 2 min peale Tiit Tali, kuid viimast stardis polnud. Seega oli oodata tõsisemat duelli Mart Külvikuga, ülejäänud olid teoreetiliselt natuke nõrgemad. Praktiliselt võib orienteerumises juhtuda mida iganes.
Suurim õnnetus juhtus etapil 4-5, kui avastasin end ühel hetkel jooksmas 6. punkti. Enda arust olin juba KP6 lähedal, kui pöörasin tagasi KP5 suunas. Nagu hiljem selgus, olin olnud KP5 juures ja jooksin sealt pikalt tagasi nö "KP5" poole. Kohtusin ühel ninal 6 min hiljem startinud Mardiga. Kõik justkui klappis, kuid punkti polnud. Ka temal oli asi kontrolli alt väljas. Kuna läbitavus oli füüsiliselt raske (üles-alla jooksud, võsa), oli edasiliikumine arvatust oluliselt aeglasem.
Aeg-ajalt lahku minnes liikusime Mardiga koos kuni lõpuni, kus päris lõpus sain jooksuga natuke eest ära. Siiski oli kaotus piisavalt suur (5.40 min), et heietada lootust teisel päeval teda kokkuvõttes võita. Teised olid sellel päeval veel aeglasemad. Ühe minuti kaotasin nii etapil 2-3 kui 11-12. Etapi 11-12 oleks pidanud jooksma ülevalt.
2.päev
Kohal oli ka Tiit, kes startis 2 min peale mind. Mardi stardiaeg oli seekord 6 min enne mind.
 |
| Foto: Gion Schnyder |
Kaotasin Tiidule üle 2 min, kuid kokkuvõttes võitsin Marti 40 sek ja tulin esimeseks. Ehkki jooksin omast arust päris kõvasti, võitsin järgmisel aastal N50 klassi jõudvat Jana Kinki ainult sekunditega... See oli väike pettumus, mille kompenseeris auhinnaks saadud suur purk mett ja väikesed terasaiad.
Tulemused
2 kommentaari:
Kahe päeva kokkuvõttes tuleks ikka Janaga võrrelda.
Seda küll. Kuid kui teed suure vea, siis pole midagi võrrelda. Küll aga olukorras, kus arvad end olevat üsna heas füüsilises seisus, väga suuri vigu ei tee, pingutad rajal ja siis selgub, et...
Jah, Jana on kõva, väga kõva.ehkki puhtal jooksurajal oleks vahe üsna märgatav.
Orienteerumine on põnev.
Postita kommentaar